Sae teritamine

"Sae teritamise" eesmärk on oma keha, vaimu, suhete ja hinge arendamine viisil, mis tagab hea une, rõõmsa meele ja suurema sisemise rahu.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.

Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?

Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?

Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?

Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.

Ei tohi olla sõitmisega nii ametis, et pole aega isegi kütust võtta

- Mis sa teed?
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!

Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.

Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?

Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.

Draama ja komöödia

Üldiselt kogeme me negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid ja ebameeldivad asjad meie käitumises vallanduvad kergemini. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene mitte eestlase loomusest vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, me tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu ning see on evolutsiooni pärand. Tänagi me kardame riski rohkem kui otsime õnne.

Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
 
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.

Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.

Naeratamise mõju

On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet.
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.

Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile  Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:

Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva