Efektiivne ajajuhtimine

Viimast korda enesejuhtimisest

2011-07-06T18:15:00.000+03:00

Iga silmapilk, mil tajume endas midagi rahumeelset ja kaunist, kastab meis rahu ja ilu seemneid ja samal ajal ei kasta hirmu ja valu seemneid – on öelnud zen munk Thich Nhat Hanah.

Head tunded avaldavad meile seda tugevamat mõju, mida enam me nendega tegeleme, kuigi rangelt teaduslikku tõestust sellele veel ei ole. Kes naudib elu kauneid hetki nii intensiivselt kui vähegi võimalik, toimib arukalt, sest kujundab ta oma aju paremuse suunas. See on alati olnud Idamaade filosoofia käsitlus, mis läheneb paljudes punktides aju-uurimise seisukohtadele. Nii jooga kui ka neuroloogia omistavad alateadlikele emotsioonidele suurt tähtsust ning on ühel meelel selles, et vaimu kujundatakse kogemuse kaudu.
Idamaades on inimesed oma hingega tegelenud nii pikka aega ja põhjalikult, nagu ei kusagil maailmas. Põhjus peitub nende religioonides. Hinduism ja budism erinevad Lääne usuõpetusest selle poolest, kust nad arvavad tõde leidvat. Juutluse, kristluse ja islami jaoks on ülim tõde peidus pühas raamatus, ehk tõde tuleb väljastpoolt enda sisse integreerida. Ida religioonid õpetavad, et kõige olulisem on tunda iseennast, tajuda iseenda sisimas toimuvat. Hinduistlik käsitlus lähtub seestpoolt-väljapoole printsiibist, - leida jumalik alge omaenda hinges.
Samasugune seestpoolt väljapoole printsiip väljendub ka suhtumises haigustesse. Reeglina tabavad meid kolme sorti haigused:
1. Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt, jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne.

2. Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme eelnevalt koera kiusanud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.

3. Haigused, mis on põhjustatud force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.

Jooga nendib, et tegelikult kõigi nende haiguste põhjused on meis endis, meie enda peas ja südames. Kuigi välised tegurid võivad takistada, on meil ometi alati sisemine vabadus (proaktiivsus) valida oma reageering, kuidas välistele takistustele ja iseenda hädadele reageerida.

Jooga pakub terve rea tööriistu proaktiivsuse arendamiseks, mida praktiliselt iga inimene on võimeline kasutama ühel või teisel määral.

Yoga Sūtra´tes Pantanjali rõhutab vajadust valida õiged praktikad õiges järjekorras ja teha neid järjekindlalt. Klassikaline järjekord praktiseerimiseks on järgmine: esmalt asana praktikad, siis tuleb juurde teadvustatud hingamine (millest oli veidi jutt eelmistes kirjades) ja alles seejärel meditatsioon.

Meditatsiooni mõõdetavat mõju tõestasid neuroloogid Robert Benson ja Herbert Wallace juba 30 aastat tagasi ning sellest ajast peale on seda kinnitanud paljud uurimused. Regulaarne meditatsioon viib organismi tasakaalu seisundisse, kus aju on hirmudest vaba ja lõõgastunud.

Kui ma alustasin blogimist, siis seadsin endale piiriks ühe aasta. Nüüdseks olen ma blogi kirjutanud rohkem kui poolteist aastat. Tunnistan, et kirjutamine meeldib mulle. See distsiplineerib, tuletab endale meelde kasulikke asju, paneb end kõrvalt vaatama ja jälgima, kuidas mul endal nende asjadega läheb.
Tõenäoliselt ma kirjutan aeg-ajalt veel, aga nüüdsest keskendun põhiliselt oma joogaõpingutele ja joogakooli lõpetamisele, et seejärel alustada oma elus uut karjääri - joogaõpetaja oma.

Ma tänan kõiki, kes on võtnud vaevaks minu blogi lugeda ja soovin kõigile edu sel kõige raskemal teel - enesejuhtimise teel!
Silva

Joogaga ennast juhtima

2011-06-22T16:12:00.000+03:00

Tihti arvatakse, et joogaga tegelemise eesmärk on keerata end sõlme mõnda keerulisse asendisse ja siis nautida peent vaimsust nõudvaid mõtteid. Või on need lihtsalt venitus- ja painutusharjutused, mida kasutatakse niikuinii igas trennis.
Joogasüsteem on mõeldud füüsilise ja vaimse tervise säilitamiseks ja parandamiseks kõige laiemas mõttes - hoida oma keha ja emotsioonid heas toonuses, olles seeläbi iseendaga paremas läbisaamises, mis omakorda tagab suurema rahulolu ja parema läbisaamise teiste inimeste ja ümbritsevaga.

Jooga õpetab hingamise abil lõõgastuma ja rahunema, kui vajame rahu, aga samuti tõstma oma energiataset, kui on vaja olla aktiivsem ja energilisem. Joogafilosoofia õpetab, kuidas tegeleda efektiivsemalt nende asjadega, mida me saame mõjutada ja jätta rahule need, mida me muuta ei saa. Ja samuti seda tarkust, kuidas nende vahel vahet teha.
Kuulen tihti inimesi ütlevat, et neile jooga ei sobi, sest nad ei paindu. Minu õpetajad joogakoolis väidavad ka, et painduvus on oluline, aga mitte kehas vaid peas. Kui mõttepainduvus on olemas, siis joogaga tegelemisel pole takistuseks vanus, tervis, ega kehakaal - lihtsalt igaühe jaoks on võimalik leida just tema jaoks sobiv praktika.

Kuna tulemused joogas (k.a. need eriti peened ja keerulised asanad) saavutatakse läbi hingamisharjutuste, siis niikaua kuni inimene hingata suudab, suudab ta tegeleda joogaga ja ammutada temast kasu. Viis, kuidas joogat õpetada sõltub alati õpilasest.

Teine üldlevinud küsimus puudutab joogastiile. Kuna jooga on ülimalt populaarne, siis püütakse jooga nime all reklaamida ja müüa mida iganes. Ja mitte ainult meil Eestis, vaid igal pool maailmas. Joogastiile tekib juurde iga hooajaga. Reeglina pole neil joogaga eriti midagi pistmist peale nime. Need, kes räägivad, et õpetavad mingisuguseid joogastiile ei mõista tegelikult joogat ega tema sõnumit.
Joogasüsteem, kui maailma vanima tervendamissüsteemi ajurveda üks osa, on kirja pandud umbes mõnisada aastat enne Kristust Patanjali poolt. Patanjali kirjeldas jooga põhimõtteid 195 mõtteterast koosnevas Yoga Sūtras. Need iidsed põhimõtted kehtivad tänapäeval ja peale meidki. Aga nii nagu kõik printsiibid, ei luba nad kiireid tulemusi, küll aga kindlaid.

Seda, kas jooga meeldib või ei meeldi saab teada küll alles joogatunnis, aga järgnev harjutus võib olla väike proovikivi. Kui sa suudad võtta 5 minutit ja teha läbi järgneva kolmest sammust koosneva harjutuse ja sul on pärast seda hea enesetunne, siis on üpris tõenäoline, et jooga hakkab sulle väga meeldima.

1. Säti ennast toolile istuma. Mõlemad jalad toetuvad kindlalt maha, selg on sirge ja ei toetu vastu tooli seljatuge. Käed on rahulikult süles või reitel peopesad ülespoole. Hinga rahulikult ja sügavalt läbi nina.

2. Rahulikult hingates lõdvesta õlad, lase kätel oma süles muutuda raskeks. Lase oma näol muutuda rahulikuks, pehmeks, siledaks. Käi mõttes läbi otsaesine, seejärel silmaümbrus, suuümbrus. Hambad ei ole kokku surutud, keel on pehme.

3. Tunneta seda rahu ja vaikust iseendas. Naudi mõned minutid seda heaolutunnet, mida pakub iseendaga olemine.

Nüüd oled tõenäoliselt hoopis värskem, et uuesti oma kohustuste kallale asuda.

Ilusat Jaani!

Jooga ja enesejuhtimine

2011-06-08T21:47:00.001+03:00

Enesejuhtimise üks võtmeküsimusi on, kuidas hakkama saada oma negatiivsete emotsioonidega. Muidugi on selleks on palju erinevaid teid ja võimalusi. Mina ise pean ideaalseks vahendiks joogat, mille sellekohane toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul.
Jooga ühendab meie vajadused füüsilise koormuse ning vaimse tasakaalu järele ja teeb seda läbi hingamise.
Füsioloogilisel tasandil sissehingamine toidab meie keha ja väljahingamine puhastab meie keha, vabastades meid nii ebavajalikest ainetest kui ka kahjulikest emotsioonidest.
Kõik teavad kõnekäändu: sa oled see, mida sa sööd. Jooga väidab, et sa oled see, mis sinust välja ei tule.
Hingamiskiirus ja maht reguleerib meie kehalist aktiivsusest ja stressitaset. Emotsionaalset ja vaimset seisundit mõjutab hingamine otseselt. Erutusseisundis muutub meie hingamine samasuguseks kui raske füüsilise koormuse juures. Igapäevaelus, kui me teadlikult ei keskendu hingamisele, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest, piltlikult öeldes me lihtsalt hingeldame. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme nii tihti end väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased ning igasugused haigused tabavad meid kergesti.

Tihti arvatakse, et jooga on selline imelik kehaväänamise kunst ja see väänamine ongi jooga olemus. Tegelikult on nende asendide (sanskriti keeles asanate) eesmärk tekitada sünergia hingamise ja liikumise vahel, valmistades keha ette teadlikuks hingamiseks, pranayamaks. Ja selleks pole vaja pea peal seista ega muud keerulist teha. Vastupidi, asanad ei tohi olla füüsiliselt rasked, tekitada pinget või valu kehas, sest sel juhul ei teeni nad oma eesmärki, kuna takistavad pranayamat.
Pranayama tähendab kontrolli oma hingamise üle, mille eesmärk on muuta hingamine järjest pikemaks, pehmemaks ja sügavamaks. See on hingamine, kus sissehingamine, väljahingamine ja hingepeetused nende vahel on sooritatud teadlikult, muutes hingamise alateadlikust tegevusest teadvustatud tegevuseks. Pranayama lõdvestab keha, vabastab meid ebavajalikest emotsioonidest, sundmõtetest, tagab mõtteselguse ja suurendab sisemist rahu ning tasakaalu. Õigesti valitud pranayama aitab ennetada, leevendada ja ravida haigusi.

Variante, kuidas hingata sisse ja välja ning mida teha seal vahepeal on väga palju. Tegelikult just nii palju, et valida igaühele see, mis teda konkreetselt aitab. Jooga on väga individuaalne.
Joogat, mis on üle 10 tuhande aasta vanuse ajurveda tervendamissüsteemi üks osa, on nimetatud ka kirurgiaks ilma noata. Hea uudis on see, et seda saab harrastada praktiliselt viimse hingetõmbeni. Kuid vigastuste ja kahjulike mõjude oht võib olla samuti suur, seepärast ei tohigi joogaharjutusi ja hingamistehnikaid omal käel või raamatute abil praktiseerima hakata. Siit ka põhjus, miks nn jooga elementide kasutamine kõikvõimalike muude treeningsüsteemide osana on heal juhul kasutu, kuid võib ka olla lausa kahjulik.
Alustada tuleb kindlasti joogaõpetaja juhendamisel. Traditsiooniline joogaõpetajate õpetus on pikaajaline ja põhjalik ning üles ehitatud mentorluse põhimõttel: igal tõsisel joogaõpetajal on oma õpetaja või mentor, kes pidevalt suunab ja arendab teda ning vastutab ka tulemuste eest.

Oma järgnevates kirjades ma tahan jätkata jooga teemadel.

Sae teritamine

2011-05-25T21:14:00.000+03:00

"Sae teritamise" eesmärk on oma keha, vaimu, suhete ja hinge arendamine viisil, mis tagab hea une, rõõmsa meele ja suurema sisemise rahu.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.

Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?

Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?

Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?

Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.

Ei tohi olla sõitmisega nii ametis, et pole aega isegi kütust võtta

2011-05-18T18:00:00.000+03:00

- Mis sa teed?
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!

Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.

Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?

Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.

Draama ja komöödia

2011-05-11T18:11:00.002+03:00

Üldiselt kogeme me negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid ja ebameeldivad asjad meie käitumises vallanduvad kergemini. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene mitte eestlase loomusest vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, me tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu ning see on evolutsiooni pärand. Tänagi me kardame riski rohkem kui otsime õnne.

Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.

Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.

Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.

Naeratamise mõju

2011-05-04T11:33:00.000+03:00

On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet.
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.

Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:

Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva

Lõokesed ja öökullid

2011-04-27T11:24:00.001+03:00

Puhkepäevadel saab selgeks, kas olete hommiku – või õhtuinimene. Osa inimesi kargab heatujuliselt varahommikul voodist välja, kuid teised rõõmustavad, et ei pea magusat und pooleli jätma.

Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.

Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.

Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.

Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.

Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.

Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.

Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.

Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.

Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.

Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.

Silva

Õnne paradoksid

2011-04-20T17:15:00.000+03:00

Me hindame sündmuste mõju oma rahulolule üle. Kuna harjume nii positiivsete kui negatiivsete muutustega küllalt kergesti, mõjutavad välised tingimused meie rahulolu palju vähem kui arvame. Keegi tark on öelnud, et ilusa inimesega harjutakse sama kiiresti kui inetuga.

Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.

Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.

Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.

Auru väljalaskmisest pole abi

2011-04-06T21:14:00.000+03:00

Nuta, läheb kergemaks! Sõima, saad südamelt ära! Tihti arvatakse, et raevupurse vabastab raevust ja pisarad kurvastusest. See müüt on valeks ja ka kahjulikuks tunnistatud.

Negatiivsed tunded nagu kurbus või viha ei kao kuhugi, kui me nad välja elame, vaid muutuvad seeläbi isegi tugevamaks, räägivad ajuuurijad. Uste paugutamine, telefoni loopimine, karjumine, nutmine - auru väljalaskmine teeb meile hoopis halba ja mitte ainult sellega, et arusaamatused jäävad klaarimata, vaid seeläbi jäävad meie negatiivseid emotsioonid hoopis kauemaks ajaks püsima. Piltlikult öeldes lisame halge oma tusameele ahju.

Loomulikult on oma tundmuste jagamisest lähedaste inimestega abi – jagatud mure on ikka jagatud mure, kuid uurimused on tõestanud, et raevuhood võivad viha suurendada ning pisarad depressiooni süvendada.
See-eest on võimalik – ja ka hingelise tasakaalu seisukohalt märksa arukam – oma negatiivseid emotsioone teadlikult kontrollida.
See saab sündida siis, kui oma tundeid küll teadvustada, siis aga need kõrvale heita, keskendudes teisele tegevusele.
See on väljakutse, ent seda on võimalik treenida. Kaunitar Scarlett O´Hara romaanis „Tuulest viidud“ ütles endale ikka, kui mured üle pea kasvasid: “Ma ei mõtle sellele praegu“.

Seega sünged mõtted tuleb samal hetkel, mil neid märgatakse peast heita, sõna otseses mõttes ütelda „Stopp“ ja oma aju tähelepanu millelegi muule suunata. Kümnendiksekundite jooksul peale negatiivse emotsiooni esilekerkimist on võimalik saada jälle iseenda peremeheks. Sedasi harjutades on võimalik saada ka meistriks.
Üht meetodit, mida hiljem hakati kognitiivseks käitumisteraapiaks kutsuma, kasutas juba Robinson Crusoe. Inimtühjal saarel pani ta kirja oma deebeti ja kreediti:
Halb
Mind paisati üksikule saarele, ilma lootuseta
siit kunagi pääseda.

Hea
Ma olen siiski elus ja mitte uppunud nagu kõik mu kaaslased.
Jne, jne.

Mõte iseeneset ülilihtne, pane kirja kõik, mis sul kõigest hoolimata on hästi ja keskendu sellele ning ammuta sealt jõudu.
Suurepäraseid meetodeid oma emotsioonide, murede ja masendusega võitlemiseks on teisigi.
Minu esimene soovitus on: hakka tegelema joogaga. Joogas õpid õigesti hingama ja seeläbi oma emotsioone juhtima.
Ajurveda teadis juba tuhandeid aastaid tagasi aju kohta asju, mida kaasaja teadus tasapisi alles avastab. Aga käepärast peab olema kogenud õpetaja. Ise, lihtsalt kellegi eeskujul või raamatute abil hingamistehnikatega tegelemine on liiga ohtlik.
Silva

Emotsionaalne pangaarve

2011-03-30T22:03:00.000+03:00

Kui eluõnn või leivatükk laual sõltub ühest katkiläinud suhtest, siis võiks hakata tegema sissemakseid oma Emotsionaalsele pangaarvele.
Emotsionaalse panga metafoor pärineb Stephen R Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ raamatust.
See metafoor on ka tegelik tööriist oma suhete parandamiseks.
Igaüks meist on Emotsionaalse panga omanik. Pangas on just nii palju kontosid kui palju on inimesi, kellega me suhtleme.
Igale kontole saab teha sissemakseid, mis suurendavad usalduse hulka selles suhtes ja muudavad seda paremaks.
Igalt kontolt saab ka "raha" välja võtta, nii teadlikult kui kogemata. Kui selle suhte kontol on palju usaldust, siis mõned väljavõtud ei tee suurt häda midagi. Kui aga konto on miinustes või pole sinna veel midagi laekunud, siis muutub asi kriitiliseks.
Üks oluline pisiasi selle panga juures on veel. Selle üle, kas tegemist on konkreetsele kontole sissemaksuga või hoopis väljavõtuga, otsustab alati selle suhte teine osapool. Mina võin küll omast arust teha sissemakseid, nii et veri ninast väljas, kuid kui teine osapool otsustab, et need pole seda mitte, siis on see asjatu vaev. Ja hea veel kui ta otsustab, et need pole sissemaksud, kuid ta võib ka otsustada, et need on hoopis väljavõtud.
Seega oleks hea teada, mida teine pool peab sissemaksuks ja keskenduda nende tegemisele.
Hea uudis on see, et on olemas universaalsed sissemaksud, mis kasvatavad igal juhul igat kontot. Neid on 6 tükki:

• Lahkus ja viisakus

• Siiras vabandamine

• Lubadustest kinnipidamine

• Ootuste täitmine

• Lojaalsus eemalolijate suhtes

• Püüd esmalt mõista ja alles seejärel olla ise mõistetud.

Seejuures nende tegevuste vastandid on alati väljavõtud: ebaviisakus; ülbus ja uhkus; lubaduste murdmine; ootuste mittetäitmine; ebalojaalsus, tagarääkimine ja püüd alati olla ise mõistetud.

Hea uudis on see, et nende sissemaksete abil, kui järjekindlalt ja siiralt tegutseda, on võimalik üles ehitada ükskõik kui kehvas seisus olev suhe ükskõik kellega. Hea uudis on ka see, et sissemaksete tegemine on 100% minu mõjuulatusringis ja sõltub täielikult minu tahtest.
Halb uudis on see, et väga nässus kontole sissemaksete tegemine võib nõuda palju aega ja tavaliselt tulevad ka tagasilöögid. Esimene tagasilöök on tavaliselt see, et teine pool arvab, et temaga manipuleeritakse. Seega, kui su kavatsus pole siiras, siis oled juba eos läbi kukkunud.
Hoopis raskem on iseendaga toime tulemine. Miks mina? Miks tema ei tee midagi? Isegi natukestki ei tule vastu!
Kunagi küsis mõnus koomik Sulev Nõmmik: „Kui inimesed elavad selleks, et teisi abistada, siis milleks need teised elavad?“
Aga kui ma olen olukorras, et minu eluõnn või leivatükk laual sõna otseses mõttes sõltub sellest, kas ma suudan selle suhte uuesti üles ehitada, siis on asi väärt, et oma kallist aega investeerida.

Paar näpunäidet veel. Tihti arvatakse, et lubaduste murdmine on halb asi, aga mis need ootused siia puutuvad?
Ootuste mittetäitmine on tavaliselt enamuse konfliktide taga nii tööl kui kodus. Me tekitame alatasa teistes ootusi ilma ise seda märkamata. Ja meil endilgi on väga palju ootusi, millest me ei räägi. Kasvõi selline situatsioon: ootus oli saada kihlasõrmus, aga kingiti hoopis kõrvarõngad jne, jne.

Seega ootuste väljaselgitamine ja läbiarutamine on üks tõsisemaid suhtlemisteemasid, millele keskenduda nii tööl kui eraelus. Vallandamiste, lahkumiste, halva kliendisuhte ka abielulahutuste taga on tavaliselt ikka palju täitmata ootusi, kuigi neist võib-olla kunagi polnud otseselt juttu.
Muidugi tuleb arvestada, et Emotsionaalses pangas ei saa lappida miinustes kontosid teiste kontode arvelt.
Alustuseks on selleski palju abi kui peatada oma pangast raha väljavool.
Silva

Kiiruse müra annab olulisuse illusiooni

2011-03-23T17:13:00.000+02:00

Kui kuulata kella tiksumist täiesti muutumatus taktis, aga suureneva helitugevusega, siis meile tundub, et tiksumine kiireneb. Maurice Ravel kasutas seda efekti oma kuulsa Boléro loomisel. Boléros on üksainus meloodia, mida kantakse veerandtunni jooksul korduvalt ette samas rütmis, muutub ainult heli tugevus ja kõla, aga kuulaja arvab, et tants läheb üha kiiremaks ja kiiremaks…...võimsamaks ja mõjuvamaks.

Sama efekt mõjutab meid igapäevaelus, nii tööl kui kodus.
Kõik, mis teeb pidevalt, pikalt ja kõvasti häält, saab meilt hoopis rohkem tähelepanu tekitades tunde, et ju see on tähtis ning me peame sellega võimalikult kiiresti tegelema. Näiteks, kui keegi räägib pidevalt, et selle asjaga on kiire, kiire, kiire – hakkab õige pea tunduma, et küllap on see asi väga tähtis.

Ja miks ka mitte, see võibki olla väga tähtis. Aga võib ka mitte olla. See võib olla üksnes pakiline asi, millele tuleks tegelikult EI öelda. Aga kuna see ülesanne kogu aeg piniseb, hullem kui lausa kisab, siis tormame temaga tegelema enne kui jõuame esitada endale küsimuse: Miks ma seda teen?
Rääkimata küsimisest, kas sellega tegelemine aitab mul saavutada oma prioriteete, tiimi prioriteete jne. Ja kas see on üldse minu aja parim kasutamine?
Silva

Kuula, või su keel muudab su kurdiks

2011-03-16T22:13:00.000+02:00

ütleb indiaani vanasõna.

Oleme oma elus õppinud rääkimist, lugemist ja kirjutamist nii mõnedki aastad kodus ja koolis, kuid mõnikord ikka muretseme, et ei oska piisavalt hästi. Aga kuulamist ja veel niimoodi, et tõesti mõista ja aru saada? Samal ajal inimestena on meie kõigi üks suuremaid, kui mitte kõige suurem soov, olla mõistetud.

Tavaliselt me kuulame kavatsusega vastata, mitte kavatsusega mõista.
„ Jaa, jaa, mul oli hiljuti sama lugu! Tead, sa peaksid tegema niimoodi….“.
Või: „Noo on ikka tüübid! Kas sa ikka seda ja seda ja seda oled juba teinud?"
Mõistmist ja arusaamist hakkab segama meie enda taust, kogemused ja autobiograafia. Sellisel kuulamisel pole midagi häda, kui teine pool tahabki saada head ja tarka nõu. Tahabki teada, kuidas teine pool üht või teist asja tõlgendab, hindab jne.
Aga kui olukord on emotsionaalne, tundlik ja teine pool tahab vaid tunda end mõistetuna, mitte meie tarka nõu, siis valab selline kuulamine ainult õli tulle. Paljud naised on nutma puhkenud, uksi paugutanud ja mida kõike veel teinud, kui nende mehed on neile sõbralikku ja tarka nõu andnud.
Siin on vaja empaatilist kuulamist, kuulamist kavatsusega mõista. Empaatiline kuulamine on teoorias väga lihtne, praktikas kahjuks väga keeruline.
Esiteks nõuab ta sügavat võidan-võidad mõtteviisi ja oskust panna end teise inimese olukorda. Jah, minu ainus motiiv on sind siiralt mõista ja alles seejärel aidata. Diagnoos enne ravi. Ma ei teeskle mõistmist. Ma ei manipuleeri oma kuulamisoskustega, et panna sind rääkima asjadest, mis mind huvitavad või mida hiljem saan kasutada oma huvides.
Teiseks, nõuab see praktilisi oskusi. Oskust peegeldada ja ümbersõnastada teise poole sõnu, muresid nii, et ta tunneks - teda ongi mõistetud.
Covey nimetab empaatilist kuulamist psühholoogilise õhu andmiseks.
Neid oskusi tasub õppida, sest nad avavad iga ukse. Aga sel juhul tuleb omandada terve komplekt. Kui õppida selgeks ainult tehnilised oskused ja võidan-võidad mõtteviis puudub, siis juhtub sama, mis iga printsiibi eiramisega. Tagajärjed tulenevad printsiibi eiramisest ja on negatiivsed. Varem või hiljem sulguvad uksed veel kõvemini.
Silva

Võidan-võidad kokkulepped

2011-03-09T23:30:00.000+02:00

Enamikul inimestel ei ole midagi selle vastu, kui keegi teine võidab, kuni see ei takista neil saamast seda, mida nad tahavad.

Võitmine ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi teine peab kaotama ja tööriist, mis selle tagab on võidan-võidad kokkulepe.
Kui ma tahan anda tööl vabatahtlikult oma teadmised, initsiatiivi, andekuse ja loomingulisuse – ja lisaks sellele tunda end ka võitjana, siis on mõttekas sõlmida kokkulepe.

