Õpi ütlema EI sellele, mida pole vaja teha.
Aga kuidas ma tean, mida pole vaja teha?
Vastus on lihtne: tee selgeks, mis on sinu jaoks oluline. Me ütleme alati millelegi EI, kui me ei õpi ütlema EI ebaolulisele, siis ütleme seda automaatselt olulisele.
Planeeri oma elu nädala kaupa. Nädal on paras suutäis, kuhu mahub nii olulist kui mitteolulist.
Kui me planeerime päeva kaupa, koostame nn to do list´i. Me tegelikult prioritiseerime oma kriise, sest tegeleme pakiliste asjadega. Kui me planeerime nädala kaupa, siis on lootust, et jõuavad ka olulised asjad plaanidesse. Muuseas, kes siiski armastab neid nn to do list´e, muutke ta don´t do list´iks, kuhu panete kirja kõik need asjad, tegevused, harjumused jne, mida mitte teha.
Kui nädal on planeeritud, siis vaata ta üle sellise pilguga: mis on üks oluline tegevus sel nädalal, mis pikemas perspektiivis muudab mind paremaks iseendaks, paremaks lapsevanemaks, paremaks abikaasaks, paremaks sõbraks, paremaks töötajaks, paremaks juhiks jne. Kui sa oma nädalaplaanist seda ei leia, siis pinguta veel.
Nii hoiad oma erinevad rollid tasakaalus ja oled lõppkokkuvõttes neis kõigis edukam. Ka järgmises kirjas jätkan Nädalakompassi teemal.
Alternatiiv kõigele, mida me teha ei taha, on jätkata endiselt selle tegemist, mida me juba teeme. Ja huvitav on see, et ka tulemused jäävad enam-vähem endiseks, ainult pisut viletsamaks.
Loodan, et suvi teeb restardi!
Silva
kolmapäev, 26. mai 2010
kolmapäev, 19. mai 2010
Suhted on esmatähtsad asjad
Päike ja suvi toovad ilusad mõtted pähe ja teevad need ka lühemaks, õnneks.
Suhted on esmatähtsad asjad. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks meile reeglina saab, et pole nii oluline missuguses majas ma elan või missuguse autoga sõidan, vaid missugused on mu suhted mulle kõige lähedasemate inimestega.
Minu suhted teistega sõltuvad aga sellest, missugused on mul suhted iseendaga. Kui ma iseendaga pole rahul, siis ei ole ma rahul ka teistega.
Järgmine hea mõte on: "Aidaku mind issand mõista neid, kes patustavad minust erinevalt!" Kahjuks ei saa seda siiralt kasutada, kui iseendaga olen pahuksis. Inimsuhetes funktsioneerib pikaajaliselt edukalt ainult seestpoolt väljapoole printsiip, seda on kinnitanud ka kogu põlvkondade elutarkus. Alustada tuleb ikka iseendast: oma väärtushinnangutest, paradigmadest, harjumustest.
Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad kontoris ja kodus mööduvad. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus tähtis?
Võtame suvel aega iseendaga tegelemiseks!
Silva
Suhted on esmatähtsad asjad. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks meile reeglina saab, et pole nii oluline missuguses majas ma elan või missuguse autoga sõidan, vaid missugused on mu suhted mulle kõige lähedasemate inimestega.
Minu suhted teistega sõltuvad aga sellest, missugused on mul suhted iseendaga. Kui ma iseendaga pole rahul, siis ei ole ma rahul ka teistega.
Järgmine hea mõte on: "Aidaku mind issand mõista neid, kes patustavad minust erinevalt!" Kahjuks ei saa seda siiralt kasutada, kui iseendaga olen pahuksis. Inimsuhetes funktsioneerib pikaajaliselt edukalt ainult seestpoolt väljapoole printsiip, seda on kinnitanud ka kogu põlvkondade elutarkus. Alustada tuleb ikka iseendast: oma väärtushinnangutest, paradigmadest, harjumustest.
Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad kontoris ja kodus mööduvad. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus tähtis?
Võtame suvel aega iseendaga tegelemiseks!
Silva
kolmapäev, 12. mai 2010
Proaktiivsusest veelkord
Sel nädalal olen ise õppimas. Õpin tervendamist jooga abil. Tänast koolipäeva alustas meie õpetaja Indiast sellega, et inimestel on kolme sorti haigused.
