Jätkan eelmises blogis alustatud "Väga efektiivse inimese 7 harjumuse" raamatu tutvustamist.
Seitse harjumust põhinevad efektiivsuse paradigmal, mis on kooskõlas printsiibiga, mida Covey nimetab T/TV tasakaal. Selle printsiibi sisu kirjeldab hästi Aisopose valm hanest ja kuldmunast.
Valm räägib vaesest talumehest, kes avastab ühel päeval, et tema lemmikhani on munenud kuldse muna. Talumehe esimene mõte on, et see on jama. Kuid siis hakkab ta muna uurima ja avastab, et muna ongi puhtast kullast. Talumees ei suuda oma suurt õnne uskuda. Ja kui järgmisel ja ülejärgmisel päeval kordub sama, muutub ta väga umbusklikuks. Kõik näib liiga hea, et olla tõsi.
Kuid koos jõukuse kasvuga tekib ka ahnus ja läbematus. Olles võimetu päevast päeva uut kuldmuna ootama, otsustab talumees, et tapab hane, siis saab kõik korraga kätte. Kui ta hane lõhki lõikab, näeb ta, et hane sees kuldmune polegi. Ja hävitatud oli ka nende saamise võimalus.
Enamik inimesi näeb efektiivsust läbi kuldmuna paradigma: mida rohkem toodate, mida rohkem te teete, seda efektiivsem olete.
Kui rakendada mudelit, mis keskendub kuldmunadele ja eirata hane, siis varsti pole enam vara, mis kuldmune toodab. Teisest küljest, kui hoolitseda ainuüksi hane eest ja mitte tahtagi kuldmune, siis varsti pole enam vahendeid, millega ennast ja hane toita.
Efektiivsus põhineb T/TV tasakaalul. T tähendab soovitud tulemuste nimel tehtud tegusid. TV tähendab teovõimet või tootmisvõimet, suutlikust ja vahendit kuldmunade tootmiseks.
Aisopose valmi meeldetuletamine on üpris asjakohane enne, kui pidev munemine on tervise peale hakanud.
Silva
kolmapäev, 29. september 2010
kolmapäev, 22. september 2010
Me oleme see, mida korduvalt teeme
„Külvad mõtte, lõikad teo; külvad teo, lõikad harjumuse; külvad harjumuse, lõikad iseloomu; külvad iseloomu, lõikad saatuse,“ ütleb tarkusesõna.
Meie iseloom on oma põhiolemuselt harjumuste segu. Meie kujundame oma harjumused ja seejärel kujundavad harjumused meid.
Harjumused on meie elu võimas jõud. Nad on väga püsivad, pahatihti ebateadlikud mudelid ning kutsuvad esile meie efektiivsuse…. või ebaefektiivsuse.
Harjumustel on tohutu gravitatsioonijõud – igaüks teab kui raske on mõnest halvast harjumusest lahti saada, see nõuab palju enamat, kui veidi tahtejõudu ja pisikesi elumuutusi.
Tihti küsitakse minult, miks on Covey raamatul selline kummaline nimi „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ - miks mitte oskust, teadmist, kompetentsi jne, vaid selline lihtne sõna nagu harjumus. Põhjus ongi harjumuste gravitatsioonijõus.
Aga nii nagu iga loodusjõud töötab ka gravitatsioon kas meie heaks või meie vastu. Mõnede meie harjumuste gravitatsioonijõud võib meid pidevalt takistada minemast sinna, kuhu me tahame minna.
Kuid ka see on gravitatsioonijõud, mis hoiab koos meie maailma, planeete nende orbiidil ning meie universumit tasakaalus. Seda jõudu saab kasutada ka siduvuse ja korra loomiseks, mida vajame efektiivsuse maksmapanemiseks oma elus.
Harjumus on kujunenud kui me oleme teadlikult ebakompetentsi tasemelt jõudnud ebateadlikule kompetentsi tasemele.