Võidan-võidad kokkuleppel on 5 olulist osa:
1.Soovitud tulemused
Oluline on, et nii eesmärgid kui ootused ja osapoolte „võit“ on:
• osapooltele selged ja ühtmoodi mõistetavad ning
• mõõdetavad.
Tavaliselt nõuab eesmärkide ja ootuste väljaselgitamine palju aega. See on ka põhjus, miks neid kokkuleppeid tegelikkuses nii vähe sõlmitakse. Kuid on ka selge, et eesmärkide ja ootuste valestimõistmise ning ümbertegemiste ja konfliktide tagajärjed on lõppkokkuvõttes alati kulukamad.
Parafraseerides Peter Druckerit – Kõik suurepärased ideed taanduvad lõppkokkuvõttes raskeks tööks.

2. Põhisuunad ja piirangud
Siin määratakse kindlaks tegevuse raamid. Arvesse võetakse ka mitmesugused eritingimused, näiteks:
• organisatsiooni üldpoliitika, väärtused;
• klientide nõudmised;
• standardsed protseduurireeglid;
• riiklikud seadused ja õigusaktid jne.
Aga mida ei määrata on meetodid – need jäägu töö teostaja valida, et mitte tappa initsiatiivi ja vastutust.

3. Ressursid
Ressursid näitavad ära, missuguseid inimesi, rahalisi vahendeid, ruume, seadmeid ja süsteeme jne on võimalik soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada.
Üks tähtsamaid ressursse on alati juht - abistajana, nõuandjana, õpetajana.
4. Aruandlus
Aruandluses tuuakse välja konkreetsed näitajad (aeg, kvaliteet ja kvantiteet jne), mille alusel osapooled saavad olla kursis, kuidas neil soovitud tulemuste saavutamine läheb. Samuti määratakse ära, kuidas ja millal üksteisele oma tegevusest aru antakse.

5. Tagajärjed
Siin täpsustatakse osapoolte arusaamine, mis on tulemuste saavutamise või mittesaavutamise tagajärjed.

Võidan-võidad kokkulepped on unisversaalsed töövahendid nii tööelu kui isikliku elu juhtimisel.
Eriti hästi toimivad nad teismelisega rahuliku kooselu korraldamisel. Loomulikult saab sel juhul hakkama ilma riiklike seaduste jms. lepingusse kirjutamiseta. Ja on üpris tavaline, et teismeline peab oma võiduks juba seda, et lapsevanem tema kallal enam ei nääguta.

Silva

Võitjad ja kaotajad

2011-03-02T15:07:00.001+02:00

Võidan - kaotad mõtteviis ütleb, et mina saan oma tahtmise, aga sina enda oma ei saa. Kaotan – võidad mõtteviis ütleb, et mina olen madalam kui muru. On otse loomulik, et võidan – kaotad - inimesed armastavad kaotan - võidad - inimesi.
Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.
Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kaheteraga mõõk.

Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.

Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.

Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.

Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.
Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.

Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.
Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“

Silva

Kuldne reegel

2011-02-16T21:51:00.001+02:00

Kuldne reegel ütleb, et tee teistele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid.
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).

Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.

Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva

Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni

2011-02-09T21:42:00.000+02:00

Ameeriklane Mark Helprin kirjutab, et me elame oma elu praegusel ajal sellises erutusseisundis, mis meie esivanematele sai osaks ainult lahinguolukorras.
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.

Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?

Aga mis tegelikult rohkem meeldib: kas see kui aega on või kui aega ei ole? Paljukirutud kiirustamine on sageli veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool.
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva

Nädalakompass

2011-02-02T22:21:00.000+02:00

Paradoksaalsel kombel on meil tänapäeval rohkem aega, kui inimestel kunagi varem on olnud. 12-tunnine või pikem tööaeg on minevik. Kodune majapidamine ja toidu valmistamine võtab tänu majapidamismasinatele ja supermarketitele hoopis vähem aega. Kuid eeskätt on meil aega rohkem seetõttu, et me elame hoopis kauem kui meie esivanemad. Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga arenenud maades peaaegu kahekordistunud, aga proovige, näiteks, nelja elurõõmsa pensionäriprouaga leida kokkusaamiseks ühine vaba aeg.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.

Ajajuhtimise neli põlvkonda

2011-01-26T22:17:00.000+02:00

Kui me mõtiskleme aja ja selle üle, kui kiiresti see voolab, siis tavaliselt ei huvita meid filosoofilised või füüsikalised dimensioonid. Pigem tunnistame seda, et puhkus või lühiajaline laen kiirendavad oluliselt aja kulgu. Me seome aega ikka mingi olukorra või sündmusega oma elus: sel ajal juhtus see ja see; see asi võttis nii palju aega jne. jne
Seega hea aja juhtimise või korraldamise praktiline kasu on ikkagi selles, kui hästi me juhime ennast nende sündmuste keerises.
Stephen R. Covey, selle ala väga kauaaegne uurija pakub välja neli ajakorraldamise põlvkonda, kus iga järgmine toetub ja kasvab välja eelnevatest.
Esimest põlvkonda iseloomustab märkmete tegemine ja „mida-tuleb-teha“ nimekirjade koostamine. Nimekirjadest asjade mahakriipsutamine või „linnukeste“ tõmbamine annab ärategemise rõõmu ja tekitab hakkamasaaja tunde. See meetod tekitab inimestes ka kõige vähem vastuseisu. Väljastpoolt pealesurutud distsipliin ja graafikud annavad inimesele tunde, et neid on vaja ja samas võtavad neilt vastutuse tagajärgede eest.
Teist põlvkonda iseloomustavad kalendrid ja kalendermärkmikud. Katsed vaadata ettepoole, planeerida tulevikuüritusi- ja tegemisi. Saavutada suurem kontrolli sündmuste üle oma elus. Üldjuhul peetakse neid inimesi vastutustundlikeks, nad paistavad silma sellega, et neil on korralikud ajakavad, kuigi reeglina on neil vähe märkimisväärseid saavutusi.
Kolmas põlvkond peegeldab ajakorralduse valdkonna praegust olukorda. See lisab eelnevale idee määratleda prioriteedid, luua selgus väärtushinnangutes ja võrrelda tegemiste suhtelist väärtust, sõltuvalt nende suhetest väärtushinnangutesse. Lisaks sellele keskendutakse eesmärkidele – spetsiifiliste pikaajaliste, keskmiste ja lühiajaliste sihtide püstitamisele, millele tuleks pühendada aega ja energiat, nii et see oleks kooskõlas väärtushinnangutega. See kätkeb endas ka igapäevase planeerimise mõistet, konkreetse plaani koostamist nende eesmärkide elluviimiseks ning nende asjade kordasaatmiseks, mis on prioriteetsed.
Kuigi kolmanda põlvkonna panus on olnud märkimisväärne, tekitab see inimestes tihti tunde, et aja pidev planeerimine ja kontrollimine töötavad vastu tõeliste tulemuste saavutamisele. Keskendumine tõhususele loob ootusi, mis põrkuvad kokku võimalustega arendada rikastavaid suhteid, rahuldada inimeste vajadusi ja nautida spontaanseid hetki igapäevaelu tasandil. Kitsendused, mida tekitavad pidev planeerimine ja enda surumine plaanidesse ja graafikutesse võib tekitada olukorra, kus koos „vanniveega visatakse välja ka laps“, ja pöördutakse tagasi esimese „mida–tuleb-teha“- nimekirjade juurde. Lisaks sellele ei ütle kolmanda põlvkonna juhtnöörid midagi selle kohta, kuidas juhtida oma erinevaid rolle tasakaalustatult.
On olemas ka tärkav neljas põlvkond, mis on kvalitatiivselt erinev ja kus tunnistatakse, et väljakutse seisneb mitte aja korraldamises vaid enda juhtimises. Selle asemel, et keskenduda asjadele ja ajale keskenduvad neljanda põlvkonna ootused pigem suhete säilitamisele ja laiendamisele ning tulemuste saavutamisele ehk tasakaalule oma rollides ja tegudes.
Teise ka kolmanda põlvkonna kalendermärkmikud ja erinevad arvutiprogrammid ei anna meile tegelikult midagi muud kui koha, kuhu kokku korjata kõik oma tegemist vajavad asjad ja eelseisvad kohustused, seada nad pingeritta ja planeerida nende elluviimine. Täiustused, mida pakuvad uued IT lahendused sel alal on suunatud reeglina sellele, kuidas seda teha vähema sõrmekulu ja libedama sünkroniseerimisega.
Vajadus on uue dimensiooni järele, mis aitaks efektiivselt tegeleda esmatähtsate asjadega ehk hallata tasakaalustatult oma erinevaid rolle, nii et nad oleksid pidevalt meie silma all. Ja võtmeküsimus pole siin mitte see, kuidas oma ajakavasid korraldada, ülesandeid prioritiseerida ja jälgida, vaid kuidas oma prioriteete ajakavadesse mahutada.
Neljanda põlvkonna jaoks on loodud FranklinPlanner ja PlanPlus`ide erinevad elektroonilised versioonid. PlanPlus for Microsoft Outlook püüab, näiteks, Outlooki viia neljandasse põlvkonda.
Kuid sellel turul on veel palju-palju ruumi tegutsemiseks, eelkõige sel alal, kuidas oma rolle elektrooniliste vidinaga sama efektiivselt hallata kui Nädalakompass® seda FranklinPlanneri paberversioonis võimaldab.

Edu ühisnimetaja

2011-01-19T21:38:00.001+02:00

Kindlustusagent ja kirjanik E. M. Gray pühendas suure osa oma elust sellele, et leida üht nimetajat, mis seob kõiki edukaid inimesi. Oma raamatus The Common Denominator of Success (Edu ühisnimetaja) ta kirjutab, et see üks tegur, mis tundub kõigist teistest, mis on ka tähtsad (nt kõva töörügamine, hea õnn, kasulikud suhted jm), peajagu olulisem, on oskus seada esmatähtsad asjad esikohale. Ta täheldas, et edukatel inimestel on harjumus teha asju, mida läbikukkujatele ei meeldi teha. Ka edukatele ei pea nende asjade tegemine just ilmtingimata meeldima, kuid nende vastumeelsus allub nende eesmärgikindlusele.
See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.
Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad:
• Suutmatus määratleda prioriteete.

• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.

• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.

Väidab enamus inimesi, et viimane, distsipliini puudus.
Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.
Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust, alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib.

Olemine ja tegemine

2011-01-12T21:23:00.001+02:00

Kuigi tegemine (tegutsemine) tundub meile tihti väga väsitav ja koormav ning tekitab pingeid, on see sageli kergem kui olemine.

Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest. Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.

Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.

Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.

Raha, ikka raha

2011-01-05T21:58:00.000+02:00

Aastavahetuse märk on raha, sellest ei saa üle ega ümber. Soovitakse, et seda oleks sama palju kui lund, et arvutamine oleks lihtsam, et mündid poleks nii ebamugavad jne.
Mina isiklikult olen küll valmis oma töötasu vastu võtma kasvõi 1-sendistes, kui see poole suurem on ja nii kasvõi aegade lõpuni.
Oma koolitustel ma palun inimestel lõpetada lause: Kui ajapuudus ei oleks takistuseks, siis ühel päeval ma…..
Mitte küll tihti, kuid aegajalt ütleb ikka keegi, et ajapuudus ei olegi takistus, rahapuudus on takistus. Tõsiasi, et aeg on nii või teisiti raha teenimise jaoks suurim ressurss jääb kahesilma vahele. Pole olemas liiga suuri eesmärke, kuid üsna tavaline on see, et aeg on nende saavutamiseks on liiga lühike. Nii inimlik on tahta nüüd ja kohe.
Aga miks mitte võtta oma rahaasjad parema kontrolli alla, nüüd ja kohe. Situatsioon selleks on ju ideaalne, uue raha kasutuselevõtt on juba ajalooliselt innustanud inimesi kokkuhoidlikkusele. Teada on ka see, kuidas proaktiivsed inimesed seda teevad.

• Proaktiivne inimene sõlmib endaga kokkuleppe. Me ei saa oma rahaasju oma kontrolli alla enne kui pole endale andnud lubadust seda teha. Ta planeerib aja ja paneb kokku korraliku rahavoo analüüsi: kuhu raha liigub ja miks ta sinna liigub. Seejärel ta mõtleb läbi ja paneb kirja plaani, kuidas seda liikumist paremini juhtida ning koostab eelarve.

• Uuringud, selle kohta, kuidas asju täide viia on tõestanud, et avalik kokkulepe on see, mis tegelikult paneb asjad toimima. Seega räägib ta oma perele, sõpradele, töökaaslastele mida ja kuidas on otsustanud teha ja missuguseid muutusi see tema elustiilis teeb. Boonuseks on, et väline surve eelarveväliseid kulutusi teha väheneb. Mida rääkimine veel endaga kaasa toob paistab hiljem.

• Kuula ennast. Kui oled eelarveväliseid spontaanseid kulutusi tegemas, siis tee paus ja kuula oma põhjendused ära, miks sul kindlasti seda vaja on. Kas ei sarnane need põhjendused väikelapse omale, kes parajasti oma vanematelt midagi välja nurub? Ostujärgne monoloog on muidugi hoopis veenvam, sest kes siis ikka oma rumalust tunnistada tahab. Kuigi rumalaid oste võib põhjendada ka sellega, et oled ostnud puhast tarkust, mis aga teadupärast on hindamatu.

Ilusat euroaastat soovides,

Silva

On mul tõesti tahtmine muutuda?

2010-12-15T21:40:00.000+02:00

Esita endale kaks küsimust ja kuula oma vastused ka ära.

1. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu isiklikus elus märkimisväärseid tulemusi?

2. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu tööelus märkimisväärseid tulemusi?

Kui oled oma vastused ära kuulanud ja leidnud, et selline tegevus on olemas, ja mitte üks vaid isegi mitu, siis küsi endalt veel üks küsimus:
Aga miks ma siis juba ei tee seda?
Vastust pole eriti keeruline leida ja tuleneb kahest tegurist, millega me pidevalt oma elus kokku puutume - pakilisusest ja olulisusest. Me tegeleme mõlemaga, aga üks neist on põhiparadigma läbi mille me näeme oma aega ja elu.
Pakilisus tuleb meie ellu nii väljastpoolt, kui ka meie endi seest. Me ise leiame, või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegemist. Me elame pakilisuse maailmas, suur osa kõigest mis luuakse on seotud ainult sellega, et teha asju kiiremini: kiirtoit, uued arvuti- ja mobiilifunktsioonid, suhtluskeskkonnad jne. Pakilisus iseenesest pole probleem, probleem tekib siis, kui see hakkab meie elus domineerima, sest siis see hakkab mõjutama meie prioriteete - pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni.
Olulisus tuleb meie ellu meie endi seest. See on seotud meile tähtsate kohustuste, suhete, meile tähtsate eemärkidega, on seotud meile oluliste väärtushinnangutega – sealt tulevad prioriteedid ehk esmatähtsad asjad, mis on vaja seada esikohale.
Victor E. Frankl ¹, Austria psühhiaater, Viini III psühhiaatriakoolkonna esindaja, logoteraapia ja proaktiivsuse mõiste looja, räägib et inimese muutumisvõime võtmeks on teadmine sellest, kes ta on, milline tahab olla ja mida saavutada. Inimesed ei suuda muutuda, seni kuni nad ei teadvusta oma väärtushinnanguid ja pikaajalisi eesmärke ehk sisemist tuuma, mille ümber kõik muu hakkab ringlema. Visioon ja väärtushinnangud on kompassiks, mis annab suuna, pikaajalised eesmärgid on kaart mille abil teelt mitte eksida.
Victor Frankl kirjutab, et oma elueesmärke ei tasu leiutada, need tuleb enda seest avastada. Pole mõtet küsida, mis on minu elu mõte, pigem on vaja mõista, et see olen mina, kellelt elu seda küsib. Ja elu küsib seda igalt inimeselt. Vastata saab sellele oma eluga ja vastuse saab anda ainult vastutav ehk proaktiivne olles.
Logoteraapia väidab, et paljud vaimsed ja emotsionaalsed haigused on tegelikult inimeses sügaval peituva mõttetuse- ja tühjusetunde sümptomid. Mõtteviis, et elu on kurbja mõttetu ning ainult palk ajab naerma, kuulub samasse valdkonda.
Need kirja alguses esitatud kaks küsimust võivad olla edukalt avastusprotsessi sissejuhatuseks. Aga ära üle pinguta, üle kolme eesmärgi elluviimine ühel ajaperioodil on üpris ebatõenäoline. Täideviimise tõenäolisus hakkab robinal langema, kui eesmärkide arv paisub üle kolme, väidavad nii FranklinCovey xQ auditi uuringud kui ka Larry Bossidy "Elluviimise" näited.

Ilusat jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Silva

¹Victor E. Frankl "Man`s Search For Meaning"

Eesti keeles saab Viktor E. Frankl´i teadustöödest lugeda raamatust "Mõttetahe. Valitud ettekandeid logoteraapiast."

Uusaastalubaduste aeg on saabumas

2010-12-08T16:49:00.000+02:00

FranklinCovey firma viib juba aastaid läbi uusaatalubaduste uuringut ameeriklaste hulgas. Siin on toodud 2010. aasta uusaastalubaduste pingerida ja allpool on 2009. aasta oma.

Uusaastalubadused 2010

1. Parandada oma finantsseisu

2. Langetada kehakaalu

3. Hakata tervislikult elama (nt, tevislikult sööma, trenni tegema)

4. Vahetada töökohta

5. Hakata regulaarselt raha säästma

6. Lõpetada halvad harjumused ((nt, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, liigsöömine)

7. Veeta rohkem aega pere ja sõpradega

8. Muud

9. Olla paremini organiseeritud

10. Arendada mõnd oskust või annet

Paluti avaldada ka oma arvamust selle kohta, mis juhtub järgmisel aastal. Vastused jagunesid järgmiselt:

• Mu elujärg läheb üldiselt paremaks - 57%

• Mu elujärg jääb samaks - 36%

• Mu elujärg läheb halvemaks – 7%

2009. aasta lubadused olid sarnased, üsna pisikeste eranditega, esimesed kolm käisid ikka rahamurede, kehakaalu ja tervislike eluviiside kohta.

1. Saada võlgadest lahti või hakata raha koguma

2. Langetada kehakaalu

3. Hakata tervislikult elama (nt, söömine, regulaarne treening)

4. Olla paremini organiseeritud

5. Veeta rohkem aega pere ja sõpradega

6. Arendada mõnd oskust või annet

7. Vähem töötada, rohkem elust rõõmu tunda

8. Muud

9. Lõpetada halvad harjumused ((nt, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, liigsöömine)

10. Vahetada töökohta

Samad olid ka 2008. aasta kolm esimest lubadust ja ega 2007 ja 2006 eriti erinenud.

Kahjuks uusaastalubadused täituvad harva ja põhjuseid selleks on palju. Küsitlustes osalevad reeglina inimesed, kes kasutavad planeerimissüsteeme, seega pole eriti oluline ka planeerimissüsteemi olemasolu.
Uuriti ka seda miks nad ei täitu. Põhjuseks number üks nimetati vähest pühendumust eesmärgi täitmisele ja kohustuse puudumist. Teise põhjusena toodi, et liiga palju oli muid asju teha ja kolmandaks öeldi, et lubadus ununes ära.
Loomulikult on võimalik ka uusaastalubadusest vormida eesmärk, mille täideviimine on mõttekas ja realistlik. Aga sellest võibolla mõni teine kord, juhul kui Kristjan oma blogis kõike ära ei kirjuta:)
Jagan kahe käega Kristjani mõtet, et kingi oma kallist aega oma kallitele.
Alusta endast. Kellega head suhted kõige tähtsamad on? Ikka iseendaga.
Luba endale päevas vähemalt üks kord mõelda endast hoolivuse ja armastusega, ja kui see on harjumuseks saanud, siis lisa sinna ka üks väike tegu juurde, mis näitab seda, et hoolid endast.
Silva

Kui palju sa kiirgad?

2010-11-30T21:50:00.000+02:00

Netis kolades sattusin ühele Gallupi testile, mis mõõdab, kui positiivselt me mõjume meid ümbritsevatele inimestele. Vastused tuli anda 5-palli süsteemis: 5 on väga hea tulemus, 1 vilets.

1. Ma aitasin kedagi viimase 24 tunni jooksul.

2. Ma olen väga viisakas inimene.

3. Mulle meeldib olla positiivsete inimestega koos.

4. Ma kiitsin kedagi viimase 24 tunni jooksul.

5. Mul on oma nõks, kuidas teha teistel tuju heaks.

6. Ma suudan palju rohkem korda saata, kui mu ümber on positiivsed inimesed.

7. Olen viimase 24 tunni jooksul öelnud kellelegi, et hoolin temast.

8. Mulle meeldib igal pool, kus ma käin, inimestega tutvuda.

9. Kui mind kiidetakse, siis tekib mul tahtmine ka teisi kiita.

10. Eelmisel nädalal ma kuulasin inimest, kes rääkis mulle oma eesmärkidest ja suurtest plaanidest.

11. Ma suudan ka kurvad inimesed ajada naerma.

12. Ma kõnetan kõiki oma kaastöötajaid just selle nimega, mis neile meeldib.

13. Ma panen alati tähele, kui mu kolleegid teevad midagi suurepäraselt.

14. Ma naeratan alati, kui kohtan kedagi.

15. Ma tunnen end hästi, kui tunnustan kedagi hea käitumise eest.

Test nagu test ikka. Mõtlema pani, et nii palju küsimusi, aga alles siis, kui kõike seda teed praktiliselt 5-peale, mõjud sa teistele positiivsena. Tüüpiline eestlane ei hakkagi kiirgama, heal juhul ainult helendab pisut, kuigi hea inimene on sellegipoolest.

Kuid kiirgus kulub praegusel pimedal ja lumisel ajal marjaks ära, eriti võiks volüümi juurde keerata punktide 1, 2, 5, 11 osas. Lausa karjuvalt vajavad positiivset fooni kõik need, kellele igapäevane labidaga vehkimine õues ja tänaval ning parkimiskohta sisse – välja kaevamine on emigreerumise mõtted pähe toonud. Omal ajal tegi kuulsa Maslow murelikuks haamer ja naeltena koheldud inimesed. Kas ei või sama juhtuda lumelabidaga? Kui ikka pea poole aastast on su põhitööriist lumelabidas, äkki hakkad end ümbritsevaid inimesi ka lumeks pidama?
Lume ärakoristamine on kallis, väitis linnaametnik. Katsume siis positiivsusega, see ei maksa ju midagi!
Silva

Leadership ja management

2010-11-24T21:47:00.000+02:00

Kuna kõik asjad luuakse kaks korda, esmalt oma vaimus ja alles seejärel füüsilisel kujul, siis kas me oleme sellest teadlikud või mitte, kas meil on selle üle kontroll või ei - meie elu iga osa jaoks on olemas esmane looming. Meie ise oleme kas iseenda proaktiivse plaani teine looming või teiste inimeste plaanide, kavatsuste, erinevate olukordade või minevikuharjumuste teine looming.
Alustamine lõppeesmärki silmas pidades põhineb liidriks olemise printsiibil.
Kahjuks eesti keel ei oska väljendusrikaste eestikeelsete sõnadega vahet teha kahel väga olulisel juhtimisalasel ingliskeelsel terminil: leadership ja management. Kasutusel on sõnad „eestvedamine“ ja „ohjamine“, aga olgem ausad, inimeste jaoks need sõnad eriti mõnusalt ei kõla. Peale selle on ka leadershipi või liidriks olemise sisu hoopis midagi muud kui vedamine. See on oma tiimiga koos sammumine ja innustamine, kus töö põhisisuks on olla pigem treener või coach. Teatud iroonia peitub ka selles, et nn "eestvedamine" röövib juhilt just selle aja, mis tal tuleks investeerida oma tiimi käima ja mängima õpetamisele. Ega sõna „ohjaminegi“ parem pole, inimene lihtsalt ei taha ohjes püsida, kasvõi ainuüksi kiusu pärast.
Peter Drucker ja Warren Bennis ütlevad, et management on teha asju õigesti ja leadership – teha õigeid asju.
Management on tõhus edukuse redelil ronimiseks, leadership kindlustab selle, et redel toetuks vastu õiget seina.
Mulle meeldib Covey näide meeskonnast, kes rajab teed läbi džungli, raiudes end läbi alusmetsa. Need on tegutsejad, probleemilahendajad inimesed. Nende selja taga seisab management, et kirveid teritada, juhtnööre ja instruktsioone kirjutada, tegeleda muskliarendusprogrammidega, sisse tuua täiuslikumaid tehnoloogiaid, koostada tööplaane ja eelarveid. Liider aga ronib kõige kõrgema puu otsa, vaatab ringi ja röögatab alla: „See on vale džungel!“
Kuidas tavaliselt vastavad toimekad ja tõhusad inimesed all? Mis iganes trükimusta mittekannatavat sealt ka tuleb, hoopis mõtlemapanevam on see, mis neile sõnadele järgneb: „Me teeme siin edusamme!“
Efektiivsus – sageli isegi ellujäämine – ei sõltu ainuüksi sellest, kui palju pingutusi tehakse, vaid sellest, kas need pingutused on tehtud õiges džunglis.
Isiklikus elus kehtib sama, enamgi veel, leadership on kriitilise tähtsusega mõtteviis ja oskus.
On üpris tavaline, et oleme nii süvenenud iseenda managementi, muudkui püstitame ja saavutame ammu enne veel, kui oleme endale selgeks teinud oma väärtushinnangud ja sihid.
Vaatasin nädalavahetusel PÖFF-il filmi „Kuidas elada igavesti“. Film on kahest teismelisest leukeemiahaigest poisist, kes unistavad mida nad tahaksid veel teha enne surma. Seejärel pühendavad elu viimased kuud oma unistuste teokstegemisele. Äärmiselt inimlik, siiras ja innustav film ka nende jaoks, kes pole kaugeltki nii raskes olukorras.
Silva

Kas redel toetab vastu õiget seina?