Õppimine jätkub, kuid üks asi on selge, kui ei ole surmahäda, siis on ikka proaktiivsusest abi. See on tõesti midagi, mille harjutamiseks tasub oma kallist aega investeerida.
Silva
- Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne. Meie joogateraapia õpetaja lisab sinna juurde alati ka täienduse ühele teisele tuntud ütlusele: me pole mitte see, mida sööme, vaid see, mis meist välja ei tule.
- Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme enne seda koera kividega loopinud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.
- Haigused, mis on põhjustatud nn force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.
Õppimine jätkub, kuid üks asi on selge, kui ei ole surmahäda, siis on ikka proaktiivsusest abi. See on tõesti midagi, mille harjutamiseks tasub oma kallist aega investeerida.
Silva
kolmapäev, 5. mai 2010
Proaktiivsusest
Tänane kiri on väga lühikene. Lihtsalt soovitus. Võta 15 minutit aega. Lase mõttes oma tavalised igapäevased tegevused - toimetamised silme eest läbi. Kui palju on nende hulgas asju, mida kohe üldse teha ei taha, aga on vaja? Pane neist kolm kõige vastikumat kirja. Miks nad nii vastikud on? Urgitse enda sees kohe sügavalt ja leia ka kõige salajased põhjused.
Seejärel tee pisike paus, siruta oma selga või tee midagi muud meeldivat ja …hakka otsima proaktiivsust enda seest. Mida mina ise saan oma mõjuringis teha, et muuta nad vähem vastikuks?
Ja kribi vastused kiiresti üles, muidu unustad ära, et olid äsja proaktiivne.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige hinnatum omadus tööandja arvates. Kui oled oma vastused kirja pannud, on järgmisel tööintervjuul kohe näide tuua.
Keskendu sel nädalal mõtteterale: Iga kord, kui mõtlen, et probleem on kusagil väljaspool, siis see mõte ise ongi probleem. Ehk, iga kord kui „miski või keski“ mind hulluks ajab, siis just see ongi mõte, millega on vaja proaktiivselt tegeleda.
Meile ei tee haiget mitte see, mida teised inimesed meile teevad. Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Kui sul on tahtmist kopeeri oma brauserisse allpool olev aadress ja kuula mida Stephen R.Covey proaktiivsusest räägib. Teeb ta seda inglise keeles.
http://www.youtube.com/watch?v=U8LM4C1l70U&feature=related
Silva
Seejärel tee pisike paus, siruta oma selga või tee midagi muud meeldivat ja …hakka otsima proaktiivsust enda seest. Mida mina ise saan oma mõjuringis teha, et muuta nad vähem vastikuks?
Ja kribi vastused kiiresti üles, muidu unustad ära, et olid äsja proaktiivne.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige hinnatum omadus tööandja arvates. Kui oled oma vastused kirja pannud, on järgmisel tööintervjuul kohe näide tuua.
Keskendu sel nädalal mõtteterale: Iga kord, kui mõtlen, et probleem on kusagil väljaspool, siis see mõte ise ongi probleem. Ehk, iga kord kui „miski või keski“ mind hulluks ajab, siis just see ongi mõte, millega on vaja proaktiivselt tegeleda.
Meile ei tee haiget mitte see, mida teised inimesed meile teevad. Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Kui sul on tahtmist kopeeri oma brauserisse allpool olev aadress ja kuula mida Stephen R.Covey proaktiivsusest räägib. Teeb ta seda inglise keeles.
http://www.youtube.com/watch?v=U8LM4C1l70U&feature=related
Silva
kolmapäev, 28. aprill 2010
Kõik, mis mulle ei meeldi ei pruugi olla vale
Tänases kirjas tulen tagasi takistuste tema juurde. Stephen R. Covey oma raamatus Suurepärane töö. Suurepärane karjäär väidab, et „ igaüks meist on oma elu ja töö loominguline jõud. Pole oluline, mis rollis sa oled või kus sa oled, sinu panus suudab alati midagi muuta paremaks. Lihtsalt keskendu sellele mida sina ise saad teha“.
Eesti inimese jaoks võib see tunduda selline pehmemat sorti ameerika möga. Aga kui lükkaks hetkeks peast paradigma, et kõik, mis mulle ei meeldi on vale?
Töötus tekitab masenduse, lootusetus halvab tegutsemisvõime ja meeleheide aina süveneb ja süveneb. Samal ajal paljud, kel on veel töökoht alles, on samuti masenduses, sest neil on oma tööst täielik siiber.
