Kuldne reegel ütleb, et tee teistele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid.
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).
Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.
Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva
kolmapäev, 16. veebruar 2011
kolmapäev, 9. veebruar 2011
Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni
Ameeriklane Mark Helprin kirjutab, et me elame oma elu praegusel ajal sellises erutusseisundis, mis meie esivanematele sai osaks ainult lahinguolukorras.
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
- Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
- Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
- Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
kolmapäev, 2. veebruar 2011
Nädalakompass
Paradoksaalsel kombel on meil tänapäeval rohkem aega, kui inimestel kunagi varem on olnud. 12-tunnine või pikem tööaeg on minevik. Kodune majapidamine ja toidu valmistamine võtab tänu majapidamismasinatele ja supermarketitele hoopis vähem aega. Kuid eeskätt on meil aega rohkem seetõttu, et me elame hoopis kauem kui meie esivanemad. Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga arenenud maades peaaegu kahekordistunud, aga proovige, näiteks, nelja elurõõmsa pensionäriprouaga leida kokkusaamiseks ühine vaba aeg.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
kolmapäev, 26. jaanuar 2011
Ajajuhtimise neli põlvkonda
Kui me mõtiskleme aja ja selle üle, kui kiiresti see voolab, siis tavaliselt ei huvita meid filosoofilised või füüsikalised dimensioonid. Pigem tunnistame seda, et puhkus või lühiajaline laen kiirendavad oluliselt aja kulgu. Me seome aega ikka mingi olukorra või sündmusega oma elus: sel ajal juhtus see ja see; see asi võttis nii palju aega jne. jne
Seega hea aja juhtimise või korraldamise praktiline kasu on ikkagi selles, kui hästi me juhime ennast nende sündmuste keerises.
Stephen R. Covey, selle ala väga kauaaegne uurija pakub välja neli ajakorraldamise põlvkonda, kus iga järgmine toetub ja kasvab välja eelnevatest.
Esimest põlvkonda iseloomustab märkmete tegemine ja „mida-tuleb-teha“ nimekirjade koostamine. Nimekirjadest asjade mahakriipsutamine või „linnukeste“ tõmbamine annab ärategemise rõõmu ja tekitab hakkamasaaja tunde. See meetod tekitab inimestes ka kõige vähem vastuseisu. Väljastpoolt pealesurutud distsipliin ja graafikud annavad inimesele tunde, et neid on vaja ja samas võtavad neilt vastutuse tagajärgede eest.
Teist põlvkonda iseloomustavad kalendrid ja kalendermärkmikud. Katsed vaadata ettepoole, planeerida tulevikuüritusi- ja tegemisi. Saavutada suurem kontrolli sündmuste üle oma elus. Üldjuhul peetakse neid inimesi vastutustundlikeks, nad paistavad silma sellega, et neil on korralikud ajakavad, kuigi reeglina on neil vähe märkimisväärseid saavutusi.
Kolmas põlvkond peegeldab ajakorralduse valdkonna praegust olukorda. See lisab eelnevale idee määratleda prioriteedid, luua selgus väärtushinnangutes ja võrrelda tegemiste suhtelist väärtust, sõltuvalt nende suhetest väärtushinnangutesse. Lisaks sellele keskendutakse eesmärkidele – spetsiifiliste pikaajaliste, keskmiste ja lühiajaliste sihtide püstitamisele, millele tuleks pühendada aega ja energiat, nii et see oleks kooskõlas väärtushinnangutega. See kätkeb endas ka igapäevase planeerimise mõistet, konkreetse plaani koostamist nende eesmärkide elluviimiseks ning nende asjade kordasaatmiseks, mis on prioriteetsed.
Kuigi kolmanda põlvkonna panus on olnud märkimisväärne, tekitab see inimestes tihti tunde, et aja pidev planeerimine ja kontrollimine töötavad vastu tõeliste tulemuste saavutamisele. Keskendumine tõhususele loob ootusi, mis põrkuvad kokku võimalustega arendada rikastavaid suhteid, rahuldada inimeste vajadusi ja nautida spontaanseid hetki igapäevaelu tasandil. Kitsendused, mida tekitavad pidev planeerimine ja enda surumine plaanidesse ja graafikutesse võib tekitada olukorra, kus koos „vanniveega visatakse välja ka laps“, ja pöördutakse tagasi esimese „mida–tuleb-teha“- nimekirjade juurde. Lisaks sellele ei ütle kolmanda põlvkonna juhtnöörid midagi selle kohta, kuidas juhtida oma erinevaid rolle tasakaalustatult.