2010-11-17T21:16:00.002+02:00

„Kiisu, kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mul on enam-vähem ükskõik kuhu - " vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.

Lewis Caroll „Alice Imedemaal”

Kõik asjad luuakse kaks korda, esmalt oma vaimus ja alles seejärel füüsilisel kujul. Lihtne näide on maja ehitamine. Me loome selle oma peas juba enne, kui arhitekt ta paberile paneb või labidas maasse lüüakse. Kui seda mitte teha, toob see kaasa teises, füüsilises loomingus, väga suuri kulusid.
Printsiip, alusta lõppeesmärki silmas pidades, kehtib kõigis eluvaldkondades, nii äris kui elus, nii suurtes kui väikestes tegemistes ja iga kord kui me seda printsiipi eirame, maksame ümbertegemiste, suhete lappimise jms näol ka oma raha või ajaga.
On väga lihtne sattuda pideva hõivatuse lõksu, rabada rohkem ja rohkem, et ronida mööda edukuse redelit ainult avastamaks, et redel toetub vastu valet seina.
Inimesed avastavad alatihti, et nad on saavutanud oma võidud ja edu asjade hinnaga, mis olid neile hoopis olulisemad, kuid mis nüüd on maha mängitud.
Võiks arvata, et see on ammu-teada tõde, kuid sellegipoolest ei alusta me tavaliselt lõppeesmärki silmas pidades, ei oma töös ega isiklikus elus.
Iga firmajuht võib oma inimestele esitada ühe lihtsa küsimuse: „Mis on meie ettevõtte eesmärk?“ Erinevaid vastuseid on tavaliselt just nii palju, kui palju vastajaid.
Julgemad võivad sarnase küsimuse esitada, näiteks, õhtusöögi ajal oma perele: „Mis on meie perekonna eesmärk?“ Tavaliselt arvavad su armsad pereliikmed, et oled peast soe.
Kui oled jõudnud oma pereelus mõnda keerulisse etappi ja oled abielus kellegagi, kellel on täiesti erinev arusaam ühise elu eesmärkidest, siis rasketel hetkedel lähenetakse rahaprobleemidele, laste kasvatamisele, vanemate hooldamisele ja muudele probleemidele täiesti erinevalt. Ja kas pole mitte lahutused ühed kõige kallimad ümbertegemised isiklikus elus?
Löö lahti mistahes ajaleht või uudisteportaal mistahes päeval, see kubiseb näidetest - konfliktidest ja probleemidest, mis on saanud alguse sellest, et pole võetud aega läbi mõelda, mida me siis tegelikult saada tahame.
Olles pea iganädalane klassikalise muusika kontserditel käija, teeb mind hirmus kurvaks ERSO ja, minu arvates, tema väga asjaliku ja tubli direktori ümber lahvatanud skandaal. Kui esmalt oleks mõeldud lõppeesmärgile, kas siis oleksid osapooled jõudnud sellise tegutsemiseni?
Stephen R. Covey oma 7 harjumuse raamatus soovitab igat tegevust alustada selge eesmärgiga: kuhu tahame jõuda? Millise tulemusega tahame lõpetada? Ja mitte vähem oluline pole: mis tundega tahame lõpetada?
Kui alustada lõppeesmärki silmas pidades, muutub asjade, olukordade ja ka edukuse mõistmise perspektiiv. Pole oluline, kui kiiresti ronida, peaasi, et redel toetuks vastu õiget seina.
Üks mees küsis teiselt peale ühise sõbra surma: „ Kui palju ta järele jättis?“ Teine vastas:„ Ta jättis kõik.“
Silva

Keel reedab

2010-11-10T15:25:00.000+02:00

4.sajandil elanud kreeka mõttetark ja kirjanik Evagrius Ponticus kirjutas raamatu, kus ta loetleb rohkem kui kuussada negatiivset enesesisendust, mis võivad inimese haigeks teha. Oma raamatu pealkirjaks pani ta Antirrhetikon (kogumik vastuväidetest).
Kui me end jälgime, siis avastame, et elame pidevalt mingite lausete mõjusfääris, mida me endale lausume või mis meile teatud olukordades automaatselt pähe tulevad. Me reageerime ebaõnnestumistele, kaasinimestele, tööasjadele lausetega nagu: „ See ajab mind hulluks!“,„See on mulle liiga raske, ma ei suuda seda!”, „Juba jälle see tüüp!“ „Selline asi juhtub ainult minuga!“ jne jne

Anselm Grün (sünd. 1945), Münsterschwarzachi benetiktiinide ordu munk, üks kaasaja enimloetud kristlikke autoreid, tuntud nõuandja ja koolitaja, toob oma raamatus Enesesisendusest – kuidas oma mõtetega toime tulla väikese valiku tema kursustel osalenute poolt kirjapandud keelekasutusest.

Ma ei saa sinna midagi parata! Mul pole mingitki tuju! Ma olen nii väsinud! Ilge ilm täna! Hakkab pihta! Nõme töö! Miks mina pean selle kõik üksi ära tegema? Miks ma pean alati üksi olema? Ma ei meeldi kellelegi! Miks mul on nii vähe sõpru? Miks mind piinatakse? Miks alati mina ja mitte keegi teine? Miks keegi mulle midagi ei kingi, mitte midagigi? Ma kardan! Ma ei saa! Ma ei suuda! Olen ma alles kobakäpp. Ma olen nii tuim ja tühi. Sel pole ju mingit mõtet! Ma ikkagi ei saa sellega hakkama! Seda ei õpi ma ealeski ära! Ma olen ikka täiega loll! Jälle ma õgin! Minu jaoks pole kunagi aega! Kõik see käib mulle täiega pinda! Ma lihtsalt ei suuda end vaos hoida! Jälle ei saa ma sellega hakkama! Teised on minust palju paremad! Ooh, jälle see tund, jälle see õpetaja! No see juhtub küll ainult minuga! Olen ma ikka üks jobu küll! Tuju on täiega nullis! No on seda vaja? Jätke mind ometi rahule! Mul on liiga palju jamasid kaelas! Ma ei taha praegu enam midagi kuulda! Oli alles tobe päev! Ma hakkan vist lolliks minema! Milleks see kõik! Parema meelega oleksin ma surnud!

Kas pole see mitte meie igapäevane keelekasutus kodus, koolis, netis, tööl? Mis siis selles häda on, see ongi selline teatud släng, suhtluskeel?
Meie igapäevane keelekasutus on selgeks näiteks, kui proaktiivsed või reaktiivsed me oleme. Kui proaktiivsus näitab vastutuse võimet, siis reaktiivse keelekasutuse eesmärk ongi vabastada end vastutusest. Reaktiivse keelekasutusega seostuv probleem on aga see, et see muutub eneseteostuslikuks ennustusteks. Ja me loome ise pidevalt oma keelega tõendeid, mis seda toetavad. Mis omakorda viib selleni, et me tunneme ennast üha suuremate ohvritena. Sinu sõnad on su elu või sinu sõnad on su haigus, ütlevad ka meelearstid.
Ükskõik kui palju me ka ei tahaks ega pingutaks end muuta, pole sellest mingit kasu, kui meie sisekõne ja keelepruuk on negatiivne. Meie aju on struktureeritud nõnda, et kõik meis olev moodustub ka keeleliselt. Ma ei ole mitte lihtsalt vihane, ma teadvustan, kinnitan ja süvendan seda seisundit sisekõne ja sõnadega. Sellel on äärmiselt suur mõju meie tervisele, hoiakutele, meeleolule, mõtlemisele, tundmisele ja tegutsemisele. Oli ju Iiahil, karupoeg Puhhi lugudes, ka tervis viletsavõitu.

Anselm Grüni küsitluses panid osalejad paberile ka terve hulga positiivseid lauseid.

Küll kõik saab korda! See pole veel maailma lõpp! Kõik möödub. Homme näib maailm hoopis teistsugusena! Igal asjal on mingi mõte! Let it be! Take it easy! Haarame härjal sarvist! Ära näe asju nii piiratult! Ilm ei saagi kogu aeg ilus olla. Pole pooltki nii hullu! Just nii, nagu asjad lähevad, ongi hea! Ikka külma närviga! Pole viga. Järgmine kord läheb paremini!. Ma saan sellega hakkama! Kui teised saavad, saan mina ka! Jne jne
Pandi kirja ka vanarahva tarkusi: Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Harjutamine teeb meistriks. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Iga algus on raske. Peale vihma paistab päike. Ükski meister pole taevast kukkunud. Umbrohi ei hävine. Olgu sul päike südames. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kiirusta aeglaselt. Asjad pole pooltki nii hullud, kui näivad.
Kui mõni aeg teadlikult jälgida oma keelepruuki ja kuulata sisemonolooge ning need kirja panna saab sellise väikese isikliku antonüümide sõnaraamatu koostada: ühele poole reaktiivne ja teisele poole proaktiivne keelepruuk. Sellise sõnaraamatu võib koostada ka tiimi või firma jaoks. Näiteks, leida antonüümid klienditeenindaja sisekõnele: „Noo on ikka tropp!“
Silva

Pärdikud ja gorillad

2010-11-03T16:12:00.000+02:00

„Nad ei suhtle minuga, nad ei helista ju mulle“, põhjendas keegi vaimukas inimene seda, miks ta nii vähe raamatuid loeb.
Juba mitu nädalat pilgutab mulle raamaturiiulist silma igihaljas juhtimise klassika William Onckeni ja Donald L. Wassi Manangement Time: Who´s Got the Monkey. Olles juba mõnda aega siin ilmas elanud ja kogenud, et uus on tavaliselt ammuunustatud vana ja seda tasub alati uurida. Aastakümneid tagasi lihtsalt igaüks ei hakanud raamatut kirjutama, kirjutas ikka see, kellel oli ka midagi öelda.
Võtsin ta siis kätte, sirvisin üle ja mõtlesin, et panen temast paar mõtet oma blogisse kirja. Aga tõlkida küll ei viitsi ja hakkasin eestikeelset analoogi otsima. Oma suureks üllatuseks avastasin, et seda polegi eesti keelde tõlgitud.
Reeglina juhid teavad väga hästi, kes või mis need väikesed pärdikud on, mis neile õlale kipuvad ja hoolitsust nõuavad, takistades neil tõeliste gorilladega, ehk sellega, milleks neid palgatud on, rinda pista.
Oma eelmises kirjas ma kirjutasin mõjuulatusringist ja sellest, et juhid tegelevad nende asjadega, mis on nende otsene vastutus ja mille suhtes on nende mõju kõige suurem, tegelikult kõige vähem. Mõningatel andmetel isegi ainult 10% oma tööajast, sest aeg kulub pärdikute karjatamisele.
Sokutajad ilmutavad tihti ülisuurt osavust, aga üks kõige tavalisem situatsioon on järgmine. Astub juht mööda koridori, töötaja peatab ta ja teatab: „Tead, meil on probleem!“ Juht mõistab, et ta peab küll asjasse sekkuma, kuid ei taha siiski koridoris otsust teha ja vastab: „Las ma mõtlen selle üle.“ Ja loomake ongi endale uue sooja pesa leidnud.
Kuidas siis hoida ennast nende pärdikute eest ning julgustada ja õpetada oma alluvaid pärdikuid ise kantseldama, vabastades sellega oma aja gorilladega tegelemiseks, näiteks, võidan-võidad kokkulepete sõlmimiseks.
Onckeni ja Wassi idee kõlab lihtsalt ja enesestmõistetavalt.
Arenda oma alluvate initsiatiivi ja proaktiivsust. Näiteks, kui alluv üritab sokutada oma pärdiku eest hoolitsemise sinu kaela, siis selgita välja, kas tal endal on olemas toimiv lahendus või tegevused pärdiku taltsutamiseks välja pakkuda. Seejärel palu tal nende tegevuste tulemustest kas koheselt, etapikaupa või lõpplahenduseni jõudmsel, aru anda. Millal ja kuidas aru anda sõltub sellest, missugusel tasemel on su alluv empauerdatud (ingl. k. empower – võimendamine, võimustamine, volitamine).
Kuidas see idee praktikasse viia?
• Vaata iseendasse ja uuri oma motiive. Äkki sa ei tahagi, et su alluv oleks proaktiivsem ja haaraks initsiatiivi. Äkki paneb see sind tundma ülearusena. Kas sul on piisavalt sisemist kindlust, mis annab vabaduse lahti lasta otsesest kontrollist ja toetada oma inimeste arengut?
• Hoidu pärdikutega tegelemast sel hetkel, kui sind hõlmast kinni hoitakse. Sel hetkel on raske tegutseda piisava asjalikkusega. Määra aeg ja koht, millal asja arutada.
• Kui kokkusaamise käigus on kokku lepitud, kuidas edasi toimida, siis vastavalt alluva võimendamise tasemele lepi kokku aeg ja koht kuidas probleemi lahendusest aru antakse.

• Ära kuluta aruteluks rohkem kui 15 minutit.
Alluvad püüavad pärdikutest lahti saada reeglina siis, kui nad kardavad või pole võimelised probleemiga tegelema. Kui alluval puuduvad oskused, siis suuna või aita tal need omandada, ehk tegele oma gorillaga. Loomulikult võtab see hoopis rohkem aega, kui sul endal probleemi lahendamiseks kuluks, kuid tulevikus see vähendab oluliselt pärdikute karja su turjal ja kasvatab vastastikkust usaldust tiimis. Kui on usaldus tiimis, siis alluvad ei karda läbi kukkuda ja ei sokuta oma pärdikuid sinu karja ja otsivad ise probleemidele lahendusi.
Silva

Kontrollitav ja kontrollimatu

2010-10-27T15:50:00.000+03:00

Me kõik oleme kuulnud mõttetera: Issand, anna mulle julgust muuta seda, mida ma muutma pean ja suudan, meelerahu leppida sellega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Probleemid, millega me kokku puutume, kuuluvad ühte kolmest kontrolli liigist:
• otsene kontroll (probleemid, mis on seotud meie enda käitumisega);
• kaudne kontroll (probleemid, mis on seotud teiste inimeste käitumisega ja kus meie mõtteviis, koostööoskused ja empaatiavõime suudavad tulemusi mõjutada);
• kontrollimatu (probleemid, millega me ei saa midagi peale hakata nagu näiteks meie minevik, loodusseadused, keda homme meedia ülistab või kirub või kes meie ärilmas parajasti endale killeri või riigikogust seaduse tellib.
Olgu probleem otsene, kaudne või kontrollimatu, esimene samm lahenduse suunas on ikka ja alati meie kätes, kas või ainult selle läbi, kuidas me probleemi näeme või kuhu ta liigitame.
Minu kirja alguses toodud mõttetera on ka efektiivse ajakasutuse põhireegel. Oma aega ja energiat tasub investeerida ainult sinna, kus minu tegevusest midagi kasu on mulle endale või teistele.
Stephen R. Covey piltlikustab seda mõttetera kahe üksteise sees oleva ringiga. Suurem ring, mille nimi on Huvidering ja selle sees olev väiksem ring, mille nimi on Mõjuulatusring.
On palju asju, mille üle me muretseme või mis meid huvitab: tervis, laste kasvatamine, töö, hinnatõus, naabri uus auto, kas islami terroristid ka meie tänavatele jõuavad jne jne. Meie emotsionaalne ja vaimne seotus ühtede või teiste probleemidega on aga erinev. Vastavalt sellele me võime nad paigutada kas huvideringi, kuhu üldisemas mõttes kulub kõik see, mis mind huvitab või muretsema paneb ja mõjuulatusringi, kuhu kuulub kõik see, mille suhtes saab ja tasub ise midagi ette võtta.
Enesejuhtimise efektiivsus sõltub sellest, kui kaua me suudame püsida Mõjuulatusringis ja vähendada huvideringis veedetud aega.
xQ audit¹, kus mõõdetakse töötaja mõjuulatusringis veedetud tööaega näitab, et Eesti firmades keskmiselt ainult 35% tööajast tegelevad töötajal tulemusi andvate tegevustega, ülejäänud aeg läheb muidu huvitavate või muretsemapanevate tegevuste nahka. Eriti vähe aega veedavad mõjuulatusringis keskastmejuhid, mõningatel andmetel ainult kuni 10%. Põhjus lihtne, nende aeg kulub tegevustele, mis on kellegi teise mõjuulatusringis.
Igaüks võib oma igapäevase mõjuulatusringis ja huvideringis veedetud ära mõõta. Võib näiteks ära mõõta kui palju aega kulus valesti või halvasti tehtud töö ümbertegemiseks, mõttetu töö, kliendi, ülemuse või alluva kirumiseks, internetis või sotsiaalvõrgustikes kolades, vananenud andmebaasiga vaeva nägemisest, selle asemel, et ette võtta ja see korda teha või uus luua, ebameeldivate, raskete või ebahuvitavate asjade edasilükkamise õigustamiseks jne jne.
Mõjuulatusringis püsimise eelduseks on proaktiivsus. Ja eks proaktiivsed inimesed ongi mõjukad. Peale selle julgevad nad rääkida inimestega, kelle mõjuulatusringis on see, mis neid huvitab. Mõjuulatusringis veedetud aja boonuseks on aga see, et ring tasapisi suureneb ja suureneb.
Silva

¹ FranklinCovey xQ™ audit võimaldab prognoosida organisatsiooni või mõne tema üksuse võimet oma püstitatud eesmärgid ellu viia. xQ mõõdab seda 6 teguri alusel, millel on tõestatud majanduslik põhjus-tagajärg seos.

Vastutan, ei vastuta (järg)

2010-10-20T16:53:00.000+03:00

Mis on seal stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid? Victor Frankl kirjeldab, et reaktsioon sõltub meie väärtushinnangutest, visioonist, neljast inimandest ja kuivõrd me oleme panustanud nende arendamisse.
Väärtushinnangud juhivad meid. Mida iganes ma teen, valin, ütlen – selle taga on alati midagi, mis on minu jaoks oluline. Kuid väärtushinnangud ei too iseenesest endaga kaasa elu kvaliteeti positiivselt mõjutavaid tulemusi, välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe.
Mis need printsiibid siis on?
Printsiibid (põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes) on põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja ka religioonid ning mille järgi tegutsemine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid positiivseid tulemusi. Näiteks: ausus, julgus, Kuldne Reegel, aupaklikkus, õpetatavus, võidan-võidad mõtteviis, püüd mõista esmalt teist inimest, selle asemel, et olla ise mõistetud ja palju-palju teisi.
Printsiipide jõud seisnebki nende universaalsuses. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see ei pruugi sobida. Näiteks, ühe inimesega suheldes mingid suhtlemistehnikad töötavad ja teise inimesega mitte. Aga kõigi inimeste juures toimib printsiip „püüa esmalt mõista ja alles siis olla ise mõistetud“. Ja väga lihtsal põhjusel, inimestena me kõik soovime olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.
Kui me printsiipe mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiremini kohaneda iga muutusega. Pidevad muutused on elu reaalsus, meeldib see meile või mitte. Stephen R. Covey ütleb, et maailmas on kaks püsivat asja – printsiibid ja muutused. Printsiibid toimivad ja muutused toimuvad kogu aeg. Õppides ja õpetades tegevuste asemel mõistma printsiipide toimimist ja näidates kuidas praktilised tegevused on seotud printsiipidega, valmistame nii end kui oma lapsi paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega.
Näiteks, Viktor Navorski, „Terminali“ peategelane, oli töökas, õiglane, hooliv, ausameelne, ta püüdis teistega käituda nii nagu oleks soovinud, et temagagi käitutaks - ja seda kõike kinnitas ka tema tegutsemine.
Natsi koonduslaagri vangina hakkas Victor Frankl uurima teemat: mis aitab mõnedel ellu ja inimeseks jääda seal, kus enamik sureb või loomastub.
Ta uuris erinevaid tegureid: tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kui mõni neist ka andis alguses teatud eelise, siis pikema aja jooksul need eelised haihtusid. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus – veendumus, et neil on elus täita oluline eesmärk, et pooleli on millegi tähtsa saavutamine.
Ka Viktor Navorskil oli selge eesmärk, tegelikult selle elluviimise käigus ta ju sinna lennuväljale lõksu sattuski. Ta oli täitmas isale enne surma antud lubadust.

Proaktiivsus meeskonnas või inimgrupis sõltub sellest, kas neid inimesi ühendavad ühised väärtused ja kuivõrd need väärtushinnangud, mis neid inimesi tegutsema panevad on seotud printsiipidega. Võiks arvata, et seda lihtsat ja väsinud tõde teavad juba kõik, aga miks me siis ei suuna sinna oma energiat ja ressursse?
Seda kirja kirjutades kuulan telekas järjekordset populaarset vaidlust selle üle kas saavad või miks ei saa erineva nahavärvi, religiooni, keele, orientatsiooni vms inimesed tulemuslikult ja üksteist väärtustavalt elada ja koostööd teha. Üks pool on kindel, et saavad ja rõhub erinevuste väärtustamisele ja suuremale tolerantsile. Teine pool on kindel, et ei saa, sest süüdi on just need erinevused, usk, „teistsuguste“ suur osakaal jpm. Vastus võiks olla, et saavad muidugi, kui nad inimestena tahavad jagada ühiseid printsiipidekeskseid väärtusi ja kui neil on ühised eesmärgid. Aga ei ole ju ei üht ega teist ja nn lõimumistegevustele raha kulutamise tulemus on kas kerge make-up või halvemal juhul streigid, terroriaktid.
Silva

Vastutan - ei vastuta

2010-10-13T14:31:00.000+03:00

Kujuta ette, et oled tohutu suures lennujaamas, võõral maal, ilma kehtiva passi ja viisata, ilma rahata, ilma ühegi seadusliku võimaluseta riiki sisse pääseda, ilma mingi võimaluseta koju tagasi saada, sest seal toimus parajasti verine riigipööre ja lennukid sinna enam ei lenda. Sinu ümber on võõrad, ebasõbralikud inimesed, kellega sa isegi rääkida ei saa, sest sa ei oska keelt. Bürokraadist ametnikud püüavad sinust iga hinna eest lahti saada, sest oled nende jaoks äärmiselt tüütu probleem. Isegi toidutalongid, mis nad sulle andsid läksid kaduma. Ja ainult jumal teab, millal sa siit pääseda võiksid. Mida teha? Nutad, vannud, langed masendusse, hakkad kerjama?
Kes on näinud Steven Spielbergi kuulsat filmi „Terminal“ Tom Hanksiga peaosas teab, mida tegi filmi peategelane Viktor Navorski. Igal juhul, 9 kuud hiljem kui tal avaneb võimalus koju pääseda, on tal sealsamas lennujaamas sõbrad, töö, armsam ja palju inimesi, kes teda hindavad. „Terminali“ vaatamine tekitas minus tunde, et Spielbergi lõi selle filmi teise kuulsa ameeriklase Stephen R. Covey raamatu „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ printsiipide toimimise illustreerimiseks. Muidugi pole see tõsi. Küll on aga „Terminal“ proaktiivsuse - printsiibi ja paradigma, mille abil saavutada positiivseid tulemusi - praktiline õpetus.
Sõna „proaktiivne“ on juhtimisalases kirjanduses küll täiesti tavaline, aga paljudest sõnaraamatutest teda ei leia või on seletus ebapiisav. Olla proaktiivne tähendab enamat kui ennetavate sammude astumist.
Proaktiivsuse mõiste võiks kõlada nii: minu elu on minu enda valikute, mitte aga mind ümbritsevate tingimuste või olukordade tulemus ja mina ise vastutan oma valikute eest.
Nii irooniliselt kui see ka ei kõla, on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu.
Emotsionaalselt on seda üpris raske omaks võtta, eriti kui oleme oma õnnetusi aastate jooksul seletanud olukordade või teiste inimeste käitumisega. Senikaua, kuni inimene pole valmis sügavalt enese sisse vaatama ja ausalt endale tunnistama, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ta ka teisiti valida.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige enam hinnatud omadus tööandjate poolt. Proaktiivseid inimesi me reeglina imetleme, armastame ….ja tihti ka kadestame.
Maailma üks tuntumaid juhtimisgurusid Jim Collins kirjeldab proaktiivsuse paradigmat järgmiselt: ainus vahe õigete ja valede inimeste vahel on selles, et valed näevad, neil on töö, aga õiged näevad, et neil on vastutus.
Üks teine Victor, austria psühhiaater Victor Frankl, kes on defineerinud proaktiivsuse kontsepti, kirjeldab selle toimimist järgmiselt: meiega toimuva – see on stiimul – ja meie reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võim ja vabadus valida oma reageering. Ning nendest valikutest sõltub meie rahulolu iseendaga, meie efektiivsus ja lõppkokkuvõttes ka õnn.
Mul on vabadus valida kuidas ma reageerin mässumeelse teismelise, ülbe ülemuse, laisa alluva, ebausaldusväärse partneri, noriva kliendi, tülitseva elukaaslase, lolli seaduse, suure töökoormuse, töötuse, masu jne peale.
Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid ju meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Mis on seal tühjas kohas stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid, sellest järgmises kirjas.
Silva

