Elus tekivad probleemid siis, kui me külvame ühte, aga loodame lõigata sootuks midagi muud.
Jätkan Stephen R. Covey raamatu „Esmatähtis esikohale“ tutvustust. Printsiibid – põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes - põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja mille järgi toimimine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid tulemusi, mis parandavad elu kvaliteeti.
Näiteks: ausus, ustavus, töökus, aupaklikkus, Kuldne Reegel, Taluseadus jpt.
Kuidas tunduks olukord, kus kevadel unustad külvamata, kogu suve logeled, ja siis asud sügisel tõsiselt asja kallale – künnad põllu, viskad seemne mulda, kultiveerid, tõrjud ümbrohtu jne ja seejärel loodad üleöö suure saagi salve saada.
Kui me looduses aktsepteerime hõlpsasti, et tulemus sõltub printsiipidest, siis sotsiaalses või korporatiivses kultuuris me kipume millegipärast arvama, et suudame kõrvale lükata loomulikud protsessid ja ikka saavutada tulemused. Ja võimegi seda lühiajaliselt saada.
Ka kõigi meie vajaduste efektiivne rahuldamine põhineb printsiipidel.
Füüsilised vajadused
• Tugev tervis põhineb printsiipidel.
• Majanduslik heaolu põhineb kokkuhoidlikkuse, töökuse, tulevaste vajaduste tarvis säästmise, intressi teenimise, mitte selle maksmise printsiipidel.
Sotsiaalsed vajadused
• Kvaliteetsed suhted on rajatud usalduse printsiibile, mis kasvab välja usaldusväärsusest ja pädevusest. Kui meil tekivad siin probleemid, siis meile reeglina ei meeldi, et meile öeldakse: mine ja teeni välja teiste usaldus. Palju kergem on uskuda, et uus armuseiklus, välimus, töökoht jms. aitab meid. Meie reklaam, filmid, muusika, TV programmid on seda illusiooni täis.
Vaimsed vajadused
• Tihti me elame tuupimise illusiooniga. Usume, et teatud diplom või kraad või töökoht tagab ka edukuse. Me ronime innukalt mööda redelit üles ja võime avastada, et redel toetub vastu valet seina.
Hingelised vajadused
• Me rahuldume illusiooniga, mida ühiskond meile müüa üritab ja usume, et elu tähendus peitub keskendumises iseendale, sellele, mida mina tahan. Aga tuhandete aastate vältel loodud tarkusekirjandus kinnitab ikka ja jälle, et elu kvaliteet peitub panuse andmises.
Järgmise nädala kirjas tuleb juttu sellest, mida printsiibid ei ole ja mis vahe on printsiipidel ja väärtushinnangutel.
Seniks päikest!
Silva
kolmapäev, 16. juuni 2010
kolmapäev, 9. juuni 2010
Elada, õppida, armastada, jätta endast jälg.
Oma suvekirjades ma tutvustan Stephen R. Covey, Roger ja Rebecca Merilli suurepärast raamatut enese- ja oma aja juhtimisest „Esmatähtis esikohale“. Seda on nimetatud ka 21. sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatuks ja nn neljada põlvkonna ajakorralduseks. Kahjuks on selle raamatu eestikeelsed trükid juba ammu läbi müüdud.
Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on need esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse.
1. Nelja inimliku vajaduse ja võime teostamine.
2. „Õige põhjakaare“ printsiipide reaalsus.
3. Nelja inimande potentsiaal.
Tänases kirjas tuleb juttu esimesest.
Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.
Nende vajaduste olemus on kätketud fraasi „elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg“.
• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.
• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.
• Õppida on meie vaimne vajadus kasvada ja ennast arendada.
• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.
Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.
Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikust joosta nende vajaduste vahel kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal kus need vajadused omavahel kattuvad.
Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, siis näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.
Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.
Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.
Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, siis ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellest, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.
Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega.
Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.
Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: Mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.
Järgmises kirjas tuleb juttu väärtushinnangutest ja printsiipidest.
Silva
Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on need esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse.
