Kui kuulata kella tiksumist täiesti muutumatus taktis, aga suureneva helitugevusega, siis meile tundub, et tiksumine kiireneb. Maurice Ravel kasutas seda efekti oma kuulsa Boléro loomisel. Boléros on üksainus meloodia, mida kantakse veerandtunni jooksul korduvalt ette samas rütmis, muutub ainult heli tugevus ja kõla, aga kuulaja arvab, et tants läheb üha kiiremaks ja kiiremaks…...võimsamaks ja mõjuvamaks.
Sama efekt mõjutab meid igapäevaelus, nii tööl kui kodus.
Kõik, mis teeb pidevalt, pikalt ja kõvasti häält, saab meilt hoopis rohkem tähelepanu tekitades tunde, et ju see on tähtis ning me peame sellega võimalikult kiiresti tegelema. Näiteks, kui keegi räägib pidevalt, et selle asjaga on kiire, kiire, kiire – hakkab õige pea tunduma, et küllap on see asi väga tähtis.
Ja miks ka mitte, see võibki olla väga tähtis. Aga võib ka mitte olla. See võib olla üksnes pakiline asi, millele tuleks tegelikult EI öelda. Aga kuna see ülesanne kogu aeg piniseb, hullem kui lausa kisab, siis tormame temaga tegelema enne kui jõuame esitada endale küsimuse: Miks ma seda teen?
Rääkimata küsimisest, kas sellega tegelemine aitab mul saavutada oma prioriteete, tiimi prioriteete jne. Ja kas see on üldse minu aja parim kasutamine?
Silva
kolmapäev, 23. märts 2011
kolmapäev, 16. märts 2011
Kuula, või su keel muudab su kurdiks
ütleb indiaani vanasõna.
Oleme oma elus õppinud rääkimist, lugemist ja kirjutamist nii mõnedki aastad kodus ja koolis, kuid mõnikord ikka muretseme, et ei oska piisavalt hästi. Aga kuulamist ja veel niimoodi, et tõesti mõista ja aru saada? Samal ajal inimestena on meie kõigi üks suuremaid, kui mitte kõige suurem soov, olla mõistetud.
Tavaliselt me kuulame kavatsusega vastata, mitte kavatsusega mõista.
„ Jaa, jaa, mul oli hiljuti sama lugu! Tead, sa peaksid tegema niimoodi….“.
Või: „Noo on ikka tüübid! Kas sa ikka seda ja seda ja seda oled juba teinud?"
Mõistmist ja arusaamist hakkab segama meie enda taust, kogemused ja autobiograafia. Sellisel kuulamisel pole midagi häda, kui teine pool tahabki saada head ja tarka nõu. Tahabki teada, kuidas teine pool üht või teist asja tõlgendab, hindab jne.
Aga kui olukord on emotsionaalne, tundlik ja teine pool tahab vaid tunda end mõistetuna, mitte meie tarka nõu, siis valab selline kuulamine ainult õli tulle. Paljud naised on nutma puhkenud, uksi paugutanud ja mida kõike veel teinud, kui nende mehed on neile sõbralikku ja tarka nõu andnud.
Siin on vaja empaatilist kuulamist, kuulamist kavatsusega mõista. Empaatiline kuulamine on teoorias väga lihtne, praktikas kahjuks väga keeruline.
Esiteks nõuab ta sügavat võidan-võidad mõtteviisi ja oskust panna end teise inimese olukorda. Jah, minu ainus motiiv on sind siiralt mõista ja alles seejärel aidata. Diagnoos enne ravi. Ma ei teeskle mõistmist. Ma ei manipuleeri oma kuulamisoskustega, et panna sind rääkima asjadest, mis mind huvitavad või mida hiljem saan kasutada oma huvides.
Teiseks, nõuab see praktilisi oskusi. Oskust peegeldada ja ümbersõnastada teise poole sõnu, muresid nii, et ta tunneks - teda ongi mõistetud.
Covey nimetab empaatilist kuulamist psühholoogilise õhu andmiseks.
Neid oskusi tasub õppida, sest nad avavad iga ukse. Aga sel juhul tuleb omandada terve komplekt. Kui õppida selgeks ainult tehnilised oskused ja võidan-võidad mõtteviis puudub, siis juhtub sama, mis iga printsiibi eiramisega. Tagajärjed tulenevad printsiibi eiramisest ja on negatiivsed. Varem või hiljem sulguvad uksed veel kõvemini.
Silva
Oleme oma elus õppinud rääkimist, lugemist ja kirjutamist nii mõnedki aastad kodus ja koolis, kuid mõnikord ikka muretseme, et ei oska piisavalt hästi. Aga kuulamist ja veel niimoodi, et tõesti mõista ja aru saada? Samal ajal inimestena on meie kõigi üks suuremaid, kui mitte kõige suurem soov, olla mõistetud.
Tavaliselt me kuulame kavatsusega vastata, mitte kavatsusega mõista.