Sellest kuidas me asju näeme, oleneb see, kuidas me tegutseme

2010-10-06T15:45:00.004+03:00

Oletagem, et teil on vaja jõuda Chicago kesklinnas teatud kohta. Teil on olemas linna kaart. Kuid kaart, mis teil on, on tegelikult Detroidi kaart, ainult trükivea tõttu on sinna peale kirjutatud Chicago. „Arvata võib, kui ebaefektiivne on selle kaardi abil jõuda vajalikku sihtkohta“, juhatab Stephen R. Covey sisse teema paradigmadest.
Te võite vaeva näha oma käitumise kallal – rohkem pingutada, olla hoolsam, kahekordistada kiirust. Kuid need pingutused aitavad vaid veel kiiremini eksida.
Te võite teha tööd oma hoiakutega – mõelda positiivsemalt. Sellel vaatamata ei jõua te õigesse kohta, te lihtsalt olete nüüd õnnelikult eksinud.
Iva on aga selles, et te ikka olete eksinud, põhiprobleemil pole mingit pistmist hoiakute või käitumisega – teil on lihtsalt vale kaart.
Alles siis, kui kaart on õige, muutub hoolsus oluliseks ja kui siis tuleb teel ette takistusi, võib suhtumine muuta olukorra.
Igaühel meist on peas väga palju kaarte, mida võib jaotada kahte põhilisse kategooriasse: kaardid sellest, kuidas asjad on ehk reaalsus ja kaardid sellest, kuidas asjad peaksid olema ehk väärtused.
Me tõlgendame kõike, mida kogeme, nende vaimsete kaartide või paradigmade kaudu. Sõna paradigma tuleb kreeka keelest ja tähendab mudelit, taju, mustrit, oletust või raamistikku. Üldisemas tähenduses on see viis, kuidas me maailma „näeme“ , mitte visuaalses mõttes, vaid tajumise, arusaamise või tõlgendamise mõttes. Teatud mõttes on paradigmad meie vaimsed kaardid.
Me kahtleme harva oma paradigmade õigsuses: sageli me pole nende olemasolust teadlikudki. Me lihtsalt oletame, et viis kuidas me asju näeme, ongi see kuidas need tegelikult on, või olema peaksid. Meie hinnangud ja käitumisviisid tulenevad sellistest oletustest. See tähendab aga seda, et me näeme maailma mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu me ise oleme – või nagu me oleme vormitud teiste poolt seda nägema.
Nüüd kui me ei ole iseenda või oma tegutsemisega ja sellest tulenevate tulemustega rahul oleks vaja vahetada oma paradigmasid. Termini paradigmade vahetus võttis kasutusele Thomas Kuhn oma raamatus "The Structure of Scientific Revolutions", kus ta kirjeldab, et peaaegu iga oluline läbimurre teaduslike katsetuste vallas on ennekõike lahtiütlemine traditsioonidest, vanast mõtteviisist ja endistest paradigmadest. Paradigmade vahetuse jõud on olulise muutuse põhiline jõud.
Juba 50 aastat tagasi soovitas juhtimisguru Peter Drucker vahetada paradigma „äriühingu eesmärk on kasumi teenimine“ paradigma vastu „äriühingu eesmärk on rahuloleva kliendi loomine“. Kui läbi viimase vaadata oma äri peale, siis ilmselt hakatakse tegema teistsuguseid tegevusi, kui läbi esimese vaadates. Kuigi enam-vähem kõik juba räägivad, et kõige rohkem toob firmale kasu pikaajaline ja lojaalne klient, siis samal ajal vaadatakse läbi „papi“ paradigma. Näiteks, kes mobiilside turul hoolitsevad oma pikaajaliste klientide eest, tehes neile olulisi soodustusi, selle asemel, et teha neid uute võitmiseks?
Praegusel ajal räägitakse palju ka töötajate väärtustamisest, aga meie raamatupidamissüsteem endiselt tunnistab masinad, tootmisliinid, arvutid jms varaks, aga inimesed kuluks.
Me võime kulutada nädalaid, kuid või aastaid nähes vaeva, et muuta oma hoiakuid ja käitumisi ja mitte kuhugi jõuda. Kui tahame ellu viia olulise muutuse, on vaja alustada tööst paradigmade kallal.

Silva
PS: See kiri on ilmunud minu loal ka PROFIUUDISTES.

Efektiivsus – kas kiiremini, kõrgemale ja kaugemale?

2010-09-29T10:17:00.000+03:00

Jätkan eelmises blogis alustatud "Väga efektiivse inimese 7 harjumuse" raamatu tutvustamist.
Seitse harjumust põhinevad efektiivsuse paradigmal, mis on kooskõlas printsiibiga, mida Covey nimetab T/TV tasakaal. Selle printsiibi sisu kirjeldab hästi Aisopose valm hanest ja kuldmunast.
Valm räägib vaesest talumehest, kes avastab ühel päeval, et tema lemmikhani on munenud kuldse muna. Talumehe esimene mõte on, et see on jama. Kuid siis hakkab ta muna uurima ja avastab, et muna ongi puhtast kullast. Talumees ei suuda oma suurt õnne uskuda. Ja kui järgmisel ja ülejärgmisel päeval kordub sama, muutub ta väga umbusklikuks. Kõik näib liiga hea, et olla tõsi.
Kuid koos jõukuse kasvuga tekib ka ahnus ja läbematus. Olles võimetu päevast päeva uut kuldmuna ootama, otsustab talumees, et tapab hane, siis saab kõik korraga kätte. Kui ta hane lõhki lõikab, näeb ta, et hane sees kuldmune polegi. Ja hävitatud oli ka nende saamise võimalus.
Enamik inimesi näeb efektiivsust läbi kuldmuna paradigma: mida rohkem toodate, mida rohkem te teete, seda efektiivsem olete.

Kui rakendada mudelit, mis keskendub kuldmunadele ja eirata hane, siis varsti pole enam vara, mis kuldmune toodab. Teisest küljest, kui hoolitseda ainuüksi hane eest ja mitte tahtagi kuldmune, siis varsti pole enam vahendeid, millega ennast ja hane toita.

Efektiivsus põhineb T/TV tasakaalul. T tähendab soovitud tulemuste nimel tehtud tegusid. TV tähendab teovõimet või tootmisvõimet, suutlikust ja vahendit kuldmunade tootmiseks.

Aisopose valmi meeldetuletamine on üpris asjakohane enne, kui pidev munemine on tervise peale hakanud.
Silva

Me oleme see, mida korduvalt teeme

2010-09-22T13:11:00.001+03:00

„Külvad mõtte, lõikad teo; külvad teo, lõikad harjumuse; külvad harjumuse, lõikad iseloomu; külvad iseloomu, lõikad saatuse,“ ütleb tarkusesõna.
Meie iseloom on oma põhiolemuselt harjumuste segu. Meie kujundame oma harjumused ja seejärel kujundavad harjumused meid.
Harjumused on meie elu võimas jõud. Nad on väga püsivad, pahatihti ebateadlikud mudelid ning kutsuvad esile meie efektiivsuse…. või ebaefektiivsuse.
Harjumustel on tohutu gravitatsioonijõud – igaüks teab kui raske on mõnest halvast harjumusest lahti saada, see nõuab palju enamat, kui veidi tahtejõudu ja pisikesi elumuutusi.
Tihti küsitakse minult, miks on Covey raamatul selline kummaline nimi „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ - miks mitte oskust, teadmist, kompetentsi jne, vaid selline lihtne sõna nagu harjumus. Põhjus ongi harjumuste gravitatsioonijõus.
Aga nii nagu iga loodusjõud töötab ka gravitatsioon kas meie heaks või meie vastu. Mõnede meie harjumuste gravitatsioonijõud võib meid pidevalt takistada minemast sinna, kuhu me tahame minna.
Kuid ka see on gravitatsioonijõud, mis hoiab koos meie maailma, planeete nende orbiidil ning meie universumit tasakaalus. Seda jõudu saab kasutada ka siduvuse ja korra loomiseks, mida vajame efektiivsuse maksmapanemiseks oma elus.
Harjumus on kujunenud kui me oleme teadlikult ebakompetentsi tasemelt jõudnud ebateadlikule kompetentsi tasemele.
Covey on harjumust defineerinud kui teadmise, oskuse ja soovi lõikepunkti. Teadmine on teoreetiline paradigma, arusaamine mida teha ja miks seda teha. Oskus on kuidas teha ja treening. Ja soov on tahtmine seda teha. Harjumuse kujunemiseks on kõiki kolme vaja. Näiteks, kui ma ei tea inimestevahelise suhtlemise õigeid printsiipe, ei pruugi ma teada, et on vaja esmalt kuulata. Isegi, kui ma tean, et efektiivseks suhtlemiseks on vaja teisi inimesi kõigepealt kuulata, ei pruugi ma seda osata. Kuid teadmisest, et on vaja kuulata ja teadmisest kuidas seda teha ei piisa. Kuni ma ei taha kuulata, ei saa see muutuda minu elus harjumuseks. Harjumuse loomine nõuab tööd kõigis kolmes dimensioonis.
Näiteks, kui sooviks on kujundada harjumuseks olla proaktiivne, siis alusta lubaduste pidamise treenimisest. Annad lubaduse ja täidad lubaduse. Ja nii päevast päeva. Boonusena sellele, et saad palju edasilükatud asju tehtud, kaasneb veel teiste silmis usaldusväärseks muutumine. Siit edasi võiks veel pikalt kirjutada, mis häid asju usaldusväärsus endaga kaasa toob.
Üks väga kasulik enesejuhtimise harjumus on õigesti hingamine.
Igapäevaelus, kui me ei teadvusta hingamist, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme end tihti väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased. See on ka põhjus, miks stress meid nii kergesti lõhub. Hingamistehnikate õppimine ja harjutamine on kasulik eelkõige seetõttu, et nende abil on võimalik kontrollida ja suurendada oluliselt oma organismi energiataset, seega nii füüsilist kui vaimset heaolu. Ideaalne vahend selleks on jooga, mille toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul. Teadvustatud hingamise (pranayama) abil on võimalik suurendada oma hingamismahtu oluliselt ja viia see 80 või isegi 100 protsendini.
Aga nii nagu ikka harjumuse tekkimiseks on vaja suurt soovi, seejärel omandada teadmised (mis puutub hingamist, siis kindlasti joogaasjatundja juhendamisel), ja seejärel pidavalt iga päev harjutada. Targad teadlased on öelnud, et ühe keskmise, enam-vähem priskemat sorti harjumuse kujundamiseks piisab, kui treenida seda asja kolm nädalat järjekindlalt iga päev. Omast käest lisan juurde, et 3 nädalaga pranayama tehnikad harjumuseks ei kujune, aga kolme aastaga on see täiesti võimalik. Kuid see on ka kaugelt üle keskmise mõjujõuga harjumus ja kui arvestada, selle harjumuse tohutut mõju meie emotsionaalse ja füüsilise elu korrastamisel ja elukvaliteedi parandamisel, siis vast ei tundugi harjutamise aeg nii pikk.
Muidugi on alati väga oluline teema, kuidas saada lahti halbadest harjumustest. Elu on näidanud, et lihtsam on alustada uute heade harjumuste harjutamisest…ja siis ei jää vanade jaoks lihtsalt enam aega. Ja need asjad, mille jaoks meil aega pole jäävad ikka tasapisi tahaplaanile ja unarusse.
Aga kõige raskem on alustada. NASA teadlased ütlevad, et 98% energiast kulub stardimomendil.
Ilusat sügise algust!
Silva

PS. Sel sügis-talvel teen oma blogis lühiülevaateid maailma enimostetud äriraamatu “Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ erinevatest kontseptidest, sest raamatu arvukad eestikeelsed trükid on juba ammu läbi müüdud. 7 harjumuse raamatu alapealkirjaks on „Tagasitulek karakteri eetika juurde“. Minu pikaajaline kogemus nende teemadega töötamisel erinevate projektide ja koolituste raames veenab mind üha enam selles, kui kasulik on ikka ja jälle nendesse lihtsatesse printsiipidesse süüvimine. Kui alguses tundubki, et ma tean seda niigi, siis teadmisest kasutamiseni on tavaliselt okkaline tee, mida harjumus saab siluda.

Julgusest

2010-09-15T16:25:00.001+03:00

Senikaua, kuni mul puudub julgus sügavalt enese sisse vaadata ja ausalt tunnistada, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ma ka teisiti valida.
On kerge kujutleda julgust seoses dramaatiliste, ebaharilike olukordadega, nagu põlevast majast lapse päästmine või üle süte kõndimine. Aga kõige märkimisväärsemad julgustükid sooritatakse hetkes, mis jääb meie igapäevase elu otsustuste stiimulite ja reageeringute vahele.

On vaja suurt julgust, olemaks inimene, kes lõpetab solvangu edastamise või tagarääkimise ja otsustab inimväärikuse ja austuse printsiipide alusel tegutsemise kasuks. On vaja julgust, et olla aus iseenese vastu, analüüsida oma sügavamaid motiive ja loobuda ettekäänetest ja põhjendustest, mis takistavad elamast kooskõlas oma parema minaga. On vaja julgust, et elada printsiipidekeskset elu, teades, et tehtud valikud ei pruugi olla populaarsed ja ka mitte arusaadavad selles keskkonnas kus elad.

On vaja suurt julgust tunnistada, et olen iseenda valikute tulemus.

Väga efektiive inimese 7 Harjumuse raamatus räägib Covey loo, mis juhtus tema koolitusel. Üks koolitusel osalenu jutustas, et on põetajaks ühele kõige tänamatumale ja armetumale inimesele, keda üldse võib ette kujutada. Mitte miski pole selle inimese jaoks piisavalt hea, ta leiab vigu kõigis ja kõiges. See inimene muutis mu elu põrguks kuni selleni, et ma valasin sageli oma ärrituse oma pere peale välja.

„Ja nüüd on Covey´l jultumust mulle väita, et ma ise valisin olla solvunud ja õnnetu. Sellega ma küll nõus olla ei saa! See vastik inimene on süüdi, et ma ennast nii halvasti tunnen! Aga kui ma lõpuks taipasin, et mul on vabadus valida, kuidas reageerida ja kui ma selle suure kibeda pilli julgesin alla neelata, siis mõistsin, et olen oma õnnetuolemise tõesti ise valinud ja sain ka aru, et võin teha valiku mitte olla õnnetu“.

See, mis meid tõeliselt haavab pole mitte see, mis teised meile teevad, vaid meie reageering sellele, - aga selle tunnistamine nõuab julgust.
Silva

Ausameelne tegutsemine valikuhetkel algab küsimisest

2010-09-08T21:35:00.000+03:00

Printsiipidekeskne ja ausameelne tegutsemine valikuhetkel nõuab küsimuste esitamist oma südametunnistusele. Mitte lihtsalt uudishimu pärast, vaid selleks, et osata tegutseda südametarkuse järgi.
Eesmärk on seeläbi suurendada stiimuli ja reageeringu vahelist ala valikuhetkel ja oma jõudu seal ausameelselt tegutseda.

Kavakindel küsimine kinnitab veelkord printsiipide mõju ja nende olulisust meie elus. See kinnitab ka meie inimlike annete olemasolu – tõika, et meil on eneseteadlikkus mõistmaks, et on vaja küsida; südametunnisus, mis suunab meid õigesse põhjakaarde; sõltumatu tahe valiku tegemiseks ja loov kujutlusvõime, et seda kõige tõhusamal viisil ellu viia. See väljendab tõsiasja, et meie soov teha õigeid asju on tugevam kui meie soov lihtsalt midagi teha.

Pole oluline, kuidas see küsimus on sõnastatud, oluline, et ta tuleks südamest.

Stephen R. Covey pakub välja sellised küsimused:

• Mis on just praegu kõige olulisem?

• Kas see asub minu Mõjuulatusringis?

• Missuguseid printsiipe rakendada?

Covey toob oma raamatus näite juhist, kes peab mõne minuti pärast olema ühel tähtsal koosolekul, kui töötaja, kellega ta parajasti vestleb hakkab rääkima oma tõsistest muredest, mis tema tööd mõjutavad.

Mis siis on hetkel olulisem?

Juht teab, et inimesed on tähtsamad kui plaanid, aga ka planeeritud koosolek puudutab inimesi.

Kas see on minu Mõjuulatusringis?

Mõlemad olukorrad asuvad Mõjuulatusringis.

Sellises olukorras on juhil võimalik reageerida mitmeti. Paluda töötajal vestlust jätkata hiljem. Paluda sekretäril minna koosolekuruumi ja paluda, et teiega seotud päevakorrapunktid lükatakse koosoleku lõpupoole. Paluda oma kolleegil teid asendada koosolekul. Või tuleks teil töötajaga koos minna personalijuhi juurde jne.

Küsimusi esitades on oluline mõista, et tarkus on südame ja mõistuse abielu. Sageli käsib meie südametunnisus teha asju, mis on juba teada ja mõistlikud. See on midagi, mida me oleme õppinud, mida me oleme kogenud, mille üle mõelnud - seega tegemist on osaga meie ratsionaalsest raamistikust. Siin kohal näitab südametunnistus kätte lihtsalt nende teadmiste asjakohase rakendusviisi.

Teistsugustes olukordades saab südametarkusest mõistusetarkus. Meil ei pruugi olla otseseid teadmisi või kogemusi nende tegude vallas, mida meie tunded meile ette ütlevad, aga mingil viisil me teame, et just see on õige. Sedamööda, kuidas õpime kuulama oma südametunnistust ja selle järgi elama, kanduvad paljud asjad, mida südametunnistus õpetab, meie enda kogemuste kaudu meie teadmiste ratsionaalsesse raamistikku.

Asja olemus peitub selles, et iseenese vajaduste ja ajaraamide järgi reageerimise asemel võtate hetkeks aja maha, mõtlete printsiipidele ja pöördute oma südametunnistuse poole viisil, mis võimendab teid valikuhetkel esmatähtsaid asju esikohale seadma.
Silva

Ausameelsus valikuhetkel (järg)

2010-09-01T11:58:00.000+03:00

Jätkan eelmises kirjas alustatud ausameelsuse ja südametunnistuse teemat.
Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme me ühte kahest: me kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima – miks me peaksime tegutsema teisiti.
Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.
Stephen R.Covey toob järgmise näite.
Kujuta ette, et tuled peale rasket päevatööd väsinult koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.
Aga tegelikult te ei taha seda teha. Mitte, et te ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga te olete nii väsinud ja olete oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks te olete selle ära teeninud. Te rabate päevad läbi, et perel oleks toit laual. Te olete rassinud tööl keeruliste probleemide, inimestevaheliste pingete, vihaste klientide ja õelate konkurentidega. Orjanud eelarvete ja aruannete kallal - ja seda kõike selleks, et saaksite oma perele veidi paremaid asju lubada. Ja kõik mida te praegu soovite, on paar tundi enda jaoks. Seega kasutate söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas teil on tõsi taga. Teil ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“
Kui poiss on juba uksel, siis hõikate talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean“, hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah.“ Pomiseb poiss vaikselt.
Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid.
Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde.
Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.
Pinged ja sisemise ebakõla tagajärjed, sellepärast, et me ei tee seda, mida me oma südametunnistuse arvates tegema peame, väsitavad palju rohkem kui raske pidev töö.
Tegelikult kujutab suur osa sellest, mida me kutsume ajakorralduse frustratsiooniks – tundest, et meid kistakse tükkideks, et meile avaldatakse pidevat survet – oma põhiolemuselt sisemise ebakõla tekitatud probleeme.
Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Senikaua, kui meil on küsimusi, senikaua kuni kahtleme ei ole ju vaja midagi teha, me ei vastuta tulemuse eest. Seepärast me veedamegi päevi, nädalaid, kuid ja aastaid enese poolt loodud ratsionaalsete valede sisse mässituna, vältides lihtsaid tegevusi, mis viiksid meid kooskõlla elu kvaliteeti valitsevate seadustega.
Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust „Jah, ja….“. Ärge põhjendage, ärge õigustage, lihtsalt tehke, soovitab Covey.
Kooliaasta algas, võtame aega.
Silva

Ausameelsus valikuhetkel

2010-08-18T16:07:00.001+03:00

Iga päev toob kaasa ootamatuid väljakutseid, uusi võimalusi, põhjusi või vabandusi mitte teha seda mida oled planeerinud.
Valikuhetk on tõe hetk. Siin toimub meie iseloomu ja pädevuse kontroll. Stephen R. Covey nimetab mõningaid tegureid, mis meid sel hetkel mõjutavad:
• pakilisus (asjad, mis on kiired ja vahetud)
• sotsiaalne peegel (asjad, mis on meelepärased ja populaarsed)
• meie enda ootused
• teiste ootused
• meie sügavamad väärtused (see, mida pikas perspektiivis oluliseks peame)
• meie nn operatiivväärtused (see, mis kohe oluline tundub)
• meie stsenaarium
• meie eneseteadlikkus
• meie südametunnistus
• meie põhivajadused
• meie tahtmised
Kuna kõik need tegurid meid mõjutavad, on oluline meeles pidada, et valikuhetk ongi just valiku hetk. See, kas me reageerime automaatselt ühele või enamale neist mõjutustest, anname olukordadele või teistele inimestele võimaluse meid juhtida või kasutame oma inimlikke andeid teadliku, südametunnistuse poolt suunatud otsuse tegemiseks, on enda valida. Kuigi illusioon, et olukorrad või teised inimesed vastutavad meie elu kvaliteedi eest, teeb elu tihti mugavamaks.
Kuigi mõned meie valikutest võivad näida sel hetkel tühised ja tähtsusetud, viivad need otsused, mis nagu tillukesed mägiojad voolavad lõpuks kokku võimsaks jõeks, meid ühiselt ja üha jõulisemalt meie saatuse poole.
Printsiipidekeskne valiku olemus tähendab kuulda võtta südametunnistuse häält. Miks? Sellepärast, et kõikide tegurite hulgas, mis meid valikuhetkel mõjutavad, osutab just see õigesse põhjakaarde.
Stephen R. Covey pakub välja järgmise harjutuse.
Mõtle hetkeks mõnele oma suhtele, millest sa sügavalt hoolid ja mis sinu meelest vajab parandamist. Vaata sügavalt endasse ja esita endale küsimus:
Mis võiks olla see üks asi, mis selle suhte kvaliteeti oluliselt parandaks?
Kas tuleb pähe mõni vastus? Kas oled veendunud, et see parandaks seda suhet?
Kuidas sa seda tead?
Tavaline vastus on, et ma lihtsalt tean. Tegemist on lihtsalt sügava sisemise teadmisega, et just see on õige tegu ning veendumus, et selle tegemine annab häid tulemusi. Kas vastus mille sa leidsid on kooskõlas põhjakaare printsiipidega?
“Jah.“
“Kas see tegu või tegevus asub sinu Mõjuulatusringis?“
“Jah.“
“See võib olla raske, kuid kas see on teostatav?“
“Jah!"

Mis siis, kui oma päevases lahingumöllus, selle asemel, et võtta oma otsused vastu pakilisuse, sotsiaalse surve, teiste ootuste, valu vältimise või kiirparanduse pärast, oleksid suuteline neid vastu võtma selle sisemise tarkuse alusel?
Covey toob näite, kus peale loengut tuli tema juurde noor naine ja küsis: “Kust ma tean, et see, mida ma kuulen ongi tõepoolest too südametunnistuse hääl, mitte mõni muu – sotsiaalne südametunnistus, stsenaarium, minu enese soovunelmad?“
Covey: “Kas siis, kui tegid seda harjutust, tuli sulle pähe midagi, mida peaksid kindlasti tegema?“
„Jah, ma tean paljusid asju, mida ma peaksin tegema.“
Covey: “Siis soovitan oma küsimus unustada ja lihtsalt teha seda kõike!"
Nähes naise ilmet ta lisas:“ Ma näen, et minu vastus ei meeldi sulle?“
“Ei!“ vastas naine.
“Miks?“
Naine ohkas: „Mul pole enam ettekäänet!“

Silva
PS. Vaata kaunist hingekosutust meie juubilari, Arvo Pärdi teose
Spiegel im Spiegel (Peegel peeglis) kohta.
(Pärdi nimi on küll kahjuks valesti, aga muu on ilus)

http://www.youtube.com/watch?v=B8qg_0P9L6c

Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid

2010-08-11T17:17:00.000+03:00

Oma raamatus Esmatähtis esikohale Covey ei väsi rõhutamast rollide tasakaalu mõju meie üldisele efektiivsusele.

Kust me oma rollid saame? Meie loomulikud rollid kasvavad välja meie missioonist.

Kui me pole näinud vaeva ega leidnud neid oma sisemusest, siis on need tõenäoliselt kombinatsioon tunnetest, mis on meil enda ja oma sotsiaalse peegli ehk teiste inimeste, keskkonna, meedia jm arvamuste suhtes.

Tööroll, mille ainsaks eesmärgiks on raha teenimine ja teiste inimeste ootuste täitmine, mitte iseenda sisemine veendumus ja vajadus või suhe, mis põhineb sotsiaalsel peeglil – neil rollidel pole ülendavat ja ühendavat jõudu, sest nad ei lähtu sellest sisemisest ja põletavast „jah“ sõnast.

Aga kui me oleme selle „jah“ nimel pingutanud, siis on meie rollid nagu elava puu harud. Nad kasvavad loomulikult välja ühest ja samast tüvest – meie missioonist, meie vajaduste ja võimete unikaalsest teostamisest. Ja ühistest juurtest – printsiipidest, mis tagavad jätkuvuse ja elu. Meie rollid on see, mille kaudu me elame, armastame, õpime ja jätame oma jälje.

Iga roll on eluliselt tähtis ja edu ühes ei õigusta läbikukkumist teises.
Ilma rollide üldpildi teadvustamiseta võib mõni rollidest meid tervenisti endasse haarata, teised jäävad unarusse ja kisuvad meid tasakaalust välja.