1. Nelja inimliku vajaduse ja võime teostamine.
2. „Õige põhjakaare“ printsiipide reaalsus.
3. Nelja inimande potentsiaal.
Tänases kirjas tuleb juttu esimesest.
Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.
Nende vajaduste olemus on kätketud fraasi „elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg“.
• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.
• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.
• Õppida on meie vaimne vajadus kasvada ja ennast arendada.
• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.
Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.
Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikust joosta nende vajaduste vahel kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal kus need vajadused omavahel kattuvad.
Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, siis näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.
Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.
Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.
Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, siis ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellest, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.
Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega.
Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.
Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: Mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.
Järgmises kirjas tuleb juttu väärtushinnangutest ja printsiipidest.
Silva
kolmapäev, 2. juuni 2010
Nädalakompass
Jätkan eelmise nädala teemal.
Tahaks olla hea lapsevanem, hea töötaja, hea abikaasa ja hea sõber, tahaks jõuda ka endaga tegeleda – ja nii ma tormangi ringi. Kuid probleemid kuhjuvad nii tööl kui kodus. Suur meelehärm meie ellu tuleb tihti sellest, et meie olulised suhted ja vastutused ehk rollid on omavahel konfliktis ja ei toeta üksteist. Ma võin olla edukas juht ja samal ajal läbikukkunud lapsevanem või abikaasa. Ma võin olla hea spetsialist, aga mul pole aega iseenda jaoks. Ühel päeval võin avastada, et suhtlen küll nn vajalike inimestega, aga head sõbrad enam ei helista.
Varem või hiljem mu edutud rollid nullivad ära mu edukad.
FanklinCovey poolt rohkem kui miljoni inimese hulgas läbi viidud uuringud kinnitavad, et dünaamiline tasakaal töö- ja pereelu vahel on isikliku elu probleem number üks. Dünaamiline tasakaal - see on, piltlikult öeldes, püstijäämine kihutaval surfilaual.
Oma põhisuhete ja kohustuste ja rollide pidev haldamine on kindel tasakaalu ja efektiivse ajakasutuse allikas.
Tasakaalu säilitamiseks elus ja konfliktide vähendamiseks oma erinevate kohustuste ja vastutuste vahel ja nende pideva tähelepanu all hoidmiseks, tuleb nädalat planeerida ka oma rollidest lähtuvalt. Siis hakkavad rollid üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Tööriist selleks on Nädalakompass™
Nädalakompassi™ täitmine ei tähenda seda, et iga hinna eest püüad endast välja imeda ja planeerida mingeid rollitegevusi või nädala eesmärke. Ei, see on oma nädala ülevaatamine sellise pilguga, et kas minu eelseisvas nädalas on ka olulisi tegevusi iga minu võtmerolli jaoks.
Need ei pea olema suured asjad, vaid ikka sellises mõõdus, mida jõuab nädalaga ära toimetada, aga millele keskendumine muudab mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides kõiki eesmärke täita, pole lugu. Võin oma nädala eesmärgi saavutada alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et ma sel moel hoian oma võtmerolle pidevalt silma ees ja ei unusta mõnd neist pikemaks ajaks. Ja isegi kui ma ainult pooled eesmärgid oma erinevates rollides täidan, olen ma aastas astunud edasi 26 teadlikku sammu oma nn põhjakaare suunas. Nädala planeerimine läbi oluliste rollide toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad on suhted ning dünaamilist tasakaalu elus.
Jõudu püstijäämiseks!
Silva
Tahaks olla hea lapsevanem, hea töötaja, hea abikaasa ja hea sõber, tahaks jõuda ka endaga tegeleda – ja nii ma tormangi ringi. Kuid probleemid kuhjuvad nii tööl kui kodus. Suur meelehärm meie ellu tuleb tihti sellest, et meie olulised suhted ja vastutused ehk rollid on omavahel konfliktis ja ei toeta üksteist. Ma võin olla edukas juht ja samal ajal läbikukkunud lapsevanem või abikaasa. Ma võin olla hea spetsialist, aga mul pole aega iseenda jaoks. Ühel päeval võin avastada, et suhtlen küll nn vajalike inimestega, aga head sõbrad enam ei helista.