Mõlemal juhul näeme end sõltuvana olukordadest, asjaoludest ja teistest inimestest ning tunneme end võimetuna midagi muutma.
Oma üleeelmises kirjas ma lugesin üles takistused, mis juba iidamast-aadamast peale on meid pidurdanud. Ma ei hakka neid siinkohal üle kordama. Nende takistuste ületamisteks on mitmeid teid, süsteeme ja meetodeid. Nt, jooga pakub oma tee, erinevad usundid oma, filosoofid oma jne jne. Aga üht või teist pidi jõutakse ikka välja sinna, et on vaja olla proaktiivne ehk võtta vastutus oma elu eest enda peale. Selle sõna Väga efektiivse inimese 7 harjumusega maailmakuulsaks promonud Covey, pakub ka ühe efektiivse retsepti, kuidas olla proaktiivne.
Anna lubadus, täida lubadus – geniaalne ja universaalne lähenemine asjade ärategemiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks.
Igas olukorras on alati teatud otsustavad hetked, mis testivad tulevikku. Otsustav hetk on konflikt selle vahel, kas valida tegutsemine, mis viib mind edasi eesmärgi poole või alla anda. Allaandmine - passiivseks jäämine, kompensatsioonitegevuste tegemine või lihtsalt aja surnuks löömine.
Näiteks, üks üsna tavapärane hommikune raske moment on ülestõusmine vajalikul kellajal. Tekib dilemma, kas tõusta kohe või magada veel natu-natukene. Kas mina või madrats? Kui madrats, siis saab see üheks tillukeseks läbikukkumiseks tänaste läbikukkumiste reas. Kui aga suudad olla tugev ainult mõne sekundi ja tõused, siis tunne, et oled hakkama saanud annab sulle jõudu saada ka järgmise asjaga hakkama. Kogu asja võlu peitubki tegelikult hakkamasaamise tunde suurendamises, sest iga täidetud lubadus teeb järgmise lubaduse täitmise karvavõrra lihtsamaks. Piltlikult öeldes, proaktiivsuse muskleid on võimalik treenida. Kui oled endale antud lubaduste pidamises algaja, siis tasub alustada väikestest lubadustest, ka kogenud mõõganeelajad alustasid ju nööpnõelte neelamisega!
Ja selliseid otsustavaid hetki, tegelikult ainult sekundeid, kus tuleb jääda tugevaks - on meie teel eesmärgi suunas pea igal sammul. Üks otsustav hetk on alati see, kui on vaja valida oma mõjuulatusringis püsimise või sealt väljakukkumise vahel. (Mõjuulatusringist ma kirjutasin oma 24.veebruari kirjas).
Ja kui ikka tahad molutada, siis moluta, aga planeeri see. Planeeritud molutamine on hoopis teine tera, sest see on ju ka lubaduse täitmine. Muidugi peab meeles pidama, et iga liialdus viib meid automaatselt neljandasse kvadranti, mis varem või hiljem omakorda toob luuseri tunde tagasi. (Ajamaatriksi ™ kvadrantidest ma kirjutasin oma 5. veebruari kirjas)
Lõpetuseks. Millal sa tavaliselt oled kõige rahulolematum ja konfliktsem teistega? Kui kuulud inimkonna enamuse hulka, siis reegina, kui oled mõne endale antud lubaduse täitmata jätnud.
Järgmise nädalani!
Silva
Eesti inimese jaoks võib see tunduda selline pehmemat sorti ameerika möga. Aga kui lükkaks hetkeks peast paradigma, et kõik, mis mulle ei meeldi on vale?
Töötus tekitab masenduse, lootusetus halvab tegutsemisvõime ja meeleheide aina süveneb ja süveneb. Samal ajal paljud, kel on veel töökoht alles, on samuti masenduses, sest neil on oma tööst täielik siiber.
Mõlemal juhul näeme end sõltuvana olukordadest, asjaoludest ja teistest inimestest ning tunneme end võimetuna midagi muutma.
Oma üleeelmises kirjas ma lugesin üles takistused, mis juba iidamast-aadamast peale on meid pidurdanud. Ma ei hakka neid siinkohal üle kordama. Nende takistuste ületamisteks on mitmeid teid, süsteeme ja meetodeid. Nt, jooga pakub oma tee, erinevad usundid oma, filosoofid oma jne jne. Aga üht või teist pidi jõutakse ikka välja sinna, et on vaja olla proaktiivne ehk võtta vastutus oma elu eest enda peale. Selle sõna Väga efektiivse inimese 7 harjumusega maailmakuulsaks promonud Covey, pakub ka ühe efektiivse retsepti, kuidas olla proaktiivne.