Covey toob näite tippjuhist, kes oma rollide üleskirjutamise käigus taipas äkki, et oma pika karjääri jooksul on ta kutsunud lõunale väga paljusid inimesi, aga polnud kunagi oma abikaasat lõunale kutsunud. Käinud küll, kaasa võtnud ka, aga mitte ise kutsunud. Ja ometi oli see tema elu olulisim suhe. Nii hakkaski ta oma Nädalakompassis planeerima oma naisega lõunalkäimisi, mis omakorda pani teda nägema ka teisi viise, kuidas olla parem abikaasa.
Tõsi ta on, inimesed tihti arvavad, et oma lähedasi näevad nad niigi ja neile tundub, et ka räägivad nendega piisavalt, tobe oleks seda veel planeerida. Aga võta kätte, mõõda üle ja pane ka jutt kirja. Tulemus võib üllatada.
Inimese elus on probleeme, kus taluvuse ja võimete piiril tegutsemine mingi pikema aja vältel on vajalik ja koguni vältimatu.
Mul pole midagi hilisööni töötamise vastu, kui mind tiivustab inspiratsioon. Reaalne oht tekib siis, kui me satume ületöötamise haardesse. Töönarkomaanid on väga intelligentsed, huvitavad ja tihti ka väga sarmikad inimesed, aga neis puudub sisemine tarkus. Sellest annavad tunnistust kriisid ja terviseprobleemid nende elus, mis on just pideva sisemise tasakaalutuse tulemus.
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid, eriti kui garantiiaeg on möödas.

Siin tuleb Covey jälle tagasi nelja vajaduse ja võime juurde. Ka igal rollil on neli dimensiooni, mis põhinevad meie neljal vajadusel ja võimel: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg.

Igal rollil on füüsiline dimensioon, mis vajab ressursside säilitamist ja hooldamist, et tagada selle rolli efektiivset toimimist.

Igal rollil on vaimne dimensioon, see nõuab arendamist, uute oskuste õppimist.

Igal rollil on sotsiaalne ja emotsionaalne dimensioon, mis nõuab suhete loomist ja nende hooldamist. Kui õnneliku abielu garantiiaeg on kirjandusklassika põhjal ainult aasta või kaks, siis ülejäänud nelikümmend või rohkem aastat tuleb teha iganädalaselt hooldustöid. Soovitan lugeda 7 harjumuse raamatust, kuidas Covey seda ise teeb (minu märkus)

Igal rollil on ka hingeline dimensioon, mis nõuab mõtisklemist printsiipide ja missiooni üle.
Need neli vajadust ja võimet aitavad säilitada tasakaalu ja sünergiat rollide vahel, sest mis iganes ma teen ühes rollis mõne vajaduse hooldamiseks, mõjutab see positiivselt ka teist rolli.
Silva

Tasakaal pole mitte „kas/või“, see on „ja“

2010-08-04T15:01:00.000+03:00

Ühes oma varasemas kirjas ma kirjutasin planeerimissüsteemide põlvkondadest. Minule teadaolevalt on neid defineeritud neli. Neljanda põlvkonna olulisim erinevus teisest ja kolmandast põlvkonnast (kuhu nt kuuluvad nii outlook kui enamus elektroonilistest vidinatest ja paberkalendritest), on see, et ta tegeleb ajakasutuse seisukohast niivõrd tähtsa teguriga nagu tasakaal.

Järgnev on lühikokkuvõte Esmatähtis esikohale raamatu peatükist, mis räägib tasakaalust oma erinevate rollide vahel.

Tasakaal on „õige põhjakaare“ printsiip. Nagu mistahes printsiibi puhul, on üks tähtsamaid tõendeid ka tasakaalu kohta tagajärjed, mida põhjustab selle vastand – tasakaalutus. Tasakaalutust väljendab nii komistamine, kukkumine, vertigo-tõbi kui ka pinge ja rahulolematus või nn ahvimeel ehk pidev sebimine ja rabelemine ühe asja juurest teise juurde.

Kas tagab tasakaalu võimalikult kiire jooks oma rollide vahel, eesmärgiga need ühe kindla ajaühiku jooksul läbida. Või on ka mõni tõhusam viis, mis avaldab ka tulemustele suuremat mõju?

Meid, läänemaailma inimesi, on juba lapsepõlvest peale õpetatud nägema rolle kui teatud eraldatud lahtreid või kaste. Meil on koolis erinevad klassid, meil on erinevad õppeained, igaühe jaoks on erinevad õpikud. Kui me saame 5 bioloogias ja 3 ajaloos siis reeglina ei tule meile pähe, et nende kahe aine vahel valitseb mingi muu seos, kui see, et ühte õppisin vähem. Me vaatleme oma rolli tööelus eraldi oma rollist kodus ja sel kõigel ei ole kuigi palju seost meie teiste rollidega, nagu näiteks enesearendamine või ühiskondlik tegevus.

Me mõtleme mõistetes kas/või – me keskendume kas ühele või teisele rollile. Niisugune lahterdamine väljendub ka meie iseloomus. Tööl me elame üht elu, kodus teist. Need, kes me oleme eraelus erineb sellest, kes me oleme avalikus elus. Niisugune lahterdamine väljendub ka ilmekalt sõnades tööaeg ja vaba aeg.

Oma raamatus The Unschooled Mind näitab Hovard Gardener lahterdatud mõtteviisi mõju, kus kõrgharidusega inimesed saavutasid häid tulemusi seni, kuni nad tegutsesid sel moel, nagu neid oli õpetatud. Niipea kui olukord või asjaolud muutsid nad mitte üksnes ei saavutanud kehvemaid tulemusi, nad kukkusid lihtsalt läbi. See on ka meie praeguse koolihariduse üks suuremaid probleeme. Koolis või kõrgkoolis võib olla hakkamasaamine suurepärane, kuid esimesel töökohal ilmnevad ületamatud raskused prioriteetide seadmisega, aja kasutamisega, initsiatiivi ja vastutuse võtmisega tulemuste eest, teistega koostöötamise oskustega jne. Üks üliõpilane ütles mulle kunagi, et 7 harjumust oli terve tema ülikooliprogrammi kõige kasulikum aine (minu märkus).

Meie erinevad rollid on äärmiselt läbipõiminud ja iga osa mõjutab kõiki ülejäänud osasid. Tegelikkuses on inimene, kes hommikul üles tõuseb, duši all käib ja hommikust sööb seesama inimene, kes suhtleb kontoris klientidega, teeb juhatusele ettekande, käib jõusaalis, koristab kööki või garaaži. Elu on jagamatu tervik. Niisugune holistiline lähenemine on iseloomulik idamaade tarkusele, mis peab elu ja tervise aluseks tasakaalu.
Gandhi on öelnud, et inimene pole võimeline tegema head oma elu ühes valdkonnas, kui samal ajal on ametis halva tegemisega mõnes teises.
Kui nt läänemaailma meditsiin vaatleb inimese tervist keemilisest ja emotsionaalsest aspektist lähtuvalt, siis idamaades toob patsient endaga kaasa mitte ainult oma keemia ja emotsioonid, vaid ka oma suhted ja iseloomu ning ideaalis arst peab tegelema kõigi nende aspektidega. – inimese elu tasakaalu aitamisega. Sellise holistliku tasakaaluparadigma olemus on võetud kokku iidses sufismi õpetuses: “Sa arvad, et kuna mõistad ühte, peaksid sa mõistma ka kahte, sest üks ja üks on kaks. Aga sa pead mõistma ka ja´d nende vahel.

Seega tasakaal ei peitu mitte valikus kas / või, see peitub sõnas „ja“.

Ehkki igal rollil on oma spetsiifilised omadused, annavad õige põhjakaare printsiibid meile pädevuse, mis kehtib igas rollis ja loob rollide vahel sünergia, mis säästab uskumatult palju probleemide lahendamiseks kuluvat aega ja energiat. Nt, proaktiivsuse printsiip – oma elu ja valikute eest vastutuse võtmine iseendale - , toimib ja annab tulemuse nii siis, kui on tegemist pahase abikaasa või mässumeelse teismelisega, või kui tegelete vihase kliendi, nõudliku ülemuse, masendunud alluvaga. Empaatia – püüe kõigepealt mõista – loob usalduslikud suhted nii pereringis kui sõprade ja töökaaslaste hulgas.

Ka järgmises kirjas tuleb juttu tasakaalust rollide vahel.
Silva

Lihtsam on öelda EI ebaolulisele, kui sinu sees sügavamal põleb JAH olulisele

2010-07-25T16:42:00.002+03:00

Tänases kirjas võtan lühidalt kokku peatüki, kus Covey räägib visioonist ja Viktor Franklist.
Austria psühholoog Viktor Frankl, olles vang natsi koonduslaagris, hakkas uurima küsimust: mis aitab mõnedel ellu jääda seal, kus enamik sureb.

Ta vaatles erinevaid tegureid - tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus – veendumus, et neil on elus täita missioon, et neil on pooleli mingi tähtis töö. Vietnami ja teistest sõjavangide laagritest pääsenud on rääkinud samasugustest kogemustest: tulevikule orienteeritud visioon oli põhiline jõud, mis paljusid neist elus hoidis.

Kõigil meil on mingi visioon iseendast ja tulevikust. Ja see visioon loob tulemused.

Kui see nägemus on hästi lühikese perspektiiviga ja ei ulatu kaugemale reedesest grilliõhtust või teleseriaali järgmisest osast, siis paneb ta meid tegema valikuid selle põhjal, mis on otse nina all. Me kipume reageerima igale impulsile, tundele ja meeleolule, see on aga omakorda aega raiskav ja väsitav tegevus.Tulemuseks on reeglina rahulolematus iseendaga. Rahulolematus iseendaga sunnib omakorda otsima süüdlasi väljastpoolt jne. Üks tüüpilisi väljundeid on sõim netiavarustes.

Kui meie visioon põhineb illusioonil, ei suuda meie otsused tuua muutusi mida soovime. Me ei suuda usaldada enam oma unistusi, meie loov kujutlusvõime närbub, küünilisus kasvab. Kõik tundub mõttetu - ehk elu on üldiselt kurb ja ainult palk ajab naerma.

Kui meie visioon on osaline ja keskendub ainult nt majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele ja ignoreerib hingelisi ja vaimseid vajadusi, siis teeme me otsuseid, mis kisuvad meid tasakaalust välja.

Tüüpiline olukord on see, et oma südames taheti küll õnnelikku kodu, aga välja tuli elu, kus rabeletakse asjade muretsemise, laenude maksmise, ajapuuduse ja sellest tulenevate tülide küüsis. Ja lahku minnakse sellepärast, et väärtushinnangud olid erinevad. Jääb ainult küsimus, kelle omad.

Kui meie visioon põhineb sotsiaalsel peeglil, siis teeme oma valikud teiste inimeste ootuste põhjal. Me elame teiste – sõprade, vaenlaste, keskkonna, ühiskonna, meedia jne poolt meile antud või sissesöödetud stsenaariumide alusel. On ju öeldud, et kui inimene avastas peegli, hakkas ta kaotama oma hinge.

Aga kas see kräpp ja luulud, mida meile sisse söödetakse poelettidelt, majandusest ja poliitikast pole juba piisavalt hull küll?

Enam kui ükski teine tegur mõjutab meie nägemus meist endist meie valikuid ja muidugi seda, kuidas me endale antud aega, kasutame.

Tegelikult olen ju mina ise ainus kellele võin kindel olla ja loota, et ta seda teeb, mida ma tahan.
Silva

Kui pole aednikku, pole ka aeda

2010-07-21T18:28:00.004+03:00

Stephen R Covey jutustab oma raamatus Esmatähtis esikohale loo, kuidas üks tema sõpru kolis uude majja ja palkas suurepärase aedniku oma aeda haljastama.
Sõbral oli väga selge nägemus selle kohta, missugust aeda ta saada tahab. Aga äärmiselt hõivatud inimesena, rõhutas ta pidevalt vajadust luua aed selline, et see nõuaks võimalikult vähe, parem kui üldse mitte, aega hooldamiseks. Lõpuks katkestas aednik ta jutu, öeldes, et ta saab aru küll mida temalt oodatakse, kuid enne kui jätkata, peab sõber lahendama enda jaoks probleemi: kui pole aednikku, pole ka aeda.

Enamik meist arvab, et oleks suurepärane, kui meil õnnestuks oma aed – oma elu – lülitada automaatrežiimile, kuid jõuda ikkagi elukvaliteedi osas selliste tulemusteni, mille saavutamiseks on vaja tööd ja pidevat hoolt.

Elu läheb edasi igal juhul ja midagi läheb alati kasvama, aga on suur vahe aktiivse aednikutöö ja minnalaskmise vahel.

Aednikutöö on olulisuse mõtteviisi praktiline rakendamine.

Ühel tasandil on see esmaabivahend, mis aitab jagu saada pakilisuse sõltuvusest. Nihutada oma mõtlemise raskuskese pakilisuselt olulisusele.

Teisel tasandil loob see raamistiku, mis võtab arvesse meie kõiki nelja vajadust: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg. Arendada oma isiklikku võimet mõista ja korraldada oma elu nende printsiipide järgi, mis valitsevad elu kvaliteeti.

Kolmandal tasandil võimaldab see oma isikliku visiooni ja eesmärgid kanda igapäeva ellu.

Kõige tähtsam on pidada kõige tähtsamaid asju kõige tähtsamaks. Selgus neis küsimustes kes ma tahan olla, mida oma elus teha ja printsiibid millel põhinevad nii minu olemine kui tegemine on vundament olulisuse mõtteviisile.

Kui hakkad planeerima oma eelseisvat nädalat, siis tuleb esimese sammuna teada, millel on minu elus tervikuna kõige suurem tähtsus. Pole ju mõtet planeerida tegevusi või kohtumisi, mis ei ole kooskõlas minu eesmärkidega.

Edasi määratle oma rollid. Rollid kajastavad vastutust, suhteid ja valdkondi, kus me saame anda oma panuse. Suur osa meie meelehärmist tuleb tundest, et oleme edukad ühes rollis teiste, võimalik, et tähtsamate arvel. Meil võib õnnestuda rahuldada oma klientide vajadused, kuid me ei suuda rahuldada oma isiklikke arengu- või kasvuvajadusi. Tasakaal rollide vahel ei tähenda ainult seda, et kasutad iga rolli jaoks teatud aja, vaid seda, et need rollid funktsioneerivad üheskoos oma visiooni ja missiooni täitmise nimel.

Seejärel vali igas rollis üks II kvadrandi eesmärk esitades endale küsimuse : mis on üks oluline tegevus, mida ma saan igas oma rollis teha, et see annaks kõige suurema positiivse tulemuse? Ja pane need nn suured kivid oma nädalasse paika ja alles seejärel planeeri ülejäänud tegevused.

Ole valiku hetkel ausameelne. Kui oleme oma olulised II kvadrandi tegevused oma nädalakavas kohale paigutanud on igapäevaseks ülesandeks jälgida, et sel ajal kui me loovime läbi päeva ootamatute võimaluste ja väljakutsete, jääksid esmatähtsad asjad esikohale. Sedamööda, kuidas päeva kulgeb, kerkivad kahtlemata esile uued tegurid, mis sunnivad juba planeeritud tegevusi ümber hindama ja muutma: ülemus kutsub kokku koosoleku, keegi pakub kahte piletit kontserdile, klient jätab ära kokkulepitud kohtumise jne. jne.

II kvadrandi mõtteviis võimendab meid leidma oma ajakasutusele parima viisi, lähtudes olulisuse, mitte pakilisuse paradigmast. Kui olukord muutub, on võimalik pidurdada ja võtta ühendust oma sisemise kompassiga, määramaks missugune on parim viis kasutada oma aega ja energiat. On ootamatus vähem tähtis kui see mida olen planeerinud, siis aitab ta mul püsida valitud rajal. Kui ootamatult esile kerkinud tegevus on tähtsam, võimendab see mind kohanema ja plaani muutma, olles veendunud, et tegelen olulisega, mitte ei reageeri pakilisele.

Kõigi nende sammude eesmärgiks on tugevdada iseloomu ja kompetentsust ning suutlikkust järgida oma sisemist kompassi neil otsuste vastuvõtmise hetkedel, kui autokumm haakub asfaldiga.

Anna endale hinnang. II kvadrandi protsess poleks täielik, kui me ei muudaks ühe nädala kogemusi järgmiste nädalate suurema efektiivsuse alusmüüriks. Kuidas muidu vältida seda, et kordame nädalast nädalasse neidsamu vigu maadeldes samade probleemidega.

Nüüd võib küll tekkida küsimus, et mis on sellel kõigel pistmist aia ja aednikuga. Olulisuse mõtteviis on protsess, milles iga osa vajab tegemist, ühegi juures ei anna viilida, esialgu, kuni see pole muutunud harjumuseks, isegi mitte optimeerida.

Ühel minu koolitusel deklareeris üks noor juht, et tema eesmärk on jõuda elus võimalikult vähese vaevaga võimalikult kaugele ja kõrgele. Vastasin, et see on täiesti võimalik.

Silva

Kõige ägedamad lahingud peetakse maha meie hinge hääletutes kambrites

2010-07-14T17:41:00.004+03:00

Jätkan Stephen R. Covey raamatu Esmatähtis esikohale tutvustust.

Nii nagu meie keha vajab pidevat hoolitsust ja arendamist, vajavad seda ka meie neli inimannet. Võimalusi selleks on lõputult, oluline on valida võimalikult suure jõuõlaga tegevused, mis kasvatavad ka nende annete vahelist sünergiat. Siinkohal toon mõned Covey soovitused selleks.

Pea päevikut. Mida sinna kirja panna? Kui sulle ei meeldi see, mis tulemusi saavutad ja mismoodi elad - siis pane see kirja.

Pööra tähelepanu sellele, kuidas sinu elu mõjutavad printsiibid ja nt Taluseadus ( vt ka 16. juuni kirja).

Miks sa ikka teed ühte või teist asja, hoolimata teadmisest, et see on kahjulik või isegi enesehävituslik. Analüüsi kuidas algpõhjused sünnitavad tagajärgi. Kui su vanemad tegid midagi, mis pidi sind hulluks ajama ja sa lubasid endale, et oma lastega sa kunagi nii ei käitu, aga ühekorraga avastad, et toimid samuti, - kirjuta ka see üles. Üleskirjutamine suurendab meie teadlikkust oma stsenaariumidest ja aitab neid analüüsida ja seejärel arukamaid otsuseid teha.

Kui võtad endale kohustuse kellegi teise ees, siis kirjuta ka sellest, kuidas rakendasid oma sõltumatut tahet selle täitmiseks. Kui annad endale lubaduse teha kolm korda nädalas trenni, ja ei teinud seda, siis uuri põhjusi miks. Kas lubadus oli antud kergemeelselt, oli see hoopis ebareaalne? Kas sinu sõltumatu tahte jaoks oli see liiga suur katsumus?

Kujuta ette võimalusi ja pane need kirja. Unistamine arendab loovat kujutlusvõimet. See on lavastaja nägemus lavastusest. On kaugema, keskmise ja lähema perspektiiviga unistusi, mis aitavad luua oma visiooni. Seejärel testi oma unistusi. Kas nad põhinevad printsiipidel? Kas oled valmis maksma nende saavutamise eest nõutavat hinda? Vaata oma unistusi kõrvalt, uuri neid, maadle nendega kuni oled veendunud, et nad põhinevad printsiipidel, mis aitavad tulemust saavutada. Päeviku pidamine annab võime päevast päeva näha, muuta või kohandada meetodeid, mida rakendad oma annete kasutamiseks ja arendamiseks.

Paar näidet. Üks minu hea kolleeg, Covey treener, innustas mind üles kirjutama iga päev seda, mida ma sellest päevast õppisin. Vahest jätkus kirjapanekuks paarist sõnast, mõnikord mõnest lausest, kuid see on olnud väga huvitav lugemise ja mõtisklemise materjal minu enda jaoks.

Üks teine Covey treener peab päevikut oma mõlema lapse kohta. Paneb kirja sündmusi, naljakaid seiku ja ütlemisi, probleeme, jutuajamisi ning analüüsib enda mõtteid ja käitumist. Ta kavatseb päevikud neile kinkida 18. sünnipäevaks.

Esita endale küsimusi ja kuula oma vastuseid. Näiteks, kas ma tahan saada laitmatult ausameelseks inimeseks? Kas ma olen suuteline vabandama, kui olen eksinud, tingimusteta armastama, pidama kellegi teise õnne niisama väärtuslikuks kui enda oma?

Üks tükk minust võib kohe kisama pista: „Ei, mind poole nii kasvatatudki!“

„See keskkond, kus ma elan või töötan ei võimaldagi seda!“

„ Aga miks ma peaks, teised ju ei tee?“ jne

Just siin võib mu sõltumatu tahe öelda, ma ei pea olema oma stsenaariumi või sotsiaalse peegli ori. Mul on alati võimalik otsustada, kuidas ma reageerin kõigele sellele, mis minuga on juhtunud. Kuidas ja kas teised seda teevad või mitte, ei oma mingit tähtsust.

Ja ikka ja jälle printsiibid. Kui me mõistame printsiipe, siis näeme selgesti, et Taluseadus kehtib samamoodi nii inimese individuaalse arengu kui ka tomatikasvatuse puhul.

Siit ka põhjus, miks printsiipide rakendamise õpetamine oma igapäevases elus ja töös annab hoopis odavamaid ja pikaajalisemaid positiivseid tulemusi, kui püüd õpetada rakendama käitumisi ja hoiakuid.

Väga paljudele teenindajatele on tuttavad nn Kuldreeglid. Firma töötab välja reeglid ja käitumised, mida siis oma inimestele õpetatakse. Selles pole midagi halba, kuid see on üpris aeganõudev ja tihti ka ebaefektiivne, sest igapäevaelu situatsioonid ja vajadused jooksevad kiiremini eest ära kui koolitusprotsess suudab järele jõuda.

Näide elust, mille saatis mulle üks mu blogi lugeja. Lennujaama töötaja ei suuda mitme vahemaandumisega reisija pagasit „sisse tshekkida“ ja väidab, et reisija peab oma pagasit siiski korduvalt välja võtma ja sisse andma. Reisija on kindel et seda saab teha, sest seda on eelnevalt korduvalt samas lennujaamas tehtud. Pakub välja ka võimaluse, et igal juhul saab seda teha käsitsi, juhul kui programmil on tõesti mingi „kala“ sees. Töötaja on viisakas ja hooliv, kuid väidab, kindlalt, et käsitsi ei saa. Ta palub kolleegi appi, proovivad koos, aga ikka ei saa. Nad proovivad seda teha korduvalt ja see kestab nii kaua kuni reisija jääb oma esimesest lennust ja seetõttu ka kõigist järgnevatest maha. Meeleheitel reisija nõuab „ülemust“. Ülemus korraldab reisijale uue reisigraafiku, kannab käsitsi sisse pagasi lõppjaamani ja olukord laheneb tegelikult reisija jaoks üpris õnnelikult, lennufirma kannab muidugi kulusid, mida ümbertegemised alati põhjustavad. Odavaima lahenduse pakub sellistes ja paljudes muudeski situatsioonides, mida hetkel ei oska ette nähagi, sellise printsiibi nagu proaktiivus rakendamine. Proaktiivsusest ehk vastutuse võtmisest oma valikute ja tegevuse eest rakendamine on universaalne. Tulemus on alati etteennustatav ja lõppkokkuvõttes positiivne. Antud juhul teenindaja proaktiivsus oleks väljendunud selles, et ta võtab endale vastutuse tagada reisija jõudmine võimalikult mugavale reisile, mitte olla lihtsalt viisakas, positiivse hoiakuga ja teha reeglikohaseid, aga tulemust mitteandavaid tegevusi.

Parafraseerides Tšehhovit: "Ei ole sellist kuumust, mis ei taganeks jahedama ilma eest!"
Silva

Neli inimannet

2010-07-06T15:19:00.002+03:00

Inimolenditena on meile antud unikaalsed anded, mis eristavad meid loomariigist. Need anded on peidus stiimuli ja reageeringu vahel, meiega toimuva ja selle vahel, kuidas me toimuvale reageerime.
Covey kirjeldab, kuidas ta palju aastaid tagasi kolas ringi ülikooli raamatukogu riiulite vahel, avas ühe köite ja leidis sealt mõjuvõimsama mõtte, mida kunagi oli lugenud. (Raamatu autor oli maailma üks tuntuimaid psühholooge Viktor Frankl - minu märkus). Asja sisu oli järgmine: stiimuli ja reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võimalik valida oma reageering. Selles reageeringus peitub meie areng ja vabadus.

Anded, mis peituvad selles tühimikus: eneseteadvus, südametunnistus, loov kujutlusvõime, ja sõltumatu tahe – loovad meie viimse inimliku vabaduse: võime valida, reageerida, muutuda. Nad moodustavad kompassi, mis võimendab meid oma elusuunda seadma õige põhjakaare järgi.

Eneseteadlikkus on meie võime vaadelda end kõrvalt ja analüüsida oma mõtteviisi, motiive, ajalugu, stsenaariume, tegevust, harjumusi ja kalduvusi. See võimaldab meil eest võtta „prillid“ ja vaadata nii neid kui ka läbi nende. See annab meile võimaluse teadvustada meis peituvate programmide sotsiaalset ja psüühilist ajalugu ning kasvatada intervalli stiimuli ja reageeringu vahel.

Südametunnistus ühendab meid ajastute tarkuse ja südametarkusega. See on meie sisemiste juhiste süsteem, mis võimaldab meil ära tunda, kui me tegutseme või alles kavatseme tegutseda viisil, mis on vastuolus printsiipidega.