Varem või hiljem mu edutud rollid nullivad ära mu edukad.
FanklinCovey poolt rohkem kui miljoni inimese hulgas läbi viidud uuringud kinnitavad, et dünaamiline tasakaal töö- ja pereelu vahel on isikliku elu probleem number üks. Dünaamiline tasakaal - see on, piltlikult öeldes, püstijäämine kihutaval surfilaual.
Oma põhisuhete ja kohustuste ja rollide pidev haldamine on kindel tasakaalu ja efektiivse ajakasutuse allikas.
Tasakaalu säilitamiseks elus ja konfliktide vähendamiseks oma erinevate kohustuste ja vastutuste vahel ja nende pideva tähelepanu all hoidmiseks, tuleb nädalat planeerida ka oma rollidest lähtuvalt. Siis hakkavad rollid üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Tööriist selleks on Nädalakompass™
Nädalakompassi™ täitmine ei tähenda seda, et iga hinna eest püüad endast välja imeda ja planeerida mingeid rollitegevusi või nädala eesmärke. Ei, see on oma nädala ülevaatamine sellise pilguga, et kas minu eelseisvas nädalas on ka olulisi tegevusi iga minu võtmerolli jaoks.
Need ei pea olema suured asjad, vaid ikka sellises mõõdus, mida jõuab nädalaga ära toimetada, aga millele keskendumine muudab mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides kõiki eesmärke täita, pole lugu. Võin oma nädala eesmärgi saavutada alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et ma sel moel hoian oma võtmerolle pidevalt silma ees ja ei unusta mõnd neist pikemaks ajaks. Ja isegi kui ma ainult pooled eesmärgid oma erinevates rollides täidan, olen ma aastas astunud edasi 26 teadlikku sammu oma nn põhjakaare suunas. Nädala planeerimine läbi oluliste rollide toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad on suhted ning dünaamilist tasakaalu elus.
Jõudu püstijäämiseks!
Silva
kolmapäev, 26. mai 2010
Üks halvemaid ajakasutuse viise on hästi teha asju, mida pole vaja teha
Õpi ütlema EI sellele, mida pole vaja teha.
Aga kuidas ma tean, mida pole vaja teha?
Vastus on lihtne: tee selgeks, mis on sinu jaoks oluline. Me ütleme alati millelegi EI, kui me ei õpi ütlema EI ebaolulisele, siis ütleme seda automaatselt olulisele.
Planeeri oma elu nädala kaupa. Nädal on paras suutäis, kuhu mahub nii olulist kui mitteolulist.
Kui me planeerime päeva kaupa, koostame nn to do list´i. Me tegelikult prioritiseerime oma kriise, sest tegeleme pakiliste asjadega. Kui me planeerime nädala kaupa, siis on lootust, et jõuavad ka olulised asjad plaanidesse. Muuseas, kes siiski armastab neid nn to do list´e, muutke ta don´t do list´iks, kuhu panete kirja kõik need asjad, tegevused, harjumused jne, mida mitte teha.
Kui nädal on planeeritud, siis vaata ta üle sellise pilguga: mis on üks oluline tegevus sel nädalal, mis pikemas perspektiivis muudab mind paremaks iseendaks, paremaks lapsevanemaks, paremaks abikaasaks, paremaks sõbraks, paremaks töötajaks, paremaks juhiks jne. Kui sa oma nädalaplaanist seda ei leia, siis pinguta veel.
Nii hoiad oma erinevad rollid tasakaalus ja oled lõppkokkuvõttes neis kõigis edukam. Ka järgmises kirjas jätkan Nädalakompassi teemal.
Alternatiiv kõigele, mida me teha ei taha, on jätkata endiselt selle tegemist, mida me juba teeme. Ja huvitav on see, et ka tulemused jäävad enam-vähem endiseks, ainult pisut viletsamaks.
Loodan, et suvi teeb restardi!