Anna lubadus, täida lubadus – geniaalne ja universaalne lähenemine asjade ärategemiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks.
Igas olukorras on alati teatud otsustavad hetked, mis testivad tulevikku. Otsustav hetk on konflikt selle vahel, kas valida tegutsemine, mis viib mind edasi eesmärgi poole või alla anda. Allaandmine - passiivseks jäämine, kompensatsioonitegevuste tegemine või lihtsalt aja surnuks löömine.
Näiteks, üks üsna tavapärane hommikune raske moment on ülestõusmine vajalikul kellajal. Tekib dilemma, kas tõusta kohe või magada veel natu-natukene. Kas mina või madrats? Kui madrats, siis saab see üheks tillukeseks läbikukkumiseks tänaste läbikukkumiste reas. Kui aga suudad olla tugev ainult mõne sekundi ja tõused, siis tunne, et oled hakkama saanud annab sulle jõudu saada ka järgmise asjaga hakkama. Kogu asja võlu peitubki tegelikult hakkamasaamise tunde suurendamises, sest iga täidetud lubadus teeb järgmise lubaduse täitmise karvavõrra lihtsamaks. Piltlikult öeldes, proaktiivsuse muskleid on võimalik treenida. Kui oled endale antud lubaduste pidamises algaja, siis tasub alustada väikestest lubadustest, ka kogenud mõõganeelajad alustasid ju nööpnõelte neelamisega!
Ja selliseid otsustavaid hetki, tegelikult ainult sekundeid, kus tuleb jääda tugevaks - on meie teel eesmärgi suunas pea igal sammul. Üks otsustav hetk on alati see, kui on vaja valida oma mõjuulatusringis püsimise või sealt väljakukkumise vahel. (Mõjuulatusringist ma kirjutasin oma 24.veebruari kirjas).
Ja kui ikka tahad molutada, siis moluta, aga planeeri see. Planeeritud molutamine on hoopis teine tera, sest see on ju ka lubaduse täitmine. Muidugi peab meeles pidama, et iga liialdus viib meid automaatselt neljandasse kvadranti, mis varem või hiljem omakorda toob luuseri tunde tagasi. (Ajamaatriksi ™ kvadrantidest ma kirjutasin oma 5. veebruari kirjas)
Lõpetuseks. Millal sa tavaliselt oled kõige rahulolematum ja konfliktsem teistega? Kui kuulud inimkonna enamuse hulka, siis reegina, kui oled mõne endale antud lubaduse täitmata jätnud.
Järgmise nädalani!
Silva
kolmapäev, 21. aprill 2010
Kuhu mu aeg kaob?
On üsna tavaline, et ma tihti ei teagi millega ja kuidas ma tegelikult oma päevi surma poole saadan. Aeg on selline kaval ollus, mis lihtsalt libiseb käest ja mida vanemaks me saame, seda kiiremini.
Üks minu tuttav vanaproua ütles kord, et tema ei jõua ära imestada, kui kiiresti aeg lendab: läheb korraks teise tuppa ja kaks tundi ongi läinud!
Väga tavaline on see, et me ei tea miks me üht või teist asja teeme, aga me ei tea ka kui palju aega see ühe-teise asja tegemine aega võtab. Arvame ja oletame selle kohta nii mõndagi, aga tavaliselt ei tahagi midagi konkreetselt ette võtta, et teada saada. Mul pole ju aega!
Kahjuks kehtib ka siin üks tavalisi elu paradokse: tõde, mis mulle ei meeldi, on vale.
Aga mõõda ära. Mõõda kasvõi paar-kolm päeva ära. Kui sul pole selleks mingit programmi arvutis, siis tee seda lihtsalt paberi ja pliiatsiga. Pane kirja kõik oma tegevused-toimetamised, mis võtsid rohkem kui 5 minutit aega. Jäta sääsed veel seekord kõrvale. Esita endale järgmised küsimused:
Kasu on see, et ma näen ka must-valgel kuhu mu päevad kaovad.
Kasu on see, et ma näen kui kiiresti-aeglaselt ma tegelikult toimetan. Tavaliselt me usume, et teeme asju kiiremini - ja seda kordades.
Eriline kasu on MIKS küsimuse esitamisest. Miks ma seda teen, kas see oli ka oluline asi või ainult pakiline või koguni pakiline aga ebaoluline.