Sõltumatu tahe on meie võime tegutseda. See annab meile jõu ületada oma paradigmasid, ujuda vastuvoolu, kirjutada ümber oma stsenaariumid, tegutseda printsiipide alusel, mitte reageerida emotsioonide või asjaolude sunnil. Ehkki keskkonna või geneetilised mõjud võivad olla väga tugevad, ei kontrolli nad meid. Me ei ole ohvrid.

Loov kujutlusvõime on võime endale ette kujutada tulevast olukorda, luua midagi oma ettekujutluses ja lahendada probleeme sünergiliselt. See on anne, mis võimaldab meil näha iseennast ja teisi teistsugustena, parematena kui me oleme praegu. See võimaldab meil visualiseerida ennast elamas oma eesmärkide kohaselt isegi kõige raskemas olukorras ja rakendada printsiipe efektiivselt ka uues situatsioonis.

Erinevad enesearendamise „liikumised“ tunnistavad tihtipeale neid andeid, aga kipuvad neid üksteisest eraldama ja vaatlema neid isoleeritult.

Eneseteadlikkus on ernevate tervendamisliikumise, aga ka psühhoanalüüsi ja valdava osa psühhoteraapia ala.

Südametunnistus seisab religiooni, moraali, eetilise mõtte, hea ja halva mõistete maailma keskmes.

Sõltumatu tahe on tahte jõul enda elust läbisurumine, soovitu saavutamine iga hinnaga.

Loov kujutlusvõime seisab niisuguste visualiseerimist ja mõttejõudu propageerivate liikumiste keskmes nagu positiivne mõtlemine, psühhoküberneetika, uskumusmaagia ja neurolingvistiline programmeerimine.

Hoolimata sellest, et iga sedalaadi lähenemine arendab ühte või mitut inimese annet, ei suuda nad näha ega arendada neis annetes omavahel seotud sünergilist tervikut ja tasakaalu.

Ei piisa üksnes eneseteadlikkusest – teadmisest, et meisse kirjutatud stsenaarium ei ole kooskõlas meie südametunnistusega, kui meil puudub loov kujutlusvõime, mis võimaldaks meil näha end paremana ning sõltumatu tahe, mis võimaldab meil teha muutusi. Enda läbisurumiseks elust ei piisa paljalt sõltumatu tahte olemasolust, kui me ei kujunda endas südametunnistust, mis aitaks meil avastada õiget põhjakaart ega lõika läbi eneseõigustusi, mis hoiavad meid ummikteedel. Sõltumatu tahteta kujutlusvõime loob idealistliku unistaja; südametunnistuseta kujutlusvõime võib luua Hitleri või Stalini.

Iga üksiku ande arendamine ja nendevaheline sünergia moodustavadki enesejuhtimise tuuma.

Järgmise kirjas tuleb juttu nelja inimande tasakaalustatud arendamisest.

Valel on lühikesed jalad, aga kiired autod ja head advokaadid

2010-06-22T12:04:00.001+03:00

Jah, ausalt tegutsemine peaks tooma positiivsed tulemused. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et valel on lühikesed jalad. Kuid teravkeeled lisavad: "Mis sest, et lühikesed, kiired autod ja head advokaadid ajavad asja ära!"
Jätkan kaks nädalat tagasi alustatud Stephen R Covey Esmatähtis esikohale, 21.sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatu tutvustamist.
Eelmistes kirjades oli juttu kahest fundamentaalsest ideest, millest sõltub vastus sellele, mis siis ikkagi on esmatähtis ja kuhu oma ajaressurss suunata: nelja inimliku vajaduse ja võime teostamisest ja õige põhjakaare printsiipidest.

Printsiipide juures peaks kindlasti rääkima ka sellest, mida printsiibid ei ole. Printsiibid siinses kontekstis ei ole väärtushinnangud. Keskendumine väärtushinnangutele on üks peamisi illusioone, millest lähtub traditsiooniline lähenemine ajakorraldusele. See sunnib meid kujutlema oma edu, püstitama endale eesmärke, ronima mööda redelit ülespoole. Väärtushinnangute olemus ütleb, et esmatähtsad asjad on minu prioriteedid. Mina ise otsustan mida hindan ja asun siis tõhusalt asja kallale. See võib viia vaid ülbuseni, kus me hakkame arvama, et oleme ise endale seaduseks ja näeme teistes vaid „asju“ või vahendeid, mis aitavad meil soovitut saavutada.

Oma koolitustel näen ma pidevalt kui kuratlikult raske see teema tegelikult on. On üks lihtne soovitus, kuidas vahet teha, kas tegemist on printsiibi või väärtushinnanguga. Mõtle, kas on võimalik pikaajaliselt elada selle järgi, olles ka sisemiselt rahul iseendaga, magada hästi ja sügavalt, ilma hirmu või südamekripeldusi tundmata.
Covey kirjutab, et millegi väärtustamine ei too endaga kaasa elu kvaliteeti mõjutavaid tulemusi …..välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe. Kõik soovid ja koguni kõik teod maailmas kokku, juhul kui nad ei tugine kehtivatele printsiipidele, ei suuda tagada elu kvaliteeti parandavaid tulemusi. Pelgalt unistamisest ei piisa. Pelgalt eesmärkide püstitamisest või redeleid mööda ronimisest ei piisa. Jõupingutused peavad olema rajatud reaalsusele, mis annavad tulemuse. Ainult sel juhul tasub unistada ja püstitada eesmärke.

Printsiibid ei ole pelgalt praktilised tegevused. Keerulistes olukordades me otsime turvalisust tegutsemises – kindlates ettekirjutustes, meetodites. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see tegevus või meetod ei pruugi sobida. Näiteks, kasutada populaarseid müügitehnikaid. Ühe inimesega suheldes need töötavad, aga teise inimese juures mitte. Kuid kõigi inimeste juures toimib printsiip, et püüa esmalt teda mõista ja alles siis olla ise mõistetud. Ja väga lihtsal põhjusel, me kõik vajame olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.

Printsiipide jõud seisab selles, et nad on universaalsed, ajatud tõed. Kui me neid mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiresti kohaneda iga muutusega. Õpetades oma lastele tegevuste asemel printsiipe või näidates, millistele printsiipidele on praktilised tegevused rajatud, valmistame me nad paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega. Praktilise tegevuse mõistmine võib aidata meil toime tulla antud hetke väljakutsega, kuid printsiibi mõistmine aitab toime tulla nii selle hetke probleemiga kui võimendab meie toimetulekut ka tuhandete tuleviku väljakutsetega.

Printsiipide puhul ei ole tegemist religiooniga. Erinevates maailma osades tänatakse Stephen R Covey´t küll „kristliku eetika elustamise eest“ või „Budda õpetuse meeldetuletamise“ eest, sest printsiipe tunnustavad ka kõik religioonid. Kuid siin pole jutt mitte lunastusest või surmajärgsest elust ega isegi mitte nende printsiipide allikast, sest need väljuvad antud raamatu raamidest.

Seega jutt pole mitte väärtushinnangutest, tegevustest ega religioonist vaid jutt käib õige põhjakaare reaalsusest, millele tugineb elu kvaliteet. Need printsiibid tegelevad asjadega, mis pikemas perspektiivis tagavad elu kvaliteeti parandava tulemuse.

Järgmises kirjas tuleb juttu kolmandast fundamentaalsest ideest – neljast inimandest, mis aitab meil mõista mis on need esmatähtsad asjad, millel oma aeg pühendada.
Seniks, ilusat Jaani!
Silva

Esmatähtis esikohale: printsiibid

2010-06-16T16:48:00.001+03:00

Elus tekivad probleemid siis, kui me külvame ühte, aga loodame lõigata sootuks midagi muud.
Jätkan Stephen R. Covey raamatu „Esmatähtis esikohale“ tutvustust. Printsiibid – põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes - põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja mille järgi toimimine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid tulemusi, mis parandavad elu kvaliteeti.

Näiteks: ausus, ustavus, töökus, aupaklikkus, Kuldne Reegel, Taluseadus jpt.

Kuidas tunduks olukord, kus kevadel unustad külvamata, kogu suve logeled, ja siis asud sügisel tõsiselt asja kallale – künnad põllu, viskad seemne mulda, kultiveerid, tõrjud ümbrohtu jne ja seejärel loodad üleöö suure saagi salve saada.

Kui me looduses aktsepteerime hõlpsasti, et tulemus sõltub printsiipidest, siis sotsiaalses või korporatiivses kultuuris me kipume millegipärast arvama, et suudame kõrvale lükata loomulikud protsessid ja ikka saavutada tulemused. Ja võimegi seda lühiajaliselt saada.

Ka kõigi meie vajaduste efektiivne rahuldamine põhineb printsiipidel.

Füüsilised vajadused

• Tugev tervis põhineb printsiipidel.

• Majanduslik heaolu põhineb kokkuhoidlikkuse, töökuse, tulevaste vajaduste tarvis säästmise, intressi teenimise, mitte selle maksmise printsiipidel.

Sotsiaalsed vajadused

• Kvaliteetsed suhted on rajatud usalduse printsiibile, mis kasvab välja usaldusväärsusest ja pädevusest. Kui meil tekivad siin probleemid, siis meile reeglina ei meeldi, et meile öeldakse: mine ja teeni välja teiste usaldus. Palju kergem on uskuda, et uus armuseiklus, välimus, töökoht jms. aitab meid. Meie reklaam, filmid, muusika, TV programmid on seda illusiooni täis.

Vaimsed vajadused

• Tihti me elame tuupimise illusiooniga. Usume, et teatud diplom või kraad või töökoht tagab ka edukuse. Me ronime innukalt mööda redelit üles ja võime avastada, et redel toetub vastu valet seina.
Hingelised vajadused

• Me rahuldume illusiooniga, mida ühiskond meile müüa üritab ja usume, et elu tähendus peitub keskendumises iseendale, sellele, mida mina tahan. Aga tuhandete aastate vältel loodud tarkusekirjandus kinnitab ikka ja jälle, et elu kvaliteet peitub panuse andmises.

Järgmise nädala kirjas tuleb juttu sellest, mida printsiibid ei ole ja mis vahe on printsiipidel ja väärtushinnangutel.
Seniks päikest!
Silva

Elada, õppida, armastada, jätta endast jälg.

2010-06-09T21:34:00.005+03:00

Oma suvekirjades ma tutvustan Stephen R. Covey, Roger ja Rebecca Merilli suurepärast raamatut enese- ja oma aja juhtimisest „Esmatähtis esikohale“. Seda on nimetatud ka 21. sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatuks ja nn neljada põlvkonna ajakorralduseks. Kahjuks on selle raamatu eestikeelsed trükid juba ammu läbi müüdud.
Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on need esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse.
1. Nelja inimliku vajaduse ja võime teostamine.
2. „Õige põhjakaare“ printsiipide reaalsus.
3. Nelja inimande potentsiaal.
Tänases kirjas tuleb juttu esimesest.
Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.
Nende vajaduste olemus on kätketud fraasi „elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg“.
• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.
• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.
• Õppida on meie vaimne vajadus kasvada ja ennast arendada.
• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.
Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.
Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikust joosta nende vajaduste vahel kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal kus need vajadused omavahel kattuvad.
Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, siis näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.
Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.
Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.
Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, siis ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellest, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.
Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega.
Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.
Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: Mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.
Järgmises kirjas tuleb juttu väärtushinnangutest ja printsiipidest.
Silva

Nädalakompass

2010-06-02T23:32:00.000+03:00

Jätkan eelmise nädala teemal.
Tahaks olla hea lapsevanem, hea töötaja, hea abikaasa ja hea sõber, tahaks jõuda ka endaga tegeleda – ja nii ma tormangi ringi. Kuid probleemid kuhjuvad nii tööl kui kodus. Suur meelehärm meie ellu tuleb tihti sellest, et meie olulised suhted ja vastutused ehk rollid on omavahel konfliktis ja ei toeta üksteist. Ma võin olla edukas juht ja samal ajal läbikukkunud lapsevanem või abikaasa. Ma võin olla hea spetsialist, aga mul pole aega iseenda jaoks. Ühel päeval võin avastada, et suhtlen küll nn vajalike inimestega, aga head sõbrad enam ei helista.
Varem või hiljem mu edutud rollid nullivad ära mu edukad.
FanklinCovey poolt rohkem kui miljoni inimese hulgas läbi viidud uuringud kinnitavad, et dünaamiline tasakaal töö- ja pereelu vahel on isikliku elu probleem number üks. Dünaamiline tasakaal - see on, piltlikult öeldes, püstijäämine kihutaval surfilaual.
Oma põhisuhete ja kohustuste ja rollide pidev haldamine on kindel tasakaalu ja efektiivse ajakasutuse allikas.
Tasakaalu säilitamiseks elus ja konfliktide vähendamiseks oma erinevate kohustuste ja vastutuste vahel ja nende pideva tähelepanu all hoidmiseks, tuleb nädalat planeerida ka oma rollidest lähtuvalt. Siis hakkavad rollid üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Tööriist selleks on Nädalakompass™
Nädalakompassi™ täitmine ei tähenda seda, et iga hinna eest püüad endast välja imeda ja planeerida mingeid rollitegevusi või nädala eesmärke. Ei, see on oma nädala ülevaatamine sellise pilguga, et kas minu eelseisvas nädalas on ka olulisi tegevusi iga minu võtmerolli jaoks.
Need ei pea olema suured asjad, vaid ikka sellises mõõdus, mida jõuab nädalaga ära toimetada, aga millele keskendumine muudab mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides kõiki eesmärke täita, pole lugu. Võin oma nädala eesmärgi saavutada alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et ma sel moel hoian oma võtmerolle pidevalt silma ees ja ei unusta mõnd neist pikemaks ajaks. Ja isegi kui ma ainult pooled eesmärgid oma erinevates rollides täidan, olen ma aastas astunud edasi 26 teadlikku sammu oma nn põhjakaare suunas. Nädala planeerimine läbi oluliste rollide toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad on suhted ning dünaamilist tasakaalu elus.
Jõudu püstijäämiseks!
Silva

Üks halvemaid ajakasutuse viise on hästi teha asju, mida pole vaja teha

2010-05-26T21:31:00.000+03:00

Õpi ütlema EI sellele, mida pole vaja teha.

Aga kuidas ma tean, mida pole vaja teha?

Vastus on lihtne: tee selgeks, mis on sinu jaoks oluline. Me ütleme alati millelegi EI, kui me ei õpi ütlema EI ebaolulisele, siis ütleme seda automaatselt olulisele.

Planeeri oma elu nädala kaupa. Nädal on paras suutäis, kuhu mahub nii olulist kui mitteolulist.

Kui me planeerime päeva kaupa, koostame nn to do list´i. Me tegelikult prioritiseerime oma kriise, sest tegeleme pakiliste asjadega. Kui me planeerime nädala kaupa, siis on lootust, et jõuavad ka olulised asjad plaanidesse. Muuseas, kes siiski armastab neid nn to do list´e, muutke ta don´t do list´iks, kuhu panete kirja kõik need asjad, tegevused, harjumused jne, mida mitte teha.

Kui nädal on planeeritud, siis vaata ta üle sellise pilguga: mis on üks oluline tegevus sel nädalal, mis pikemas perspektiivis muudab mind paremaks iseendaks, paremaks lapsevanemaks, paremaks abikaasaks, paremaks sõbraks, paremaks töötajaks, paremaks juhiks jne. Kui sa oma nädalaplaanist seda ei leia, siis pinguta veel.
Nii hoiad oma erinevad rollid tasakaalus ja oled lõppkokkuvõttes neis kõigis edukam. Ka järgmises kirjas jätkan Nädalakompassi teemal.
Alternatiiv kõigele, mida me teha ei taha, on jätkata endiselt selle tegemist, mida me juba teeme. Ja huvitav on see, et ka tulemused jäävad enam-vähem endiseks, ainult pisut viletsamaks.
Loodan, et suvi teeb restardi!
Silva

Suhted on esmatähtsad asjad

2010-05-19T18:23:00.002+03:00

Päike ja suvi toovad ilusad mõtted pähe ja teevad need ka lühemaks, õnneks.
Suhted on esmatähtsad asjad. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks meile reeglina saab, et pole nii oluline missuguses majas ma elan või missuguse autoga sõidan, vaid missugused on mu suhted mulle kõige lähedasemate inimestega.
Minu suhted teistega sõltuvad aga sellest, missugused on mul suhted iseendaga. Kui ma iseendaga pole rahul, siis ei ole ma rahul ka teistega.
Järgmine hea mõte on: "Aidaku mind issand mõista neid, kes patustavad minust erinevalt!" Kahjuks ei saa seda siiralt kasutada, kui iseendaga olen pahuksis. Inimsuhetes funktsioneerib pikaajaliselt edukalt ainult seestpoolt väljapoole printsiip, seda on kinnitanud ka kogu põlvkondade elutarkus. Alustada tuleb ikka iseendast: oma väärtushinnangutest, paradigmadest, harjumustest.
Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad kontoris ja kodus mööduvad. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus tähtis?
Võtame suvel aega iseendaga tegelemiseks!
Silva

Proaktiivsusest veelkord

2010-05-12T20:27:00.004+03:00

Sel nädalal olen ise õppimas. Õpin tervendamist jooga abil. Tänast koolipäeva alustas meie õpetaja Indiast sellega, et inimestel on kolme sorti haigused.

Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne. Meie joogateraapia õpetaja lisab sinna juurde alati ka täienduse ühele teisele tuntud ütlusele: me pole mitte see, mida sööme, vaid see, mis meist välja ei tule.
Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme enne seda koera kividega loopinud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.
Haigused, mis on põhjustatud nn force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.

Seejärel ta lisas, et see klassifikatsioon on siiski nii öelda madalama taseme jaoks. Kõrgemal tasemel inimesed mõistavad, et kõigi kolme kategooria haiguste põhjused on meis endis, meie enda peas ja südames. Kuigi välised tegurid takistavad, on mul ometi sisemine vabadus valida oma reageering, kuidas välistele takistustele reageerida. Ja seejärel me praktiseerisime ka üht tööriista, mida saame alati kasutada enda tervendamiseks - hingamist. Meie õpetaja demonstreeris, kuidas õlavalu ära võtta lihtsa hingamisharjutusega.
Õppimine jätkub, kuid üks asi on selge, kui ei ole surmahäda, siis on ikka proaktiivsusest abi. See on tõesti midagi, mille harjutamiseks tasub oma kallist aega investeerida.
Silva

Proaktiivsusest

2010-05-05T17:44:00.002+03:00

Tänane kiri on väga lühikene. Lihtsalt soovitus. Võta 15 minutit aega. Lase mõttes oma tavalised igapäevased tegevused - toimetamised silme eest läbi. Kui palju on nende hulgas asju, mida kohe üldse teha ei taha, aga on vaja? Pane neist kolm kõige vastikumat kirja. Miks nad nii vastikud on? Urgitse enda sees kohe sügavalt ja leia ka kõige salajased põhjused.

Seejärel tee pisike paus, siruta oma selga või tee midagi muud meeldivat ja …hakka otsima proaktiivsust enda seest. Mida mina ise saan oma mõjuringis teha, et muuta nad vähem vastikuks?
Ja kribi vastused kiiresti üles, muidu unustad ära, et olid äsja proaktiivne.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige hinnatum omadus tööandja arvates. Kui oled oma vastused kirja pannud, on järgmisel tööintervjuul kohe näide tuua.
Keskendu sel nädalal mõtteterale: Iga kord, kui mõtlen, et probleem on kusagil väljaspool, siis see mõte ise ongi probleem. Ehk, iga kord kui „miski või keski“ mind hulluks ajab, siis just see ongi mõte, millega on vaja proaktiivselt tegeleda.

Meile ei tee haiget mitte see, mida teised inimesed meile teevad. Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.

Kui sul on tahtmist kopeeri oma brauserisse allpool olev aadress ja kuula mida Stephen R.Covey proaktiivsusest räägib. Teeb ta seda inglise keeles.

http://www.youtube.com/watch?v=U8LM4C1l70U&feature=related
Silva

Kõik, mis mulle ei meeldi ei pruugi olla vale

2010-04-28T18:47:00.002+03:00

Tänases kirjas tulen tagasi takistuste tema juurde. Stephen R. Covey oma raamatus Suurepärane töö. Suurepärane karjäär väidab, et „ igaüks meist on oma elu ja töö loominguline jõud. Pole oluline, mis rollis sa oled või kus sa oled, sinu panus suudab alati midagi muuta paremaks. Lihtsalt keskendu sellele mida sina ise saad teha“.

Eesti inimese jaoks võib see tunduda selline pehmemat sorti ameerika möga. Aga kui lükkaks hetkeks peast paradigma, et kõik, mis mulle ei meeldi on vale?

Töötus tekitab masenduse, lootusetus halvab tegutsemisvõime ja meeleheide aina süveneb ja süveneb. Samal ajal paljud, kel on veel töökoht alles, on samuti masenduses, sest neil on oma tööst täielik siiber.

Mõlemal juhul näeme end sõltuvana olukordadest, asjaoludest ja teistest inimestest ning tunneme end võimetuna midagi muutma.

Oma üleeelmises kirjas ma lugesin üles takistused, mis juba iidamast-aadamast peale on meid pidurdanud. Ma ei hakka neid siinkohal üle kordama. Nende takistuste ületamisteks on mitmeid teid, süsteeme ja meetodeid. Nt, jooga pakub oma tee, erinevad usundid oma, filosoofid oma jne jne. Aga üht või teist pidi jõutakse ikka välja sinna, et on vaja olla proaktiivne ehk võtta vastutus oma elu eest enda peale. Selle sõna Väga efektiivse inimese 7 harjumusega maailmakuulsaks promonud Covey, pakub ka ühe efektiivse retsepti, kuidas olla proaktiivne.

Anna lubadus, täida lubadus – geniaalne ja universaalne lähenemine asjade ärategemiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks.

Igas olukorras on alati teatud otsustavad hetked, mis testivad tulevikku. Otsustav hetk on konflikt selle vahel, kas valida tegutsemine, mis viib mind edasi eesmärgi poole või alla anda. Allaandmine - passiivseks jäämine, kompensatsioonitegevuste tegemine või lihtsalt aja surnuks löömine.

Näiteks, üks üsna tavapärane hommikune raske moment on ülestõusmine vajalikul kellajal. Tekib dilemma, kas tõusta kohe või magada veel natu-natukene. Kas mina või madrats? Kui madrats, siis saab see üheks tillukeseks läbikukkumiseks tänaste läbikukkumiste reas. Kui aga suudad olla tugev ainult mõne sekundi ja tõused, siis tunne, et oled hakkama saanud annab sulle jõudu saada ka järgmise asjaga hakkama. Kogu asja võlu peitubki tegelikult hakkamasaamise tunde suurendamises, sest iga täidetud lubadus teeb järgmise lubaduse täitmise karvavõrra lihtsamaks. Piltlikult öeldes, proaktiivsuse muskleid on võimalik treenida. Kui oled endale antud lubaduste pidamises algaja, siis tasub alustada väikestest lubadustest, ka kogenud mõõganeelajad alustasid ju nööpnõelte neelamisega!

Ja selliseid otsustavaid hetki, tegelikult ainult sekundeid, kus tuleb jääda tugevaks - on meie teel eesmärgi suunas pea igal sammul. Üks otsustav hetk on alati see, kui on vaja valida oma mõjuulatusringis püsimise või sealt väljakukkumise vahel. (Mõjuulatusringist ma kirjutasin oma 24.veebruari kirjas).

Ja kui ikka tahad molutada, siis moluta, aga planeeri see. Planeeritud molutamine on hoopis teine tera, sest see on ju ka lubaduse täitmine. Muidugi peab meeles pidama, et iga liialdus viib meid automaatselt neljandasse kvadranti, mis varem või hiljem omakorda toob luuseri tunde tagasi. (Ajamaatriksi ™ kvadrantidest ma kirjutasin oma 5. veebruari kirjas)

Lõpetuseks. Millal sa tavaliselt oled kõige rahulolematum ja konfliktsem teistega? Kui kuulud inimkonna enamuse hulka, siis reegina, kui oled mõne endale antud lubaduse täitmata jätnud.

Järgmise nädalani!

Silva

Kuhu mu aeg kaob?

2010-04-21T11:35:00.003+03:00

On üsna tavaline, et ma tihti ei teagi millega ja kuidas ma tegelikult oma päevi surma poole saadan. Aeg on selline kaval ollus, mis lihtsalt libiseb käest ja mida vanemaks me saame, seda kiiremini.
Üks minu tuttav vanaproua ütles kord, et tema ei jõua ära imestada, kui kiiresti aeg lendab: läheb korraks teise tuppa ja kaks tundi ongi läinud!
Väga tavaline on see, et me ei tea miks me üht või teist asja teeme, aga me ei tea ka kui palju aega see ühe-teise asja tegemine aega võtab. Arvame ja oletame selle kohta nii mõndagi, aga tavaliselt ei tahagi midagi konkreetselt ette võtta, et teada saada. Mul pole ju aega!
Kahjuks kehtib ka siin üks tavalisi elu paradokse: tõde, mis mulle ei meeldi, on vale.
Aga mõõda ära. Mõõda kasvõi paar-kolm päeva ära. Kui sul pole selleks mingit programmi arvutis, siis tee seda lihtsalt paberi ja pliiatsiga. Pane kirja kõik oma tegevused-toimetamised, mis võtsid rohkem kui 5 minutit aega. Jäta sääsed veel seekord kõrvale. Esita endale järgmised küsimused:

Mida ma tegin ja miks?
Kui palju see aega võttis?
Planeeritud tegevuse puhul pane ka see kirja, kui palju tegelikult aega läks.