„ Jaa, jaa, mul oli hiljuti sama lugu! Tead, sa peaksid tegema niimoodi….“.
Või: „Noo on ikka tüübid! Kas sa ikka seda ja seda ja seda oled juba teinud?"
Mõistmist ja arusaamist hakkab segama meie enda taust, kogemused ja autobiograafia. Sellisel kuulamisel pole midagi häda, kui teine pool tahabki saada head ja tarka nõu. Tahabki teada, kuidas teine pool üht või teist asja tõlgendab, hindab jne.
Aga kui olukord on emotsionaalne, tundlik ja teine pool tahab vaid tunda end mõistetuna, mitte meie tarka nõu, siis valab selline kuulamine ainult õli tulle. Paljud naised on nutma puhkenud, uksi paugutanud ja mida kõike veel teinud, kui nende mehed on neile sõbralikku ja tarka nõu andnud.
Siin on vaja empaatilist kuulamist, kuulamist kavatsusega mõista. Empaatiline kuulamine on teoorias väga lihtne, praktikas kahjuks väga keeruline.
Esiteks nõuab ta sügavat võidan-võidad mõtteviisi ja oskust panna end teise inimese olukorda. Jah, minu ainus motiiv on sind siiralt mõista ja alles seejärel aidata. Diagnoos enne ravi. Ma ei teeskle mõistmist. Ma ei manipuleeri oma kuulamisoskustega, et panna sind rääkima asjadest, mis mind huvitavad või mida hiljem saan kasutada oma huvides.
Teiseks, nõuab see praktilisi oskusi. Oskust peegeldada ja ümbersõnastada teise poole sõnu, muresid nii, et ta tunneks - teda ongi mõistetud.
Covey nimetab empaatilist kuulamist psühholoogilise õhu andmiseks.
Neid oskusi tasub õppida, sest nad avavad iga ukse. Aga sel juhul tuleb omandada terve komplekt. Kui õppida selgeks ainult tehnilised oskused ja võidan-võidad mõtteviis puudub, siis juhtub sama, mis iga printsiibi eiramisega. Tagajärjed tulenevad printsiibi eiramisest ja on negatiivsed. Varem või hiljem sulguvad uksed veel kõvemini.
Silva
kolmapäev, 9. märts 2011
Võidan-võidad kokkulepped
Enamikul inimestel ei ole midagi selle vastu, kui keegi teine võidab, kuni see ei takista neil saamast seda, mida nad tahavad.
Võitmine ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi teine peab kaotama ja tööriist, mis selle tagab on võidan-võidad kokkulepe.
Kui ma tahan anda tööl vabatahtlikult oma teadmised, initsiatiivi, andekuse ja loomingulisuse – ja lisaks sellele tunda end ka võitjana, siis on mõttekas sõlmida kokkulepe.
Võidan-võidad kokkuleppel on 5 olulist osa:
1.Soovitud tulemused
Oluline on, et nii eesmärgid kui ootused ja osapoolte „võit“ on:
• osapooltele selged ja ühtmoodi mõistetavad ning
• mõõdetavad.
Tavaliselt nõuab eesmärkide ja ootuste väljaselgitamine palju aega. See on ka põhjus, miks neid kokkuleppeid tegelikkuses nii vähe sõlmitakse. Kuid on ka selge, et eesmärkide ja ootuste valestimõistmise ning ümbertegemiste ja konfliktide tagajärjed on lõppkokkuvõttes alati kulukamad.
Parafraseerides Peter Druckerit – Kõik suurepärased ideed taanduvad lõppkokkuvõttes raskeks tööks.
2. Põhisuunad ja piirangud
Siin määratakse kindlaks tegevuse raamid. Arvesse võetakse ka mitmesugused eritingimused, näiteks:
• organisatsiooni üldpoliitika, väärtused;
• klientide nõudmised;
• standardsed protseduurireeglid;
• riiklikud seadused ja õigusaktid jne.
Aga mida ei määrata on meetodid – need jäägu töö teostaja valida, et mitte tappa initsiatiivi ja vastutust.
3. Ressursid
Ressursid näitavad ära, missuguseid inimesi, rahalisi vahendeid, ruume, seadmeid ja süsteeme jne on võimalik soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada.
Üks tähtsamaid ressursse on alati juht - abistajana, nõuandjana, õpetajana.
4. Aruandlus
Aruandluses tuuakse välja konkreetsed näitajad (aeg, kvaliteet ja kvantiteet jne), mille alusel osapooled saavad olla kursis, kuidas neil soovitud tulemuste saavutamine läheb. Samuti määratakse ära, kuidas ja millal üksteisele oma tegevusest aru antakse.
5. Tagajärjed
Siin täpsustatakse osapoolte arusaamine, mis on tulemuste saavutamise või mittesaavutamise tagajärjed.