On olemas ka tärkav neljas põlvkond, mis on kvalitatiivselt erinev ja kus tunnistatakse, et väljakutse seisneb mitte aja korraldamises vaid enda juhtimises. Selle asemel, et keskenduda asjadele ja ajale keskenduvad neljanda põlvkonna ootused pigem suhete säilitamisele ja laiendamisele ning tulemuste saavutamisele ehk tasakaalule oma rollides ja tegudes.
Teise ka kolmanda põlvkonna kalendermärkmikud ja erinevad arvutiprogrammid ei anna meile tegelikult midagi muud kui koha, kuhu kokku korjata kõik oma tegemist vajavad asjad ja eelseisvad kohustused, seada nad pingeritta ja planeerida nende elluviimine. Täiustused, mida pakuvad uued IT lahendused sel alal on suunatud reeglina sellele, kuidas seda teha vähema sõrmekulu ja libedama sünkroniseerimisega.
Vajadus on uue dimensiooni järele, mis aitaks efektiivselt tegeleda esmatähtsate asjadega ehk hallata tasakaalustatult oma erinevaid rolle, nii et nad oleksid pidevalt meie silma all. Ja võtmeküsimus pole siin mitte see, kuidas oma ajakavasid korraldada, ülesandeid prioritiseerida ja jälgida, vaid kuidas oma prioriteete ajakavadesse mahutada.
Neljanda põlvkonna jaoks on loodud FranklinPlanner ja PlanPlus`ide erinevad elektroonilised versioonid. PlanPlus for Microsoft Outlook püüab, näiteks, Outlooki viia neljandasse põlvkonda.
Kuid sellel turul on veel palju-palju ruumi tegutsemiseks, eelkõige sel alal, kuidas oma rolle elektrooniliste vidinaga sama efektiivselt hallata kui Nädalakompass® seda FranklinPlanneri paberversioonis võimaldab.
Seega hea aja juhtimise või korraldamise praktiline kasu on ikkagi selles, kui hästi me juhime ennast nende sündmuste keerises.
Stephen R. Covey, selle ala väga kauaaegne uurija pakub välja neli ajakorraldamise põlvkonda, kus iga järgmine toetub ja kasvab välja eelnevatest.
Esimest põlvkonda iseloomustab märkmete tegemine ja „mida-tuleb-teha“ nimekirjade koostamine. Nimekirjadest asjade mahakriipsutamine või „linnukeste“ tõmbamine annab ärategemise rõõmu ja tekitab hakkamasaaja tunde. See meetod tekitab inimestes ka kõige vähem vastuseisu. Väljastpoolt pealesurutud distsipliin ja graafikud annavad inimesele tunde, et neid on vaja ja samas võtavad neilt vastutuse tagajärgede eest.
Teist põlvkonda iseloomustavad kalendrid ja kalendermärkmikud. Katsed vaadata ettepoole, planeerida tulevikuüritusi- ja tegemisi. Saavutada suurem kontrolli sündmuste üle oma elus. Üldjuhul peetakse neid inimesi vastutustundlikeks, nad paistavad silma sellega, et neil on korralikud ajakavad, kuigi reeglina on neil vähe märkimisväärseid saavutusi.
Kolmas põlvkond peegeldab ajakorralduse valdkonna praegust olukorda. See lisab eelnevale idee määratleda prioriteedid, luua selgus väärtushinnangutes ja võrrelda tegemiste suhtelist väärtust, sõltuvalt nende suhetest väärtushinnangutesse. Lisaks sellele keskendutakse eesmärkidele – spetsiifiliste pikaajaliste, keskmiste ja lühiajaliste sihtide püstitamisele, millele tuleks pühendada aega ja energiat, nii et see oleks kooskõlas väärtushinnangutega. See kätkeb endas ka igapäevase planeerimise mõistet, konkreetse plaani koostamist nende eesmärkide elluviimiseks ning nende asjade kordasaatmiseks, mis on prioriteetsed.
Kuigi kolmanda põlvkonna panus on olnud märkimisväärne, tekitab see inimestes tihti tunde, et aja pidev planeerimine ja kontrollimine töötavad vastu tõeliste tulemuste saavutamisele. Keskendumine tõhususele loob ootusi, mis põrkuvad kokku võimalustega arendada rikastavaid suhteid, rahuldada inimeste vajadusi ja nautida spontaanseid hetki igapäevaelu tasandil. Kitsendused, mida tekitavad pidev planeerimine ja enda surumine plaanidesse ja graafikutesse võib tekitada olukorra, kus koos „vanniveega visatakse välja ka laps“, ja pöördutakse tagasi esimese „mida–tuleb-teha“- nimekirjade juurde. Lisaks sellele ei ütle kolmanda põlvkonna juhtnöörid midagi selle kohta, kuidas juhtida oma erinevaid rolle tasakaalustatult.