Mis kasu ma sellest saan?
Kasu on see, et ma näen ka must-valgel kuhu mu päevad kaovad.
Kasu on see, et ma näen kui kiiresti-aeglaselt ma tegelikult toimetan. Tavaliselt me usume, et teeme asju kiiremini - ja seda kordades.
Eriline kasu on MIKS küsimuse esitamisest. Miks ma seda teen, kas see oli ka oluline asi või ainult pakiline või koguni pakiline aga ebaoluline.
Kasu on see, et üks kõige rumalam tegevus on teha päevast päeva samu asju, lootes saada teistsuguseid tulemusi.
Kasu on ka see, et annab selguse, kas mul üldse jätkub ajaressurssi oma eesmärkide saavutamiseks ja kui ma tahan, et jätkuks, siis mille arvelt.
Väidan, et see üleskirjutamine võtab max 15 minutit, kui teed seda 4-5 korda päeva jooksul, paari-kolmetunniste vahedega.
15 minutit on umbes1% ööpäevast.
Investeerida 1%, et saada teada, mis ülejäänud 99% on, nii lihtne see ongi. Järgmisel korral jätkan takistuste teemal.
Seniks pilvede hajumist meis endis ja mujal!
Silva

Sääskedest

2010-04-14T11:29:00.000+03:00

Ühe suure firma juht ütles: "Teate, mis meid siin tapab? Meil ei ole hiiglaslikke lohesid, kes sööstavad alla ja kisuvad meid meie prioriteetide juurest eemale. Meil on sääsed. Iga päev sumisevad meie ümber sääsed, mis juhivad meid kõrvale meie olulistelt tegevustelt. Kui me vaatame eelnevale kuuele kuule tagasi, pole me teinud ühtegi tähtsat asja, mille seadsime eesmärgiks teha".
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.

Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.

Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.

Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?

Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.

Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.

• Haigus

• Vaimne stagnatsioon

• Kahtlused

• Sihi, eesmärgi puudumine

• Väsimus

• Liialdused

• Illusioonid

• Distsipliini puudus

• Mandumine

Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.

Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.

Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?

Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.

Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/

Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.

Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.

Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.

Järgmise korrani!

Silva

Keskendu metsikult tähtsale

2010-04-09T12:33:00.000+03:00

Pöördun korraks tagasi efektiivse ajajuhtimise, planeerimise ja asjade ärategemise mõtteviiside juurde.
Iga inimene võib endale esitada küsimuse: „Kas ma olen ka siis millegagi hõivatud 24 tundi ööpäevas, kui ma oma tegevusega mitte midagi olulist ei saavuta?” Arvata võib, et vastus on jah.
Umbes samasuguse küsimuse võib esitada ka iga ettevõtte juht.
„Kas mu töötajad oleksid hõivatud ka siis, kui polekski eesmärke, mis viivad ettevõtet edasi? Kas nad leiaksid ka siis pidevat tegevust kaheksaks töötunniks, sipeldes seejuures ikka pidevas ajapuuduses?“

Siit ka põhjus, miks efektiivse ajakasutamise võtmeküsimus ei ole mitte oma tegevuste süstematiseerimine mitmesuguste ajahaldusmeetodite, tehnikate või nippide abil. Võtmeküsimus on oma töö ja isikliku elu prioriteetide teadmine ja tunnistamine ning nende seadmine oma ajakavadesse, et seejärel keskenduda just nende täideviimisele. Kui ma seda hinda ei raatsi maksta, siis ükski tore mänguasi, või programm või meetod ei päästa mind tundest, et ma ikka pole oma aja kasutusega rahul ja hullemgi veel, ma pole iseendaga ka rahul. Huvitav on ka see, et kui see samm on oma elus läbi tehtud ja prioriteedid tasapisi naha alla imendunud, siis pole enam üldse oluline, millist mänguasja ma ajaplaneerimiseks kasutan.
Edasi. Mis iganes asja planeerimine saab alguse endale nelja küsimuse esitamisest.
Miks? Miks ma seda tahan? See on kõige olulisem ja ka kõige raskem küsimus. Kui ma ei leia selget vastust iseenda seest, siis unusta see asi ära, sest niikuinii sa sellega hakkama ei saa.
Mis? Pane sellele projektile nimi ka. Nt, Töötamine unistuste firmas.

Kuidas? Tegevused, mida selleks on vaja teha. Siin on väga oluline kõik tegevused kirja panna ja läbi kaaluda olulisuse skaala järgi.Tegutsemise juures on mõttekas ühel ajaperioodil keskenduda ainult kolmele metsikult tähtsale tegevusele või eesmärgile, sest ainult siis on tõenäoline, et ma need ka ära teen. Kui eesmärkide või tegevuste arv ühel ajaperioodil on suurem kui kolm, siis nende saavutamise tõenäosus väheneb oluliselt. seega kogu protsess aeglustub. Defineerida võime metsikult tähtsat tegevust kui tegevust, mis on murranguliselt tähtis. Kui ma selle asja tegemata jätan, siis ülejäänud asjade ärategemine on tegelikult ebaoluline.

Seega tegevuste määratlemine on vast planeerimise raskeim osa ja nõuab põhjalikku läbimõtlemist. Nt, oma uuringute läbiviimiseks pane kirja kõik kohad, kust uurida. Muuseas ära unusta ka firmade blogisid, kus on palju olulist kirjas.
Seejärel iga koha alla kõik see, mida sealt konkreetselt uurida. Seejärel keskendu iganädalaselt kolmele kõige olulisemale kohale ja iga koha alt kolmele kõige olulisemale asjale korraga.
Millal? Millal ma ühe või teise tegevuse pean tegema?

Sel nädalal ma keskendun neile asjadele ja alles siis kui need tegevused on tehtud, tegelen teiste asjadega.

Seega ärategemise võtmesõna on keskendumine, mitte rohkem kui kolmele olulisele asjale korraga ühel ajaperioodil.

Hea uudis on see, et selline protsess viib eesmärgi saavutamisele kõige kiiremini. Seda on tõestanud teaduslikud uuringud. Halb uudis on see, et see nõuab enesedistsipliini, järjekindlust ja aega.

Järgmise korrani!

Silva

Mõtled, et suudad ja mõtled et ei suuda – mõlemal juhul on sul täiesti õigus

2010-04-07T11:04:00.000+03:00

…on väidetavalt öelnud Henry Ford.
Nii irooniliselt kui see ka ei kõla on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu. Mõte, et probleem on kusagil väljaspool mind, ongi see tegelik probleem, lisab juurde Stephen R. Covey.
Tööandja uksest sisse saamisel omab kindlasti eeliseid:
• Väga hea haridus
• Tutvused
• Välimus
Kahjuks pole neist alati kasu pikaajaliste positiivsete tulemuste saamiseks. Siis sõltuvad eelised juba hoopis rohkem nende mõtteviiside omandamisest, millest oli juttu eelmistes kirjades, sest miski ei loo suuremaid eeliseid tööandja ees.
Kahjuks, on see raske. Aga tasuta lõunaid pole. Igaüks meist oskab alati leida põhjuse, miks edasi lükata või mitte teha raskeid asju. Selle taga on tavaliselt hirm, et mina ei saa hakkama. Kahjuks ei saa eneseusu puudumist asendada tuntud aseained, mille hulka kuuluvad uimastavad, hullutavad, joovastavad, paksukstegevad ja mis tõsi küll lühiajaliselt lisavad nii julgust kui eneseusku.
Seega tuleme tagasi sinna, kus eelmisel korral lõpetasin.
Töö leidmine on aja investeerimine uuringutesse.
Peale seda kui oled endale selgeks teinud, milliste väljakutsete ees su eelistuste firma seisab, esitle end neile kui lahenduste pakkujat. Ära mine lihtsalt tööintervjuule, vaid mine vajaduste-võimaluste esitlusele.
Kirjelda vajadusi, mis neil on ja räägi kuidas sina saad aidata neid
Selgita võimalusi, mis neil seoses sinu palkamisega avanevad ehk kuidas on elu sinuga ja kuidas ilma sinuta. Isegi kui sa kõiges ei pane kümnesse ja murrad sisse „lahtisest uksest“, annab selline esitlus nii mõndagi sinu kohta teada. Nt seda, et sa mitte ei oota kuni sulle öeldakse, vaid haarad ise asjal sarvist ja paned asjad toimima. Ja need on 21. sajandi kõige olulisemad omadused, mida tööandjad otsivad.
Aga ära midagi tee lihtsalt efekti pärast. Keskendu vajadustele- võimalustele ja jää realistiks iseenda rolli juures lahenduse käigus. Kavatsuste siirus kasvatab usaldusväärsust ning su aktsiad kerkivad märkimisväärselt. On ju usaldusväärsus on 21. sajandi valuuta, mida ei devalveeri ükski majanduskriis ja mida vajab iga firma ja firmajuht.
Kuidas oma aega selle tegevuse juures juhtida? Tulemuse saame kui investeerime oma aja kolmele tegevusele:
• eesmärgi määratlemine
• tegevuskava kokkupanemine
• keskendumine kolmele kõige olulisemale tegevusele korraga.
Miks just kolmele tegevusele, sellest tuleb juttu järgmises kirjas.
Muuseas, kõige rohkem nõuab aega endale selge, reaalse ja motiveeriva eesmärgi määratlemine. Antud juhul, läbi mõelda, mis alal ma tahan endale karjääri ehitada ja kus seda teha. Enne kui see ei ole selge ei tasu aega muudele tegevustele raisata. Lihtsalt puusalt tulistada ja võimalikult paljudele oma CV saata pole mõtet.
Muidugi tööandjaid on ka erinevaid. Kui arvad, et nad on reeglina ülbed vereimejad, siis seda enam on vaja hakata mõtlema endale ise töö loomisest, sest iseendalt vereimemine pole pooltki nii valus.
Hiljuti oli Äripäevas fantastiline edulugu endale töö loomisest ja, oh imet, see leidis aset Eestis. Kuidas kartulikoorimisest sai alguse pere toitlustusäri, mis aina laieneb ja laieneb.

Järgmise korrani!

Silva

Hing on paelaga kaelas, aga pael olgu ikka D&G

2010-03-26T12:51:00.003+02:00

" Ainult mõttetud ja ebameeldivad tööd on saadaval. Kas ma tõesti pean nendega leppima?"

Üht oma varasemat kirja ma alustasin rahvasuus populaarse ütlusega, et riik tahab küll oma inimestest hoolida, aga töötud on jalus. Lootus, et mulle töö luuakse võib saada järjekordseks suureks pettumuseks. Seega ikkagi tuleb ise alustada oma Mõjuulatusringist ja säilitada huumorimeel. Kui ikka hing on juba paelaga kaelas, siis pael ei peaks praegu olema Dolce&Gabbana, aitab ka odavam.
Mis see mõjuulatusring on, seda vaata mu varasemast kirjast.

Mõttele „tee seda, mida armastad ja raha tuleb“ tuleb siiski lisada, et see ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta.

Ja alati ei pruugi olla tegemist nii lihtsa lahendusega, mille pakkus oma kommentaaris välja Uugu, kellele meeldivad ilusad naised ja kiired autod, ja kes oli valmis leppima ka ainult naiste sebimisega. Tunnistan, et mulle meeldis ka Uugu kommentaar, aga tihti on lahendus keerulisem ja vastuste otsimine võtab hoopis rohkem aega, eriti kui sul pole Uugu andeid ja tugevusi.

Tulen jälle tagasi sinna, et töö otsimise protsess on teaduslik uurimistöö.

Mida vajab see firma, kuhu ma tööle tahan minna? Mis probleemid ta ees seisavad? Seega planeeri oma aeg uurimistöödeks! Otsi, uuri, loe, analüüsi kõike, mis on vähegi võimalik kätte saada: finantsnäitajaid, turuosa, tooteid - teenuseid, kes on konkurendid ja kuidas ta neist eristub, millised on ta mured, probleemid, plaanid jne. Pane end ka selle ettevõtte juhi rolli ja mõtle selle peale, mis mõtted ei lase tal öösel rahulikult magada?

Ehk lühidalt öeldes, mis on see töö, mida neil on vaja ära teha ja mida mina tahan teha.
Vastust kommentaarile, et avastasin: vajatakse killerit, - loe eelmisest lausest!

Loomingulisus peitub mitte probleemi lahendamises, vaid probleemi leidmises, ütleb Carol Eikleberry oma „ The career Guide for Creative and Unconventional People“

Klassikaline tee probleemi lahendamiseks on teha endale selgeks, mis seisab praeguse olukorra ja soovitud olukorra vahel. Kui sa suudad selle panna numbritesse, kõlab see tööandaja jaoks vägagi mõjuvalt.

Näiteks:

• Probleemi suurus? Kuidas mõõta selle probleemi mõju raha, teenuse või toote kvaliteedi või kliendi suhte mõõtmes? Kas saab seda väljendada X-st Y-ni ?

• Kuidas on probleem ajaga seotud? Ilmneb ta igapäevaselt, nädalas või kuus korra? Kui kaua võtab tema parandamine aega? Kui kiiresti asi muutuks paremaks? Kas saab seda väljendada X-st Y-ni mis ajaks?

Ja ikkagi, kui ma ei leia endale tööd, mis mulle pakub pinget, siis tuleb hakata mõtlema selle peale, kuidas seda ise luua.

Järgmise korrani.

Silva

Elu on kurb, ainult palk ajab naerma...

2010-03-21T15:20:00.002+02:00

Nagu ikka alustan paradigmadest.
Juba kadunud Peter Drucker on öelnud, et seal, kus industriaalajastu inimene, küsib: " Missugune on minu töökirjeldus?", peab teadmusajastu inimene küsima: "Mis on minu panus?“
Me näeme end töövahendina teiste inimeste käes. Aga vaja on näha end kui lahenduste pakkujat, kes annab oma isikupärase töövahendite komplekti oluliste probleemide lahendamiseks.
Väga oluline on selgeks teha, mis on siis minu tugevused. Võimalusest, kuidas seda teha ma kirjutasin ühes oma varasemas blogis. Üks oluline asi on sinna juurde vaja siiski lisada. Mõte „Tee seda, mida armastad“ on väga õige ja ilus, kuid ühe väikese agaga. See ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta. Need, kes ütlevad, et järgi oma tugevusi peavad silmas tavaliselt seda, et järgi oma andeid ja võimeid. Aga meis on ka indu ja tuld nende asjade tegemise suhtes, mis teistele võivad igavad tunduda.
See on kindlasti üks koht, kus kaevata. Aga planeeri selle kaevandamiseks aega!
Muuseas, ka neil, kel on veel töö, jätkub muresid küllaga.
Roger Boyes kirjutab, et unusta läbipõlemine, igavus on hoopis uus kontorihaigus. Paljud inimesed väidavad, olles väsinud oma kontorites töö simuleerimisest, et see tekitab rohkem negatiivset stressi kui liigne töökoormus.
Oma koolitustel ma räägin Covey Ajamaatriksi nn kolmanda kvadrandi inimeste sündroomist. Kui ikka oled ise mõtlema või rääkima hakanud Nukitsamehe nõiamoori moodi: „ Üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“, siis tea, et istud kolmandas kvadrandis. Seda, et töö simuleerimine ja tegelemine ebaoluliste, tihti küll pakiliste asjadega on krooniline tööprobleem kinnitavad ka FranklinCovey xQ (täideviimise) uuringud Eestis. Umbes pool kogu tööajast läheb ebaoluliste tegevustega tegelemise nahka. Muidugi põhjus pole siin mitte lihtsalt laiskus või simuleerimine, vaid see, et inimesed tegelikult ei teagi, mis need olulised tegevused on, mida vaja teha. Või polegi eesmärke. Või need eesmärgid ei koti mind.

Järgmise nädalani!

Rahvasuu räägib, et riik tahaks oma rahvast hoolida, aga töötud on jalus

2010-03-14T13:44:00.003+02:00

Alustuseks mõned mõtteviisid. Mis oleks, kui muudad punased siniseks. Hoiatan, see nõuab aja planeerimist maha istumiseks ja järele mõtlemiseks.

"Keegi ei võta mind tööle. Firmad ainult vallandavad, mitte ei võta tööle"
"Ettevõtetel on rohkem probleeme ja väljakutseid kui iialgi varem. Võimalused probleemide lahendajaks saamisel on lõputud!"

"Tuhanded inimesed võitlevad väikese arvu töökohtade eest. Mul pole ei tutvusi ega sidemeid - pole ju võimalust!"
" Oma tugevused ja varjatud võimed võimaldavad mul luua ise endale huvitava ja rahuldust pakkuva karjääri. Keegi teine ei oska teha seda mida oskan mina!"

" Ainult mõttetud ja ebameeldivad tööd on saadaval. Pean nendega leppima!"
" Kui ma ei leia tööd, mis mulle pakub pinget, siis loon selle ise endale!"

Tegelikkuses pole väljavaated olnud kunagi suuremad kui praegu. Praegune lagunev, langev ja haihtuv majandus pakub võimalusi, millest keegi varem unistadagi ei osanud. Seda ei väida mina, vaid hoopis targemad inimesed. Miks mitte uskuda seda? Kaotada pole ju midagi. Muidugi mõtteviiside - paradigmade muutmine nõuab jälle aja planeerimist ja investeerimist selle harjutamiseks.
On kaks mõtteviisi, mille muutmiseks tasuks aega investeerida.
Esiteks, olla vabatahtlik, mitte lihtsalt töötaja. Muuseas, vabatahtlikku ei saa ju keegi kunagi vallandada! Töö on midagi, mida ma teen raha pärast. Vahatahtlikkus on midagi, mida ma teen sellepärast, et usun sellesse, et näen selles mõtet. Seal, kus töötajal on töökirjeldus on vabatahtlikul põhjus. Töökirjeldus on väline sund, põhjus on sisemine sund. Kumb on tugevam? vahe suurepärase ja keskpärase karjääri vahel ongi selles, et leida põhjus, miks saab teha seda ka vabatahtlikult.

Teiseks, olla lahendus, mitte probleem. Praegust ajajärku nimetatakse teadmusajastuks (knowledge age). Saa siis ka tegelikkuses teadmustöötajaks! Mida vajab see firma, kuhu ma tööle tahaks minna? Mis probleemid ta ees seisavad? Pole liialdus, et 90% aega töö saamise protsessis kulub uurimistööle. Seega planeeri oma aeg uurimistöödeks! Ja hakka pihta! Otsi, uuri, loe, analüüsi kõike, mida kätte saad selle ettevõtte kohta: finantsnäitajaid, turuosa, tooteid - teenuseid, kes on konkurendid ja kuidas ta neist eritub, millised on ta mured, probleemid, plaanid jne. Mõtle ka selle peale, mis mõtted ei lase ta juhtidel öösel rahulikult magada?

Ehk lühidalt öeldes, MIS ON SEE TÖÖ, MIS NEIL ON VAJA ÄRA TEHA JA MIDA MINA TAHAN TEHA?
Kui palju aega sa siiani oled seda laadi töösse oled panustanud? Kas üldse oled? Tegelikult ka?
Enamus inimesi otsib tööd püssiga, selle asemel, et olla kütust otsiv rakett.
Järgmisel nädalal jätkame, aga kui Sul on kiirem, siis kirjuta mulle!

Silva

Kui otsid tööd, siis investeeri aega küsimustele vastuste otsimiseks

2010-03-05T21:15:00.004+02:00

Töö leidmine eeldab 90% uurimistööd ja loomingulisus algab siin mitte probleemi lahendamisest vaid probleemi leidmisest. Alusta vastuse otsimisest küsimusele:
Mis on see töö, mis vajab tegemist ja mida ainult mina saan teha?
Vastuse leidmiseks alusta tagumisest poolest.
Kui iganes halb on ka olukord, siis üks on kindel. Igaüks meist on ainulaadne terves universumis, pole kedagi teist, kes oleks täpselt kellegi sarnane. Samasugust kombinatsiooni tugevustest, kogemustest, annetest ja nupukusest ei ole ja ei saa olema kellelgi teisel.
Ikka ja jälle tuleks enda sees urgitsemise juurde tagasi pöörduda. Mõtle kolme teema üle:

1. ANDED. Anded on kui sõrmejälg. Pole kahte ühesugust.

a. Missugused ainulaadsed teadmised, anded ja oskused on mul pakkuda?

b. Mis on need asjad, mida teised inimesed paluvad mul teha sellepärast, et mina saan nendega hästi hakkama?

c. Kui keegi küsiks mu sõbralt, endiselt kolleegilt või ülemuselt, mis anded mul on, siis mida nad vastaksid?

2. KIRG

a. Missugused tööga seotud võimalused erutavad mind eriti?

b. Mis annab mulle energiat?

c. Mida ma armastan teha vabal ajal?

d. Mis mind lapsena paelus?

e. Mida ma armastan lugeda?

f. Missugune tööga seotud projekt on mind eriti paelunud?

3. SÜDAMETUNNISTUS

Mille eest ma tegelikult oma töökohal vastutada tahan?

Covey ütleb, et enamus inimesi otsib tööd püssiga, selle asemel, et olla kütust otsiv rakett.
Inimesed kirjutavad CV-sid ja motivatsioonikirju, aga võiksid selle asemel kirjutada panusest, mida tahavad anda.
Need, kes ehitavad endale karjääri, investeerivad aega, et selgitada välja ja defineerida, mis on see panus mida nad tahavad anda. Seejärel planeerivad, kuidas seda teha ja siis viivad selle täide.
Järgmisel nädalal kirjutan edasi sellest kuidas hakata otsima tööd, mis vajab tegemist.
Silva

Kui otsin tööd, siis mida ma peaksin tegelikult otsima

2010-03-05T20:14:00.001+02:00

Stephen R. Covey oma uues raamatus "Suurepärane töö. Suurepärane karjäär" räägib sel teemal palju. Oma järgnevates blogimistes tutvustan seda raamatut.
Jätkan eelmise nädala teemat. Paradigmad, mis oleks vaja muuta. Paradigmadest ehk sellest kuidas ma näen, tajun, tunnetan seda maailma, sõltub see kuidas ma tegutsen, mis omakorda annab tulemuse, mille ma saan. Näiteks, mõtled, et suudad ja mõtled, et ei suuda ning mõlemal juhul on sul täiesti õigus. Jim Collins on öelnud, et ainus vahe õigete ja valede inimeste vahel on selles, et valed näevad, et neil on töö , aga õiged näevad, et neil on vastutus.

Nii, ma teen väikese pausi sisse, sest minu esmatähtis asi, minu väike lapselaps Linda, nõuab minu tähelepanu.
Jätkan hiljem.
Silva

Ajajuhtimine tööotsijale - millest alustada? Tööotsija paradigmad ehk mõtteviisid.

2010-02-24T13:57:00.004+02:00

Edukas ajajuhtimine, neile kel on töökoht alles ja neile, kes on töö kaotanud tunduvad olema küll täiesti erinevad asjad. Efektiivsuse ja tasakaalu mõtteviisi võtmes, põhinevad nad samadel põhimõtetel. Ikka kõigepealt kompass ja siis kell, ehk esmalt peab olema mõtteviis õige ja alles siis tegevused, mida teha ja kuidas neid järjestada. Seega kõik selle blogi eelnevad sissekanded kehtivad ka tööotsijale.
Aga kõik see nõuab "ajajuhtimist" ehk aja investeerimist enese sisse vaatamiseks, enese sees urgitsemiseks ja oma "leidude" seedimist. Ja ma olen nõus, et see on tihti väga ebameeldiv. Eriti raske on see siis, kui elu ei lähe mitte nii nagu tahaks, kuigi samal ajal on see õige põhjus, miks seda teha. Kaotada pole midagi, keegi niikuinii ei maksa palka selle aja eest, mis mul selleks kulub! Aga valik on alati sinu ja sa võid alati valida ka mõne muu tee. Näiteks, õnnetu olemise ja lootmise, et keegi teine leiab või loob sulle töö. Aga selleks peab praegu ikka tõesti suur optimist olema?
Oma eelmises sissekandes ma kirjutasin rollidest ehk vastutustest ja kohustustest, mis on mul täita. See harjutus, mille ma soovitasin teha on üks võimsamaid enesemotivaatoreid. Kui sul vähegi on aega, siis tee see läbi iseenda rolli kohta. Tuleb välja, mis tuleb, aga sa oled esimese teadliku sammu astunud!
Tänase sõnumi juurde tagasi.
Alusta aja investeerimist oma paradigmade ehk mõtteviiside revideerimisse. (Vaata ka jaanuari sissekannet, Kuidas ma näen oma aega?)
Siililegi on selge, et tööandja ei otsi uut töötajat lihtsalt otsimise pärast, vaid selleks, et täita oma vajadusi, lahendada oma probleeme.
Seega esimene paradigma mille muutmisele peaksid keskenduma on tööotsija paradigma:

Tööotsija. Ma olen tööotsija, võta mind tööle, sest vajan tööd. Siin on mu CV.
Efektiivne paradigma on panustaja paradigma.
Panustaja. Ma olen lahenduse pakkuja. Kuna sul (tööandjal), on oluline vajadus, siis mina pakun sulle oma tugevusi selle vajaduse täitmiseks. Siin on mu nägemus, kuidas sind aidata.

Kuidas praktiliselt panustaja paradigmani jõuda? Millest alutada?

Kujuta ette suurt ringi mille sees on kirjas kõik su probleemid. Kõik takistused, miks sa ei leia tööd, mida tahad või üleüldse mingitki tööd. See on sinu murede ring
Nüüd kujuta ette, et suure ringi sees on ka üks pisike ring, kus on kirjas see, mida sa saad teha või kasvõi karvavõrra mõjutada, et leida töö. See on sinu mõjuulatusring.
Võta suur paberileht, joonista need ringid ja kirjuta nad täis.
Kui oled jõudnud mõjuulatusringini, siis esita endale veel mõned abistavad küsimused, vasta neile ja pane vastused kirja:

Kes on valmis mind aitama?
Kust leida teadmisi, et oma takistustega tegeleda?(raamatud, artiklid, neti aadressid, blogid jne)

Nüüd otsusta, et veedad iga päev vähemalt kolm tundi, et lugeda see materjal läbi, mida leidsid ja juba järgmiseks nädalaks on sinu mõjuulatusring kasvanud.