Silva
Aga kuidas ma tean, mida pole vaja teha?
Vastus on lihtne: tee selgeks, mis on sinu jaoks oluline. Me ütleme alati millelegi EI, kui me ei õpi ütlema EI ebaolulisele, siis ütleme seda automaatselt olulisele.
Planeeri oma elu nädala kaupa. Nädal on paras suutäis, kuhu mahub nii olulist kui mitteolulist.
Kui me planeerime päeva kaupa, koostame nn to do list´i. Me tegelikult prioritiseerime oma kriise, sest tegeleme pakiliste asjadega. Kui me planeerime nädala kaupa, siis on lootust, et jõuavad ka olulised asjad plaanidesse. Muuseas, kes siiski armastab neid nn to do list´e, muutke ta don´t do list´iks, kuhu panete kirja kõik need asjad, tegevused, harjumused jne, mida mitte teha.
Kui nädal on planeeritud, siis vaata ta üle sellise pilguga: mis on üks oluline tegevus sel nädalal, mis pikemas perspektiivis muudab mind paremaks iseendaks, paremaks lapsevanemaks, paremaks abikaasaks, paremaks sõbraks, paremaks töötajaks, paremaks juhiks jne. Kui sa oma nädalaplaanist seda ei leia, siis pinguta veel.
Nii hoiad oma erinevad rollid tasakaalus ja oled lõppkokkuvõttes neis kõigis edukam. Ka järgmises kirjas jätkan Nädalakompassi teemal.
Alternatiiv kõigele, mida me teha ei taha, on jätkata endiselt selle tegemist, mida me juba teeme. Ja huvitav on see, et ka tulemused jäävad enam-vähem endiseks, ainult pisut viletsamaks.
Loodan, et suvi teeb restardi!
Silva
kolmapäev, 19. mai 2010
Suhted on esmatähtsad asjad
Päike ja suvi toovad ilusad mõtted pähe ja teevad need ka lühemaks, õnneks.
Suhted on esmatähtsad asjad. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks meile reeglina saab, et pole nii oluline missuguses majas ma elan või missuguse autoga sõidan, vaid missugused on mu suhted mulle kõige lähedasemate inimestega.
Minu suhted teistega sõltuvad aga sellest, missugused on mul suhted iseendaga. Kui ma iseendaga pole rahul, siis ei ole ma rahul ka teistega.
Järgmine hea mõte on: "Aidaku mind issand mõista neid, kes patustavad minust erinevalt!" Kahjuks ei saa seda siiralt kasutada, kui iseendaga olen pahuksis. Inimsuhetes funktsioneerib pikaajaliselt edukalt ainult seestpoolt väljapoole printsiip, seda on kinnitanud ka kogu põlvkondade elutarkus. Alustada tuleb ikka iseendast: oma väärtushinnangutest, paradigmadest, harjumustest.
Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad kontoris ja kodus mööduvad. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus tähtis?
Võtame suvel aega iseendaga tegelemiseks!
Silva
Suhted on esmatähtsad asjad. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks meile reeglina saab, et pole nii oluline missuguses majas ma elan või missuguse autoga sõidan, vaid missugused on mu suhted mulle kõige lähedasemate inimestega.
Minu suhted teistega sõltuvad aga sellest, missugused on mul suhted iseendaga. Kui ma iseendaga pole rahul, siis ei ole ma rahul ka teistega.
Järgmine hea mõte on: "Aidaku mind issand mõista neid, kes patustavad minust erinevalt!" Kahjuks ei saa seda siiralt kasutada, kui iseendaga olen pahuksis. Inimsuhetes funktsioneerib pikaajaliselt edukalt ainult seestpoolt väljapoole printsiip, seda on kinnitanud ka kogu põlvkondade elutarkus. Alustada tuleb ikka iseendast: oma väärtushinnangutest, paradigmadest, harjumustest.
Kujuta ette, et oled kärbes seinal, kes lihtsalt vaatab kuidas sinu päevad kontoris ja kodus mööduvad. Ta ei kuule su sõnu ega mõista su mõtteid, ta ainult näeb sinu tegevusi. Mis kärbse arvates on sulle elus tähtis?