Kasu on see, et üks kõige rumalam tegevus on teha päevast päeva samu asju, lootes saada teistsuguseid tulemusi.
Kasu on ka see, et annab selguse, kas mul üldse jätkub ajaressurssi oma eesmärkide saavutamiseks ja kui ma tahan, et jätkuks, siis mille arvelt.
Väidan, et see üleskirjutamine võtab max 15 minutit, kui teed seda 4-5 korda päeva jooksul, paari-kolmetunniste vahedega.
15 minutit on umbes1% ööpäevast.
Investeerida 1%, et saada teada, mis ülejäänud 99% on, nii lihtne see ongi. Järgmisel korral jätkan takistuste teemal.
Seniks pilvede hajumist meis endis ja mujal!
Silva
Üks minu tuttav vanaproua ütles kord, et tema ei jõua ära imestada, kui kiiresti aeg lendab: läheb korraks teise tuppa ja kaks tundi ongi läinud!
Väga tavaline on see, et me ei tea miks me üht või teist asja teeme, aga me ei tea ka kui palju aega see ühe-teise asja tegemine aega võtab. Arvame ja oletame selle kohta nii mõndagi, aga tavaliselt ei tahagi midagi konkreetselt ette võtta, et teada saada. Mul pole ju aega!
Kahjuks kehtib ka siin üks tavalisi elu paradokse: tõde, mis mulle ei meeldi, on vale.
Aga mõõda ära. Mõõda kasvõi paar-kolm päeva ära. Kui sul pole selleks mingit programmi arvutis, siis tee seda lihtsalt paberi ja pliiatsiga. Pane kirja kõik oma tegevused-toimetamised, mis võtsid rohkem kui 5 minutit aega. Jäta sääsed veel seekord kõrvale. Esita endale järgmised küsimused:
- Mida ma tegin ja miks?
- Kui palju see aega võttis?
- Planeeritud tegevuse puhul pane ka see kirja, kui palju tegelikult aega läks.
Kasu on see, et ma näen ka must-valgel kuhu mu päevad kaovad.
Kasu on see, et ma näen kui kiiresti-aeglaselt ma tegelikult toimetan. Tavaliselt me usume, et teeme asju kiiremini - ja seda kordades.
Eriline kasu on MIKS küsimuse esitamisest. Miks ma seda teen, kas see oli ka oluline asi või ainult pakiline või koguni pakiline aga ebaoluline.
Kasu on see, et üks kõige rumalam tegevus on teha päevast päeva samu asju, lootes saada teistsuguseid tulemusi.
Kasu on ka see, et annab selguse, kas mul üldse jätkub ajaressurssi oma eesmärkide saavutamiseks ja kui ma tahan, et jätkuks, siis mille arvelt.
Väidan, et see üleskirjutamine võtab max 15 minutit, kui teed seda 4-5 korda päeva jooksul, paari-kolmetunniste vahedega.
15 minutit on umbes1% ööpäevast.
Investeerida 1%, et saada teada, mis ülejäänud 99% on, nii lihtne see ongi. Järgmisel korral jätkan takistuste teemal.
Seniks pilvede hajumist meis endis ja mujal!
Silva
kolmapäev, 14. aprill 2010
Sääskedest
Ühe suure firma juht ütles: "Teate, mis meid siin tapab? Meil ei ole hiiglaslikke lohesid, kes sööstavad alla ja kisuvad meid meie prioriteetide juurest eemale. Meil on sääsed. Iga päev sumisevad meie ümber sääsed, mis juhivad meid kõrvale meie olulistelt tegevustelt. Kui me vaatame eelnevale kuuele kuule tagasi, pole me teinud ühtegi tähtsat asja, mille seadsime eesmärgiks teha".
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.
Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.
Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?
Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.
Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.
• Haigus
• Vaimne stagnatsioon
• Kahtlused
• Sihi, eesmärgi puudumine
• Väsimus
• Liialdused
• Illusioonid
• Distsipliini puudus
• Mandumine
Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.
Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.
Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?
Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.
Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/
Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.
Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.
Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.
Järgmise korrani!
Silva
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.
Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.
Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?
Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.
Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.
• Haigus
• Vaimne stagnatsioon
• Kahtlused
• Sihi, eesmärgi puudumine
• Väsimus
• Liialdused
• Illusioonid
• Distsipliini puudus
• Mandumine
Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.
Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.
Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?
Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.
Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/
Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.
Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.
Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.
Järgmise korrani!
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