Covey on harjumust defineerinud kui teadmise, oskuse ja soovi lõikepunkti. Teadmine on teoreetiline paradigma, arusaamine mida teha ja miks seda teha. Oskus on kuidas teha ja treening. Ja soov on tahtmine seda teha. Harjumuse kujunemiseks on kõiki kolme vaja. Näiteks, kui ma ei tea inimestevahelise suhtlemise õigeid printsiipe, ei pruugi ma teada, et on vaja esmalt kuulata. Isegi, kui ma tean, et efektiivseks suhtlemiseks on vaja teisi inimesi kõigepealt kuulata, ei pruugi ma seda osata. Kuid teadmisest, et on vaja kuulata ja teadmisest kuidas seda teha ei piisa. Kuni ma ei taha kuulata, ei saa see muutuda minu elus harjumuseks. Harjumuse loomine nõuab tööd kõigis kolmes dimensioonis.
Näiteks, kui sooviks on kujundada harjumuseks olla proaktiivne, siis alusta lubaduste pidamise treenimisest. Annad lubaduse ja täidad lubaduse. Ja nii päevast päeva. Boonusena sellele, et saad palju edasilükatud asju tehtud, kaasneb veel teiste silmis usaldusväärseks muutumine. Siit edasi võiks veel pikalt kirjutada, mis häid asju usaldusväärsus endaga kaasa toob.
Üks väga kasulik enesejuhtimise harjumus on õigesti hingamine.
Igapäevaelus, kui me ei teadvusta hingamist, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme end tihti väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased. See on ka põhjus, miks stress meid nii kergesti lõhub. Hingamistehnikate õppimine ja harjutamine on kasulik eelkõige seetõttu, et nende abil on võimalik kontrollida ja suurendada oluliselt oma organismi energiataset, seega nii füüsilist kui vaimset heaolu. Ideaalne vahend selleks on jooga, mille toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul. Teadvustatud hingamise (pranayama) abil on võimalik suurendada oma hingamismahtu oluliselt ja viia see 80 või isegi 100 protsendini.
Aga nii nagu ikka harjumuse tekkimiseks on vaja suurt soovi, seejärel omandada teadmised (mis puutub hingamist, siis kindlasti joogaasjatundja juhendamisel), ja seejärel pidavalt iga päev harjutada. Targad teadlased on öelnud, et ühe keskmise, enam-vähem priskemat sorti harjumuse kujundamiseks piisab, kui treenida seda asja kolm nädalat järjekindlalt iga päev. Omast käest lisan juurde, et 3 nädalaga pranayama tehnikad harjumuseks ei kujune, aga kolme aastaga on see täiesti võimalik. Kuid see on ka kaugelt üle keskmise mõjujõuga harjumus ja kui arvestada, selle harjumuse tohutut mõju meie emotsionaalse ja füüsilise elu korrastamisel ja elukvaliteedi parandamisel, siis vast ei tundugi harjutamise aeg nii pikk.
Muidugi on alati väga oluline teema, kuidas saada lahti halbadest harjumustest. Elu on näidanud, et lihtsam on alustada uute heade harjumuste harjutamisest…ja siis ei jää vanade jaoks lihtsalt enam aega. Ja need asjad, mille jaoks meil aega pole jäävad ikka tasapisi tahaplaanile ja unarusse.
Aga kõige raskem on alustada. NASA teadlased ütlevad, et 98% energiast kulub stardimomendil.
Ilusat sügise algust!
Silva
Meie iseloom on oma põhiolemuselt harjumuste segu. Meie kujundame oma harjumused ja seejärel kujundavad harjumused meid.
Harjumused on meie elu võimas jõud. Nad on väga püsivad, pahatihti ebateadlikud mudelid ning kutsuvad esile meie efektiivsuse…. või ebaefektiivsuse.
Harjumustel on tohutu gravitatsioonijõud – igaüks teab kui raske on mõnest halvast harjumusest lahti saada, see nõuab palju enamat, kui veidi tahtejõudu ja pisikesi elumuutusi.
Tihti küsitakse minult, miks on Covey raamatul selline kummaline nimi „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ - miks mitte oskust, teadmist, kompetentsi jne, vaid selline lihtne sõna nagu harjumus. Põhjus ongi harjumuste gravitatsioonijõus.