On olemas ka tärkav neljas põlvkond, mis on kvalitatiivselt erinev ja kus tunnistatakse, et väljakutse seisneb mitte aja korraldamises vaid enda juhtimises. Selle asemel, et keskenduda asjadele ja ajale keskenduvad neljanda põlvkonna ootused pigem suhete säilitamisele ja laiendamisele ning tulemuste saavutamisele ehk tasakaalule oma rollides ja tegudes.
Teise ka kolmanda põlvkonna kalendermärkmikud ja erinevad arvutiprogrammid ei anna meile tegelikult midagi muud kui koha, kuhu kokku korjata kõik oma tegemist vajavad asjad ja eelseisvad kohustused, seada nad pingeritta ja planeerida nende elluviimine. Täiustused, mida pakuvad uued IT lahendused sel alal on suunatud reeglina sellele, kuidas seda teha vähema sõrmekulu ja libedama sünkroniseerimisega.
Vajadus on uue dimensiooni järele, mis aitaks efektiivselt tegeleda esmatähtsate asjadega ehk hallata tasakaalustatult oma erinevaid rolle, nii et nad oleksid pidevalt meie silma all. Ja võtmeküsimus pole siin mitte see, kuidas oma ajakavasid korraldada, ülesandeid prioritiseerida ja jälgida, vaid kuidas oma prioriteete ajakavadesse mahutada.
Neljanda põlvkonna jaoks on loodud FranklinPlanner ja PlanPlus`ide erinevad elektroonilised versioonid. PlanPlus for Microsoft Outlook püüab, näiteks, Outlooki viia neljandasse põlvkonda.
Kuid sellel turul on veel palju-palju ruumi tegutsemiseks, eelkõige sel alal, kuidas oma rolle elektrooniliste vidinaga sama efektiivselt hallata kui Nädalakompass® seda FranklinPlanneri paberversioonis võimaldab.
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Edu ühisnimetaja
Kindlustusagent ja kirjanik E. M. Gray pühendas suure osa oma elust sellele, et leida üht nimetajat, mis seob kõiki edukaid inimesi. Oma raamatus The Common Denominator of Success (Edu ühisnimetaja) ta kirjutab, et see üks tegur, mis tundub kõigist teistest, mis on ka tähtsad (nt kõva töörügamine, hea õnn, kasulikud suhted jm), peajagu olulisem, on oskus seada esmatähtsad asjad esikohale. Ta täheldas, et edukatel inimestel on harjumus teha asju, mida läbikukkujatele ei meeldi teha. Ka edukatele ei pea nende asjade tegemine just ilmtingimata meeldima, kuid nende vastumeelsus allub nende eesmärgikindlusele.
See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.
Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad:
• Suutmatus määratleda prioriteete.
• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.
• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.
Väidab enamus inimesi, et viimane, distsipliini puudus.
Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.
Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust, alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib.
See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.
Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad:
• Suutmatus määratleda prioriteete.
• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.
• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.
Väidab enamus inimesi, et viimane, distsipliini puudus.
Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.
Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust, alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib.
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Olemine ja tegemine
Kuigi tegemine (tegutsemine) tundub meile tihti väga väsitav ja koormav ning tekitab pingeid, on see sageli kergem kui olemine.
Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest. Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.
Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.
Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.
Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest. Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.
Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.
Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.
kolmapäev, 5. jaanuar 2011
Raha, ikka raha
Aastavahetuse märk on raha, sellest ei saa üle ega ümber. Soovitakse, et seda oleks sama palju kui lund, et arvutamine oleks lihtsam, et mündid poleks nii ebamugavad jne.
Mina isiklikult olen küll valmis oma töötasu vastu võtma kasvõi 1-sendistes, kui see poole suurem on ja nii kasvõi aegade lõpuni.
Oma koolitustel ma palun inimestel lõpetada lause: Kui ajapuudus ei oleks takistuseks, siis ühel päeval ma…..
Mitte küll tihti, kuid aegajalt ütleb ikka keegi, et ajapuudus ei olegi takistus, rahapuudus on takistus. Tõsiasi, et aeg on nii või teisiti raha teenimise jaoks suurim ressurss jääb kahesilma vahele. Pole olemas liiga suuri eesmärke, kuid üsna tavaline on see, et aeg on nende saavutamiseks on liiga lühike. Nii inimlik on tahta nüüd ja kohe.
