"Sae teritamise" eesmärk on oma keha, vaimu, suhete ja hinge arendamine viisil, mis tagab hea une, rõõmsa meele ja suurema sisemise rahu.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.
Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?
Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?
Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?
Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.
kolmapäev, 25. mai 2011
kolmapäev, 18. mai 2011
Ei tohi olla sõitmisega nii ametis, et pole aega isegi kütust võtta
- Mis sa teed?
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
kolmapäev, 11. mai 2011
Draama ja komöödia
Üldiselt kogeme me negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid ja ebameeldivad asjad meie käitumises vallanduvad kergemini. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene mitte eestlase loomusest vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, me tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu ning see on evolutsiooni pärand. Tänagi me kardame riski rohkem kui otsime õnne.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
kolmapäev, 4. mai 2011
Naeratamise mõju
On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet.
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
kolmapäev, 27. aprill 2011
Lõokesed ja öökullid
Puhkepäevadel saab selgeks, kas olete hommiku – või õhtuinimene. Osa inimesi kargab heatujuliselt varahommikul voodist välja, kuid teised rõõmustavad, et ei pea magusat und pooleli jätma.
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
kolmapäev, 20. aprill 2011
Õnne paradoksid
Me hindame sündmuste mõju oma rahulolule üle. Kuna harjume nii positiivsete kui negatiivsete muutustega küllalt kergesti, mõjutavad välised tingimused meie rahulolu palju vähem kui arvame. Keegi tark on öelnud, et ilusa inimesega harjutakse sama kiiresti kui inetuga.
Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.
Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.
Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.
Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.
Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.
Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.
kolmapäev, 6. aprill 2011
Auru väljalaskmisest pole abi
Nuta, läheb kergemaks! Sõima, saad südamelt ära! Tihti arvatakse, et raevupurse vabastab raevust ja pisarad kurvastusest. See müüt on valeks ja ka kahjulikuks tunnistatud.
Negatiivsed tunded nagu kurbus või viha ei kao kuhugi, kui me nad välja elame, vaid muutuvad seeläbi isegi tugevamaks, räägivad ajuuurijad. Uste paugutamine, telefoni loopimine, karjumine, nutmine - auru väljalaskmine teeb meile hoopis halba ja mitte ainult sellega, et arusaamatused jäävad klaarimata, vaid seeläbi jäävad meie negatiivseid emotsioonid hoopis kauemaks ajaks püsima. Piltlikult öeldes lisame halge oma tusameele ahju.
Loomulikult on oma tundmuste jagamisest lähedaste inimestega abi – jagatud mure on ikka jagatud mure, kuid uurimused on tõestanud, et raevuhood võivad viha suurendada ning pisarad depressiooni süvendada.
See-eest on võimalik – ja ka hingelise tasakaalu seisukohalt märksa arukam – oma negatiivseid emotsioone teadlikult kontrollida.
See saab sündida siis, kui oma tundeid küll teadvustada, siis aga need kõrvale heita, keskendudes teisele tegevusele.
See on väljakutse, ent seda on võimalik treenida. Kaunitar Scarlett O´Hara romaanis „Tuulest viidud“ ütles endale ikka, kui mured üle pea kasvasid: “Ma ei mõtle sellele praegu“.
Seega sünged mõtted tuleb samal hetkel, mil neid märgatakse peast heita, sõna otseses mõttes ütelda „Stopp“ ja oma aju tähelepanu millelegi muule suunata. Kümnendiksekundite jooksul peale negatiivse emotsiooni esilekerkimist on võimalik saada jälle iseenda peremeheks. Sedasi harjutades on võimalik saada ka meistriks.
Üht meetodit, mida hiljem hakati kognitiivseks käitumisteraapiaks kutsuma, kasutas juba Robinson Crusoe. Inimtühjal saarel pani ta kirja oma deebeti ja kreediti:
Halb
Mind paisati üksikule saarele, ilma lootuseta
siit kunagi pääseda.
Hea
Ma olen siiski elus ja mitte uppunud nagu kõik mu kaaslased.
Jne, jne.
Mõte iseeneset ülilihtne, pane kirja kõik, mis sul kõigest hoolimata on hästi ja keskendu sellele ning ammuta sealt jõudu.
Suurepäraseid meetodeid oma emotsioonide, murede ja masendusega võitlemiseks on teisigi.
Minu esimene soovitus on: hakka tegelema joogaga. Joogas õpid õigesti hingama ja seeläbi oma emotsioone juhtima.
Ajurveda teadis juba tuhandeid aastaid tagasi aju kohta asju, mida kaasaja teadus tasapisi alles avastab. Aga käepärast peab olema kogenud õpetaja. Ise, lihtsalt kellegi eeskujul või raamatute abil hingamistehnikatega tegelemine on liiga ohtlik.
Silva
Negatiivsed tunded nagu kurbus või viha ei kao kuhugi, kui me nad välja elame, vaid muutuvad seeläbi isegi tugevamaks, räägivad ajuuurijad. Uste paugutamine, telefoni loopimine, karjumine, nutmine - auru väljalaskmine teeb meile hoopis halba ja mitte ainult sellega, et arusaamatused jäävad klaarimata, vaid seeläbi jäävad meie negatiivseid emotsioonid hoopis kauemaks ajaks püsima. Piltlikult öeldes lisame halge oma tusameele ahju.
Loomulikult on oma tundmuste jagamisest lähedaste inimestega abi – jagatud mure on ikka jagatud mure, kuid uurimused on tõestanud, et raevuhood võivad viha suurendada ning pisarad depressiooni süvendada.
See-eest on võimalik – ja ka hingelise tasakaalu seisukohalt märksa arukam – oma negatiivseid emotsioone teadlikult kontrollida.
See saab sündida siis, kui oma tundeid küll teadvustada, siis aga need kõrvale heita, keskendudes teisele tegevusele.
See on väljakutse, ent seda on võimalik treenida. Kaunitar Scarlett O´Hara romaanis „Tuulest viidud“ ütles endale ikka, kui mured üle pea kasvasid: “Ma ei mõtle sellele praegu“.
Seega sünged mõtted tuleb samal hetkel, mil neid märgatakse peast heita, sõna otseses mõttes ütelda „Stopp“ ja oma aju tähelepanu millelegi muule suunata. Kümnendiksekundite jooksul peale negatiivse emotsiooni esilekerkimist on võimalik saada jälle iseenda peremeheks. Sedasi harjutades on võimalik saada ka meistriks.
Üht meetodit, mida hiljem hakati kognitiivseks käitumisteraapiaks kutsuma, kasutas juba Robinson Crusoe. Inimtühjal saarel pani ta kirja oma deebeti ja kreediti:
Halb
Mind paisati üksikule saarele, ilma lootuseta
siit kunagi pääseda.
Hea
Ma olen siiski elus ja mitte uppunud nagu kõik mu kaaslased.
Jne, jne.
Mõte iseeneset ülilihtne, pane kirja kõik, mis sul kõigest hoolimata on hästi ja keskendu sellele ning ammuta sealt jõudu.
Suurepäraseid meetodeid oma emotsioonide, murede ja masendusega võitlemiseks on teisigi.
Minu esimene soovitus on: hakka tegelema joogaga. Joogas õpid õigesti hingama ja seeläbi oma emotsioone juhtima.
Ajurveda teadis juba tuhandeid aastaid tagasi aju kohta asju, mida kaasaja teadus tasapisi alles avastab. Aga käepärast peab olema kogenud õpetaja. Ise, lihtsalt kellegi eeskujul või raamatute abil hingamistehnikatega tegelemine on liiga ohtlik.
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