Järgmisel nädalal uued näpunäiteid. Kust ma neid võtan? Raamatutest ja omaenda kogemustest. Olen ka ise olnud töötu, kaua tööd otsinud ja palju eitavaid vastuseid saanud.

Silva

Suurem sisemine rahu ja tasakaal on efektiivse ajajuhtimise tulemus

2010-02-19T13:13:00.003+02:00

Eelmisel nädalal sai alustatud olulisima teemaga efektiivses aja kasutamises. Miks üldse oma kallist aega nn ajajuhtimise peale üldse raisata? Jah, me võime käia koolitustel, õppida kasutama kõiki mänguasju ja programme oma ülesannete üles kirjutamiseks ja projektide juhtimiseks. Kas nad annavad mulle tulemuse, mida ootan ? Kas nad annavad mulle suurema sisemise rahu ja tasakaalu? Äkki nad aitavad küll redelist üles ronida, aga üleval avastan, et redel toetub vastu valet seina?
Jätkan sealt, kus eelmisel nädalal pooleli jäi.
Kui rollid kirjas, siis tee mõttes järgmine harjutus. Kirjuta iga rolli juurde ühe inimese nimi, kellega sa pidevalt selles rollis suhtled. Näiteks oma juhirollis ainult ühe kollegi või alluva nimi. Asjale lisab vürtsi, kui valid võtmeisikuks kellegi, kellega nn keemia ei klapi. Lapsevanema rollis tee seda iga lapsega eraldi. Üks inimene korraga sellepärast, et tegelikud suhtlemisaktid toimuvad üks ühele. Nüüd kujuta ette, et sa täidad seda rolli suurepäraselt, võib-olla küll mitte veel praegu, aga millalgi tulevikus, näiteks 3 aasta pärast. Niisiis, sa oled suurepärane isa või ema, spetsialist, sõber, juht, klienditeenindaja, raamatupidaja või õpetaja ning suurepärane mina ise. Nüüd mõtle, mida sa tahad, et see võtmeisik sinu kohta ütleks, kui sa tõesti oled selles rollis suurepärane. Ära unusta ka ennast – mida sa enda kohta siis ütleksid. Pane see mõte kirja lühidalt, aga võimalikult täpselt.
Tulemus võib olla üsna üllatav. Mõni avastab, et kõik ongi juba suurepärane ja ta ongi juba niisugune või peaaegu niisugune, nagu ta olla tahab. Kui vastus ei tule aga päris see, siis võta see lause oma pikemaajalise eesmärgi sõnaliseks väljenduseks. Kindlasti väärib see planeerimist. Mida on vaja selleks teha, osata, harjutada, õppida, kuidas käituda, et ma enda kohta saan nii ütelda.
Näiteks, kui iseenda rollis iseenda kohta ütlen, et tahangi olla nii hea inimene, nagu arvab mind olevat minu koer, siis mida ma peaksin selleks tegema ja oskama jne, et ma võin hõigata "Tehtud!"

Järgmisel nädalal jätkan teemal, kuidas oma eesmärke ellu viia!
Ilusat sünnipäeva nädalat!
Silva

Olulisus, pakilisus ja tasakaal

2010-02-11T22:46:00.006+02:00

Mõttetargad juba iidsetest aegadest peale on rääkinud ja kirjutanud sellest, et eluõnn ja tervis sõltub tasakaalust.
Ajajuhtimise raamatuid ja tööriistu tuleb pidevalt turule juurde. Nende kõigi suurim puudus on selles, et neis puudub selge ja lihtne tööriist, mis tegeleks elus ühe olulisema asjaga, tasakaaluga. Samuti jätavad nad tihti kahesilma vahele selle, et elu on siiski üks suur tervik, mitte tööelu ja isiklik elu ja veel mingid elud. Sügav mõte on ütluses: " Oma surivoodil ei mõtle inimesed sellest, et oleks pidanud veel mõned tunnid töölaua taga istuma" .
Põlvkondade elutarkuse ajajuhtimise kohta, mis tagab elus tasakaalu, on kokku kogunud Stephen R. Covey oma raamatutesse. Sinna juurde loonud ka geniaalselt lihtsa tööriista, Nädalakompassi®.
Me vajame tasakaalu, sest see annab sisemise rahu, aga dünaamilist tasakaalu. Piltlikult öeldes püsti püsida kihutaval surfilaual, mitte paigal seistes "pääsukest" tehes.
Et oleks vähem konflikte töö- ja pereelu vahel, igapäevatöö ja elukutse vahel või kohustuste ja sisemiste vajaduste vahel. Tasakaalu puudumist väljendab stress tegemata asjade pärast, sassiläinud suhted, tunne et ma ei suuda oma elu suunata ja kontrollida, konfliktid teiste inimeste ja iseendaga kuni tundeni, et peatage see maailm, ma tahan maha minna.

Esmatähtsad asjad ongi suhted. Selleks on vaja kõigepealt endale selgeks teha, missugused on minu kõige olulisemad suhted ja kuhu ma nendes välja jõuda tahan.
Tasakaalus püsimise sõltub sellest, kui hästi-halvasti suudan hallata oma erinevaid rolle ehk põhisuhteid ja kohustusi.

See omakorda tähendab kolme, paljude jaoks ebameeldivat ja tüütut tegevust: enese sees urgitsemist, tulemuste kirjapanekut ja selle väärt info igapäevast kasutamist.

Kõigepealt tuleks selgeks teha, missuguste suhete eest ma oma elus vastutan.
Tahaks ju olla hea lapsevanem, hea töötaja, hea abikaasa ja hea sõber, ja enda jaoks tahaks ka aega – ja nii ma muudkui mässan oma inboksidega ja kirjutan järgnevaid tegevusi üles. Tulemuseks on see, et igal pool kuhjuvad probleemid, sest asju, mida on vaja teha, on ikka liiga palju.
Suur meelehärm tekib sellest, et olulised suhted on omavahel konfliktis ja ei toeta üksteist. Võib olla edukas juht ja samal ajal totaalselt läbikukkunud lapsevanem või abikaasa. Aga edutud rollid mõjutavad varem või hiljem negatiivselt ka edukaid rolle.

Tasakaalu loomist oma elus võiks alustada sellest, et paned oma rollid kirja. Missuguseid rolle ma pean ja tahan oma elus täitma? .
Sõelu oma kohustused ja vastutused läbi, et kirja saaksid ainult võtmerollid, kõige tähtsamad. Autojuhtimine on ehk oluline roll siis, kui see on mu põhitöö või kui ma parajasti õpin autosõitu, muul juhul on see lihtsalt teisi rolle toetav. Reeglina on võtmerollid seotud tööga, lapsevanemaks, pereliikmeks, sõbraks olemisega. Kui mul on tööl väga palju erinevaid vastutusi, siis võib need koondada paari-kolme põhilisema rolli alla. Näiteks juhil on kindlasti peale mitmesuguste juhtimisrollide ka õpetaja või kaasaja roll jne.
Rolli nimetus ise polegi oluline, peaasi, et see peegeldaks asja sisu ja et sa mõnd oma tähtsat elu külge ära ei unustaks. Ühest rollist ei saa aga keegi ei üle ega ümber – mina ise. Missugune on mul läbisaamine iseendaga? Kui ma endaga läbi ei saa, siis loob see tohutult pingeid ja konflikte ümbritsevate inimestega.
Ära taha endale hirmus palju võtmerolle – need nõuavad ju kõik pidevat tähelepanu ja tegelemist. Üldiselt peetakse optimaalseks seitset rolli. Seitse seepärast, et inimpsühholoogia uuringud väidavad, et seitse pluss-miinus kaks tegevust on see hulk, mida inimene on suuteline veel efektiivselt jälgima. Aga neid võib olla ka hoopis vähem.
Mida rollidega edasi teha, vaatame järgmisel nädalal!

Silva

Miks ikkagi FranklinCovey?

2010-02-11T08:35:00.004+02:00

Eilsel koolituse presentatsioonil esitati mulle konkreetne küsimus: "Miks me peaks valima just FranklinCovey koolituse? Pakkujaid on palju, Eesti on ajajuhtimise gurusid täis, isegi telekast tuleb..."
Täiesti arusaadav ostumure.
Minu vastus oli järgmine:
....FranklinCovey koolitus-ja konsultatsioonifirma investeerib teaduslikesse uuringutesse ja tootearendusse igal aastal kümneid miljoneid dollareid, olles seeläbi juhtimise alase know-how lipulaev maailmas. Tootearenduses ja konsultantide sertifitseerimistel osalevad omaala parimad spetsialistid ja tuntuimad firmajuhid. Tagaside toodete kvaliteedi kohta tuleb praktiliselt maailma igast nurgast, kaasarvatud rohkem kui 12 000 treener-konsultandilt.

Samal põhjusel valisime meie FranklinCovey maaletoomise, kuigi nende toodete sisseostmine on kallis. Olime veendunud, et me võime olla küll kogenud ja haritud, palju lugeda, erinevatel koolitustel käia, aga kaasaegse koolitustoote arendamine pole, ja ei tohigi olla, erinevate autorite materjalidest ja koolitustelt copy-paste´i tegemine. Selleks on vaja teha ulatuslikke teaduslikke uuringuid ja palgata esmaklassilisi spetsialiste ( ja need pole mitte lavastajad:) - aga kõik see käib ühele eesti väikefirmale üle jõu.

Ülaltoodu on lihtsalt remargi korras. Kavatsen täna veel jätkata ajamaatriksi teemal.
Kuid vahepeal tuleb tegeleda I kvadrandi asjadega. Blogipidamine on minu jaoks II kvadrandi tegevus. Kuid suur osa tööajast kulub ikka I kvadrandis: kiirete ja oluliste tegevuste kallal. Täna on mul selleks järgmise koolituse ettevalmistus ja joogakooli arvestustööde sabade lõpetamine ja ärasaatmine. Joogakoolis on sess tulemas ja nii nagu laisal üliõpilasel ikka, arvestustööd on jäänud viimasele minutile, mis tavaliselt ühel hetkel keerab kriisiks.
Silva

Ajamaatriks® - olulisus ja pakilisus

2010-02-05T12:05:00.003+02:00

Ajamaatriks®

Stephen R. Covey Ajamaatriks® on ilmselt paljudele tuttav. Millegipärast kasutavad meie ajajuhtimisgurud oma koolitustel küll Covey maatriksit, olles selle eelnevalt kopeerinud FranklinCovey koolitusmaterjalidest, Covey raamatutest või netiavarustest, kuid nimetavad seda siiski Eisenhoweri ajamaatriksiks.

Siinkohal luban endale väikese õienduse. President Eisenhower oli teadupärast väga efektiivne ajakasutaja ja rõhutas alati, et tegevused jagunevad pakilisteks ja olulisteks ning olulistega tuleb tegeleda esmalt. See mõtteviis on tuntud juba aegade hämarusest, ka jooga suutrad õpetavad seda. Ei Eisenhoweri teostest ega muudest kirjalikest materjalidest pole siiani keegi leidnud ajamaatriksit ennast. Ajamaatriksi sel kujul ja selle sisuga, millega meie oleme harjunud, lõid Stephen R. Covey ja Roger Merrill ja tema autoriõigused kuuluvad FranklinCovey koolitusfirmale. Ja arvata võib, et kellelgi Ameerikas ei õnnestuks registreerida enda nimele autoriõigusi millelegi, mis tegelikult kuulub president Eisenhowerile. Aga see selleks.

Kõik tegevused jagunevad ajamaatriksis nelja kategooriasse või kvadranti või kasti:

• Olulised ja pakilised

• Olulised ja mittepakilised

• Ebaolulised ja pakilised

• Ebaolulised ja mittepakilised

Siililegi on selge, et tuleks tegeleda olulistega, kuid siiski näitavad kogu maailmas läbi viidud uuringud, (sh ka meie poolt Eestis läbiviidud), et keskeltläbi pool tööajast läheb ebaoluliste asjade tegemiseks. Me nimetame seda „mittetöiseks hõivatuseks“. Ja seda mitte sellepärast, et meie töötajad oleksid laisad või lohakad, vaid hoopis teistel põhjustel. Põhjus viib meid jälle tagasi olulisuse juurte juurde. Mis siis on need tegelikud olulised eesmärgid, mis on vaja saavutada? Eesmärke on ju nii palju ja iga päevaga tuleb neid juurde, sest jälle on inimesi koondatud jne. Kui ma neid ei tea, siis ei oska ma ju ebaolulistele EI öelda. OK, ma tean eesmärki, aga ma tegelikult ei tea kuidas sinna jõuda. Kõik teed viivad Rooma, mõned on ainult oluliselt pikemad. Noh ma tean ka neid verstaposte, aga mul pole mõõdikuid, mis näitaksid, et ma teen just õigeid asju, et verstapostini jõuda. Ükskõik milline juht võib endale esitada küsimuse: „Kas minu inimesed oleksid ka siis terve päeva hõivatud, kui meil polekski olulisi eesmärke paika pandud?“

Ja jällegi, ajajuhtimise võtmeküsimus ei ole selles kuidas ja kuhu sa oma tegevusi üles kirjutad, neid prioritiseerid, missugust kavalat programmi või süsteemi kasutad, vaid kuidas oma prioriteedid ajakavadesse saada ja kõigele ülejäänule osata EI öelda.

Siin on palju võimalusi, aga sellest edaspidi!

Päikest!

Silva

Kuidas ma näen oma aega?

2010-01-29T10:45:00.001+02:00

• Kas ma arvan, et võiksin rohkem teha kui teen?

• Mis tekitab suuremat pinget, töö või kodu või hoopis see, et nad on konfliktis? Kas on mingi eriline töö või midagi erilist kodus, mis tekitab pinget?

• Kas ootan suuremaid tulemusi samade jõupingutustega?

• Kas minu ootused aja suhtes on reaalsed ja realistlikud?

Pinged on ootuste funktsioon. Kui meie ootused rajanevad illusioonil või soovunelmatel, ja nad ei arvesta meie enda või situatsiooni realiteetidega, tekitab see pettumust ja pingeid. Kui tahan alandada pinget, siis on kaks võimalust – kas teen kiiremini ja paremini või revideerin ootusi - või teen mõlemat.

Aga kõigepealt revideeri oma ootusi, sest puhaskasum sellest tööst oleks vastus küsimusele, kas ma kasutan endale antud aega kõige targemal viisil.

Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad mööduvad, kontoris ja kodus. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus esmatähtis?

Kas ma olen realist? Kas ma ootan endalt liiga palju või, vastupidi, ootan liiga vähe? Kuidas ma tean, mida ma võin endalt oodata? Tahaks uut töökohta, aga nad küsivad diplomit. Tahaks diplomit saada, aga õppejõud on mu näogi unustanud. Tahaks Mont Everestile ronida, aga trepistki ei viitsi käia? Kas julgen enda sisse ausalt vaadata? Kust minu soovid tulevad? On need unelmad, millega keskkond mind võrgutab, või olen investeerinud aega ja sügavalt enda sisse vaadanud, selgeks mõelnud, mis mulle tõesti tähtis on ja siis selle täideviimisele keskendunud ja oma energia suunanud.

Samal teemel jätkame järgmisel nädalal!
Silva

Olulisus ja pakilisus

2010-01-26T08:47:00.000+02:00

Et tabada neljanda põlvkonna ajajuhtimise lihtsat, praktilist poolt on meil vaja osata analüüsida oma elus kahte tähtsat tegurit, mis meid mõjutavad kui me otsustame, mida parajasti teha, kuhu investeerida oma aeg.
Esitame endale kaks küsimust:

1. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma täpselt tean, et kui ma teeksin seda hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu isiklikus elus märkimisväärseid tulemusi?

2. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma täpselt tean, et kui ma teeksin seda hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu tööelus märkimisväärseid tulemusi?

Aga miks ma siis juba ei tee seda? Vastus oleneb pakilisusest ja olulisusest. Me tegeleme mõlemaga, aga üks neist on põhiparadigma läbi mille me näeme oma aega ja elu.

Pakilisus tuleb meie ellu nii väljastpoolt, kui ka meie endi seest. Me ise leiame, või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegemist. Me elame pakilisuse maailmas, suur osa kõigest uuest, mis luuakse on seotud ainult sellega, et teha asju kiiremini: kiirtoit, uued arvuti- ja mobiilifunktsioonid jne. Pakilisus ise ei ole veel probleem, probleem tekib siis, kui meie elu domineerivaks teguriks saab pakilisus, sest siis ta hakkab mõjutama meie prioriteete. Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni.

Olulisus tuleb meie ellu meie enda seest. Ta on seotud meile tähtsate kohustuste, meile tähtsate eemärkidega, on seotud meile oluliste väärtushinnangutega – sealt tulevad minu prioriteedid ehk esmatähtsad asjad, mis on vaja seada esikohale.

Kaunist talve jätku ja järgmise nädalani!
Silva

Stephen R. Covey räägib juba üle 20 aasta ajajuhtimise neljandast põlvkonnast, aga ajakorralduse tööriistad, mis turule jõuavad, on ikka alles kolmanda põlvakonna omad....

2010-01-19T15:47:00.002+02:00

Neljanda põlvkonna ajakorralduse erinevused kolmanda põlvkonna omast:
• Kontroll. Tähtsamaks kolmanda põlvkonna paradigmaks on kontroll: astu üks samm korraga ja ära jäta midagi kahe silma vahele. Võib tunduda, et kontrolli saavutamine oma elu üle võiks olla suurepärane. Tõde on aga selles, et me võime kontrollida oma valikuid, kuid me ei suuda kontrollida oma valikute tagajärgi, seda kontrollivad printsiibid. Arvamus, et meie elu on meie kontrolli all on illusioon ja paneb meid olukorda, kus me üritame juhtida tagajärgi. Lisaks sellele me ei suuda kontrollida ka teisi inimesi ja kuna alusparadigmaks on kontroll, siis ignoreerib seesugune ajakorraldus tõsiasja, et enamik meie ajast kulub kooselule ja -tööle teiste inimestega, keda pole võimalik kontrollida.
• Tõhusus. Tähendab jõuda vähema ajaga rohkem. Aga see on rajatud eeldusele, et rohkem ja kiiremini on parem. Tõhususe ja efektiivsuse vahel on oluline vahe. Te võite olla väga tõhus ja liikuda tõhusalt, aga eesmärk kuhu te jõuate pole äkki üldse see, mida te lootsite saavutada. Kui asjadega saab tõhus olla, siis inimestega on see ülimalt raske. Kas olete suutnud olla tõhus mõne raske probleemi lahendamise juures oma abikaasa, elukaaslase, teismelise lapse või kolleegiga tööl? Kuidas mõjub, kui ma ütlen, et ära hakka oma tundeid väljendama, mul on selle jutuajamise jaoks ainult veerand tundi aega. Kui efektiivne te olite?
• Väärtused. Midagi väärtustada tähendab seda hinnata. Meie väärtushinnangud juhivad meie valikuid. Pelgalt see, et me midagi väärtustame ei tähenda, et see loob elu kvaliteeti parandava tulemuse. Kui see mida me väärtustame on vastuolus printsiipidega, mis valitsevad meelerahu ja elu kvaliteedi üle, siis rajame oma elu illusioonile ja mõistame end läbikukkumisele.
• Sõltumatud saavutused. Traditsiooniline ajakorraldus keskendub saavutustele, teostamisele, soovitu kättesaamisele ja igasuguse sekkumise vältimisele. Teisi inimesi vaadatakse esmajoones kui ressurssi või kui takistust. Suhted on oma iseloomult toimingulised. Aga tegelikkuses saavutatakse enamik suurimatest tulemustest ja elu kaunimatest rõõmuhetkedest ainult muundavate suhete kaudu. Tekib midagi uut, mida ei kontrolli kumbki. See on mõistmise, arusaamise, uute teadmiste ja nende vahetamise funktsioon.
• Kronos. Traditsiooniline ajakorraldus tegeleb kronosega, meie elurütmi dikteerib esmajoones kell. Aga maailmas on terveid kultuure, mis lähenevad elule kairose ehk õige või hästiveedetud aja tähenduses. Kairose lähtekohaks on see kui palju väärtusi sa ajalt saad, mitte kui palju kronosi sa millelegi pühendad. Enne kompass, siis kell.
• Pädevus. Asja iva peitub selles, et kui teil õnnestub saavutada teatud pädevus, siis suudate te saavutada ka teatud kvaliteeti mõjutavaid tulemusi. Aga nii eraldatakse see mida me teeme, sellest kes me oleme. Loodusseadus aga ütleb, et aga isiklik efektiivsus on nii pädevuse kui iseloomu funktsioon. Suurem osa viimase aastasaja edukirjandusest eraldab selle mida me teeme, sellest kes me oleme. Sajandite vältel kirja pandud tarkusekirjandus rõhutab pädevuse kõrval just iseloomu suurt tähtsust.
• Ohjamine. Ajakorraldus on ohjamise (ingl.k. management) mitte juhtimise (ingl. leadership) vaatenurk. Ohjamine toimub paradigma raames. Juhtimine loob uusi paradigmasid. Te ohjate asju, kuid juhite inimesi. Enne tuleb küsida: Kas ma teen õigeid asju? ja alles seejärel: Kas ma teen asju õigesti?

Efektiivsus on out, seda sõna ei taha enam keegi kuulda…

2010-01-19T13:27:00.005+02:00

Jah, kui selle sõna sisuks on kiiremini, kaugemale, kõrgemale ja ikka veel vähema ressursiga.

Kui selle sõna sisu on tasakaal ja jätkusuutlikkus ehk teoviljakus, siis polegi see nii ebameeldiv sõna. 7-harjumuse kontekstis tähendab efektiivsus seda, et tuleb hoida oma teovõime ja teod tasakaalus, mitte kiskuda hane tagumikust vägisi kuldmune välja. Samal ajal pole ka mõtet hane lõpmatuseni nuumata, läheb laisaks ja ei mune enam.

Ajajuhtimine on ikka enesejuhtimine

2010-01-14T15:04:00.019+02:00

Miks ma blogima hakkasin?

Kahel põhjusel:

Pakkuda meie koolitustel osalenutele meeldetuletamise ja järeltöö võimalust.
Aidata oma kogemuste abil pisutki orienteeruda selles nn ajajuhtimise infotulvas.

Kuidas ma seda teen?

Alustan algusest ja lisan igal nädala midagi juurde.

Ajajuhtimine on selline mõttetu turundustermin nagu tavaline pesupulber, mida tegelikkuses pole olemas.

Miks see iseenesest väärakas sõna nii hästi kaubaks on läinud on omaette probleem. Põhjusi võib olla mitmeid. Võib-olla ka see, et selle sõna taha annab peita kenasti suurema häda – enesejuhtimise: „ Jah, ma ei saa oma ajaga hakkama, aga muidu on küll kõik korras“. Või hoopis see, et me ikka tahame midagi juhtida: teist inimest, protsesse, süsteeme, maailma, ja miks siis mitte ka aega? Alles viimases hädas tunnistame, et vist ikka endast oleks pidanud alustama.

Mida raskemad on ajad, seda arukam on otsida paremale aja kasutamisele lihtsaid ja praktilisi lahendusi. Stephen R. Covey raamatus ”Väga efektiivse inimese 7 harjumust” kirjeldatud ajakasutamise süsteem on tõestanud oma tulemuslikkust aastatuhandete jooksul ja pole mingit põhjust kahelda, et efektiivsuse tagavad ka 21. sajandil iidsetest aegadest teada-tuntud põhimõtted ja harjumused: usaldusväärsus, ausameelsus, töökus, ettevalmistus, probleemide ennetamine, võidan-võidad mõtteviis, aupaklikkus välise reaalsuse suhtes jne. Ja alles seejärel töövahendid, mis on selleks kohandatud.

Ajajuhtimise tööriistu: raamatuid, kalendreid, arvutiprogramme jne on tohutult ja neid tuleb iga päevaga turule juurde. Kasu on neist nagu kassile viiendast jalast, see mida nende ajel ja abil tegema hakatakse on reeglina kõige tavalisem to do list või siis igapäevaste kriiside prioritiseerimine ehk ikka veel nn ajajuhtimise esimene, teine või äärmisel juhul kolmas põlvkond. Tõsi, nad võimaldavad seda teha järjest kiiremini. Piltlikult öeldes võimaldavad nad redelist järjest kiiremini üles ronida, aga kas redel toetub vastu õiget seina?

Efektiivse ajakasutamise võtmeküsimus ei ole mitte oma tegevuste süstematiseerimine mitmesuguste ajahaldusmeetodite, programmide, tehnikate või nippide abil. Võtmeküsimus on oma töö ja isikliku elu prioriteetide teadmine ja tunnistamine ning nende seadmine oma ajakavadesse, et seejärel keskenduda just nende täideviimisele.

Efektiivsus oma aja kasutamises suureneb seeläbi, kuivõrd me suudame muuta oma tegevuste sisu lähtuvalt olulisuse mõtteviisist. Vastasel juhul ei suuda me kunagi kroonilise ajapuuduse „oravarattalt” maha astuda. Kuna nn pakilisuse müral on võime luua olulisuse illusioon, siis oma aja efektiivse kasutamise eeldus on oskus teha oma töös ja elus vahet pakilistel ja olulistel tegevustel.

Aga sellest järgmisel nädalal….

Seniks kaunist talve!

Silva