Aga miks mitte võtta oma rahaasjad parema kontrolli alla, nüüd ja kohe. Situatsioon selleks on ju ideaalne, uue raha kasutuselevõtt on juba ajalooliselt innustanud inimesi kokkuhoidlikkusele. Teada on ka see, kuidas proaktiivsed inimesed seda teevad.
• Proaktiivne inimene sõlmib endaga kokkuleppe. Me ei saa oma rahaasju oma kontrolli alla enne kui pole endale andnud lubadust seda teha. Ta planeerib aja ja paneb kokku korraliku rahavoo analüüsi: kuhu raha liigub ja miks ta sinna liigub. Seejärel ta mõtleb läbi ja paneb kirja plaani, kuidas seda liikumist paremini juhtida ning koostab eelarve.
• Uuringud, selle kohta, kuidas asju täide viia on tõestanud, et avalik kokkulepe on see, mis tegelikult paneb asjad toimima. Seega räägib ta oma perele, sõpradele, töökaaslastele mida ja kuidas on otsustanud teha ja missuguseid muutusi see tema elustiilis teeb. Boonuseks on, et väline surve eelarveväliseid kulutusi teha väheneb. Mida rääkimine veel endaga kaasa toob paistab hiljem.
• Kuula ennast. Kui oled eelarveväliseid spontaanseid kulutusi tegemas, siis tee paus ja kuula oma põhjendused ära, miks sul kindlasti seda vaja on. Kas ei sarnane need põhjendused väikelapse omale, kes parajasti oma vanematelt midagi välja nurub? Ostujärgne monoloog on muidugi hoopis veenvam, sest kes siis ikka oma rumalust tunnistada tahab. Kuigi rumalaid oste võib põhjendada ka sellega, et oled ostnud puhast tarkust, mis aga teadupärast on hindamatu.
Ilusat euroaastat soovides,
Silva
Mina isiklikult olen küll valmis oma töötasu vastu võtma kasvõi 1-sendistes, kui see poole suurem on ja nii kasvõi aegade lõpuni.
Oma koolitustel ma palun inimestel lõpetada lause: Kui ajapuudus ei oleks takistuseks, siis ühel päeval ma…..
Mitte küll tihti, kuid aegajalt ütleb ikka keegi, et ajapuudus ei olegi takistus, rahapuudus on takistus. Tõsiasi, et aeg on nii või teisiti raha teenimise jaoks suurim ressurss jääb kahesilma vahele. Pole olemas liiga suuri eesmärke, kuid üsna tavaline on see, et aeg on nende saavutamiseks on liiga lühike. Nii inimlik on tahta nüüd ja kohe.
Aga miks mitte võtta oma rahaasjad parema kontrolli alla, nüüd ja kohe. Situatsioon selleks on ju ideaalne, uue raha kasutuselevõtt on juba ajalooliselt innustanud inimesi kokkuhoidlikkusele. Teada on ka see, kuidas proaktiivsed inimesed seda teevad.
• Proaktiivne inimene sõlmib endaga kokkuleppe. Me ei saa oma rahaasju oma kontrolli alla enne kui pole endale andnud lubadust seda teha. Ta planeerib aja ja paneb kokku korraliku rahavoo analüüsi: kuhu raha liigub ja miks ta sinna liigub. Seejärel ta mõtleb läbi ja paneb kirja plaani, kuidas seda liikumist paremini juhtida ning koostab eelarve.
• Uuringud, selle kohta, kuidas asju täide viia on tõestanud, et avalik kokkulepe on see, mis tegelikult paneb asjad toimima. Seega räägib ta oma perele, sõpradele, töökaaslastele mida ja kuidas on otsustanud teha ja missuguseid muutusi see tema elustiilis teeb. Boonuseks on, et väline surve eelarveväliseid kulutusi teha väheneb. Mida rääkimine veel endaga kaasa toob paistab hiljem.
• Kuula ennast. Kui oled eelarveväliseid spontaanseid kulutusi tegemas, siis tee paus ja kuula oma põhjendused ära, miks sul kindlasti seda vaja on. Kas ei sarnane need põhjendused väikelapse omale, kes parajasti oma vanematelt midagi välja nurub? Ostujärgne monoloog on muidugi hoopis veenvam, sest kes siis ikka oma rumalust tunnistada tahab. Kuigi rumalaid oste võib põhjendada ka sellega, et oled ostnud puhast tarkust, mis aga teadupärast on hindamatu.
Ilusat euroaastat soovides,
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