Võtame suvel aega iseendaga tegelemiseks!
Silva
kolmapäev, 12. mai 2010
Proaktiivsusest veelkord
Sel nädalal olen ise õppimas. Õpin tervendamist jooga abil. Tänast koolipäeva alustas meie õpetaja Indiast sellega, et inimestel on kolme sorti haigused.
Õppimine jätkub, kuid üks asi on selge, kui ei ole surmahäda, siis on ikka proaktiivsusest abi. See on tõesti midagi, mille harjutamiseks tasub oma kallist aega investeerida.
Silva
- Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne. Meie joogateraapia õpetaja lisab sinna juurde alati ka täienduse ühele teisele tuntud ütlusele: me pole mitte see, mida sööme, vaid see, mis meist välja ei tule.
- Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme enne seda koera kividega loopinud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.
- Haigused, mis on põhjustatud nn force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.
Õppimine jätkub, kuid üks asi on selge, kui ei ole surmahäda, siis on ikka proaktiivsusest abi. See on tõesti midagi, mille harjutamiseks tasub oma kallist aega investeerida.
Silva
kolmapäev, 5. mai 2010
Proaktiivsusest
Tänane kiri on väga lühikene. Lihtsalt soovitus. Võta 15 minutit aega. Lase mõttes oma tavalised igapäevased tegevused - toimetamised silme eest läbi. Kui palju on nende hulgas asju, mida kohe üldse teha ei taha, aga on vaja? Pane neist kolm kõige vastikumat kirja. Miks nad nii vastikud on? Urgitse enda sees kohe sügavalt ja leia ka kõige salajased põhjused.
Seejärel tee pisike paus, siruta oma selga või tee midagi muud meeldivat ja …hakka otsima proaktiivsust enda seest. Mida mina ise saan oma mõjuringis teha, et muuta nad vähem vastikuks?
Ja kribi vastused kiiresti üles, muidu unustad ära, et olid äsja proaktiivne.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige hinnatum omadus tööandja arvates. Kui oled oma vastused kirja pannud, on järgmisel tööintervjuul kohe näide tuua.
Keskendu sel nädalal mõtteterale: Iga kord, kui mõtlen, et probleem on kusagil väljaspool, siis see mõte ise ongi probleem. Ehk, iga kord kui „miski või keski“ mind hulluks ajab, siis just see ongi mõte, millega on vaja proaktiivselt tegeleda.
Meile ei tee haiget mitte see, mida teised inimesed meile teevad. Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Kui sul on tahtmist kopeeri oma brauserisse allpool olev aadress ja kuula mida Stephen R.Covey proaktiivsusest räägib. Teeb ta seda inglise keeles.
http://www.youtube.com/watch?v=U8LM4C1l70U&feature=related
Silva
Seejärel tee pisike paus, siruta oma selga või tee midagi muud meeldivat ja …hakka otsima proaktiivsust enda seest. Mida mina ise saan oma mõjuringis teha, et muuta nad vähem vastikuks?
Ja kribi vastused kiiresti üles, muidu unustad ära, et olid äsja proaktiivne.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige hinnatum omadus tööandja arvates. Kui oled oma vastused kirja pannud, on järgmisel tööintervjuul kohe näide tuua.
Keskendu sel nädalal mõtteterale: Iga kord, kui mõtlen, et probleem on kusagil väljaspool, siis see mõte ise ongi probleem. Ehk, iga kord kui „miski või keski“ mind hulluks ajab, siis just see ongi mõte, millega on vaja proaktiivselt tegeleda.
Meile ei tee haiget mitte see, mida teised inimesed meile teevad. Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Kui sul on tahtmist kopeeri oma brauserisse allpool olev aadress ja kuula mida Stephen R.Covey proaktiivsusest räägib. Teeb ta seda inglise keeles.
http://www.youtube.com/watch?v=U8LM4C1l70U&feature=related
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