Võidan-võidad kokkulepped on unisversaalsed töövahendid nii tööelu kui isikliku elu juhtimisel.
Eriti hästi toimivad nad teismelisega rahuliku kooselu korraldamisel. Loomulikult saab sel juhul hakkama ilma riiklike seaduste jms. lepingusse kirjutamiseta. Ja on üpris tavaline, et teismeline peab oma võiduks juba seda, et lapsevanem tema kallal enam ei nääguta.
Silva
Võitmine ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi teine peab kaotama ja tööriist, mis selle tagab on võidan-võidad kokkulepe.
Kui ma tahan anda tööl vabatahtlikult oma teadmised, initsiatiivi, andekuse ja loomingulisuse – ja lisaks sellele tunda end ka võitjana, siis on mõttekas sõlmida kokkulepe.
Võidan-võidad kokkuleppel on 5 olulist osa:
1.Soovitud tulemused
Oluline on, et nii eesmärgid kui ootused ja osapoolte „võit“ on:
• osapooltele selged ja ühtmoodi mõistetavad ning
• mõõdetavad.
Tavaliselt nõuab eesmärkide ja ootuste väljaselgitamine palju aega. See on ka põhjus, miks neid kokkuleppeid tegelikkuses nii vähe sõlmitakse. Kuid on ka selge, et eesmärkide ja ootuste valestimõistmise ning ümbertegemiste ja konfliktide tagajärjed on lõppkokkuvõttes alati kulukamad.
Parafraseerides Peter Druckerit – Kõik suurepärased ideed taanduvad lõppkokkuvõttes raskeks tööks.
2. Põhisuunad ja piirangud
Siin määratakse kindlaks tegevuse raamid. Arvesse võetakse ka mitmesugused eritingimused, näiteks:
• organisatsiooni üldpoliitika, väärtused;
• klientide nõudmised;
• standardsed protseduurireeglid;
• riiklikud seadused ja õigusaktid jne.
Aga mida ei määrata on meetodid – need jäägu töö teostaja valida, et mitte tappa initsiatiivi ja vastutust.
3. Ressursid
Ressursid näitavad ära, missuguseid inimesi, rahalisi vahendeid, ruume, seadmeid ja süsteeme jne on võimalik soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada.
Üks tähtsamaid ressursse on alati juht - abistajana, nõuandjana, õpetajana.
4. Aruandlus
Aruandluses tuuakse välja konkreetsed näitajad (aeg, kvaliteet ja kvantiteet jne), mille alusel osapooled saavad olla kursis, kuidas neil soovitud tulemuste saavutamine läheb. Samuti määratakse ära, kuidas ja millal üksteisele oma tegevusest aru antakse.
5. Tagajärjed
Siin täpsustatakse osapoolte arusaamine, mis on tulemuste saavutamise või mittesaavutamise tagajärjed.
Võidan-võidad kokkulepped on unisversaalsed töövahendid nii tööelu kui isikliku elu juhtimisel.
Eriti hästi toimivad nad teismelisega rahuliku kooselu korraldamisel. Loomulikult saab sel juhul hakkama ilma riiklike seaduste jms. lepingusse kirjutamiseta. Ja on üpris tavaline, et teismeline peab oma võiduks juba seda, et lapsevanem tema kallal enam ei nääguta.
Silva
kolmapäev, 2. märts 2011
Võitjad ja kaotajad
Võidan - kaotad mõtteviis ütleb, et mina saan oma tahtmise, aga sina enda oma ei saa. Kaotan – võidad mõtteviis ütleb, et mina olen madalam kui muru. On otse loomulik, et võidan – kaotad - inimesed armastavad kaotan - võidad - inimesi.
Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.
Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kaheteraga mõõk.
Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.
Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.
Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.
Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.
Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.
Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.
Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“
Silva
Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.
Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kaheteraga mõõk.
Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.
Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.
Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.
Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.
Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.
Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.
Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“
Silva
kolmapäev, 16. veebruar 2011
Kuldne reegel
Kuldne reegel ütleb, et tee teistele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid.
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).
Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.
Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).
Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.
Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva
kolmapäev, 9. veebruar 2011
Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni
Ameeriklane Mark Helprin kirjutab, et me elame oma elu praegusel ajal sellises erutusseisundis, mis meie esivanematele sai osaks ainult lahinguolukorras.
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
- Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
- Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
- Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
kolmapäev, 2. veebruar 2011
Nädalakompass
Paradoksaalsel kombel on meil tänapäeval rohkem aega, kui inimestel kunagi varem on olnud. 12-tunnine või pikem tööaeg on minevik. Kodune majapidamine ja toidu valmistamine võtab tänu majapidamismasinatele ja supermarketitele hoopis vähem aega. Kuid eeskätt on meil aega rohkem seetõttu, et me elame hoopis kauem kui meie esivanemad. Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga arenenud maades peaaegu kahekordistunud, aga proovige, näiteks, nelja elurõõmsa pensionäriprouaga leida kokkusaamiseks ühine vaba aeg.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