Aga nii nagu iga loodusjõud töötab ka gravitatsioon kas meie heaks või meie vastu. Mõnede meie harjumuste gravitatsioonijõud võib meid pidevalt takistada minemast sinna, kuhu me tahame minna.
Kuid ka see on gravitatsioonijõud, mis hoiab koos meie maailma, planeete nende orbiidil ning meie universumit tasakaalus. Seda jõudu saab kasutada ka siduvuse ja korra loomiseks, mida vajame efektiivsuse maksmapanemiseks oma elus.
Harjumus on kujunenud kui me oleme teadlikult ebakompetentsi tasemelt jõudnud ebateadlikule kompetentsi tasemele.
Covey on harjumust defineerinud kui teadmise, oskuse ja soovi lõikepunkti. Teadmine on teoreetiline paradigma, arusaamine mida teha ja miks seda teha. Oskus on kuidas teha ja treening. Ja soov on tahtmine seda teha. Harjumuse kujunemiseks on kõiki kolme vaja. Näiteks, kui ma ei tea inimestevahelise suhtlemise õigeid printsiipe, ei pruugi ma teada, et on vaja esmalt kuulata. Isegi, kui ma tean, et efektiivseks suhtlemiseks on vaja teisi inimesi kõigepealt kuulata, ei pruugi ma seda osata. Kuid teadmisest, et on vaja kuulata ja teadmisest kuidas seda teha ei piisa. Kuni ma ei taha kuulata, ei saa see muutuda minu elus harjumuseks. Harjumuse loomine nõuab tööd kõigis kolmes dimensioonis.
Näiteks, kui sooviks on kujundada harjumuseks olla proaktiivne, siis alusta lubaduste pidamise treenimisest. Annad lubaduse ja täidad lubaduse. Ja nii päevast päeva. Boonusena sellele, et saad palju edasilükatud asju tehtud, kaasneb veel teiste silmis usaldusväärseks muutumine. Siit edasi võiks veel pikalt kirjutada, mis häid asju usaldusväärsus endaga kaasa toob.
Üks väga kasulik enesejuhtimise harjumus on õigesti hingamine.
Igapäevaelus, kui me ei teadvusta hingamist, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme end tihti väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased. See on ka põhjus, miks stress meid nii kergesti lõhub. Hingamistehnikate õppimine ja harjutamine on kasulik eelkõige seetõttu, et nende abil on võimalik kontrollida ja suurendada oluliselt oma organismi energiataset, seega nii füüsilist kui vaimset heaolu. Ideaalne vahend selleks on jooga, mille toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul. Teadvustatud hingamise (pranayama) abil on võimalik suurendada oma hingamismahtu oluliselt ja viia see 80 või isegi 100 protsendini.
Aga nii nagu ikka harjumuse tekkimiseks on vaja suurt soovi, seejärel omandada teadmised (mis puutub hingamist, siis kindlasti joogaasjatundja juhendamisel), ja seejärel pidavalt iga päev harjutada. Targad teadlased on öelnud, et ühe keskmise, enam-vähem priskemat sorti harjumuse kujundamiseks piisab, kui treenida seda asja kolm nädalat järjekindlalt iga päev. Omast käest lisan juurde, et 3 nädalaga pranayama tehnikad harjumuseks ei kujune, aga kolme aastaga on see täiesti võimalik. Kuid see on ka kaugelt üle keskmise mõjujõuga harjumus ja kui arvestada, selle harjumuse tohutut mõju meie emotsionaalse ja füüsilise elu korrastamisel ja elukvaliteedi parandamisel, siis vast ei tundugi harjutamise aeg nii pikk.
Muidugi on alati väga oluline teema, kuidas saada lahti halbadest harjumustest. Elu on näidanud, et lihtsam on alustada uute heade harjumuste harjutamisest…ja siis ei jää vanade jaoks lihtsalt enam aega. Ja need asjad, mille jaoks meil aega pole jäävad ikka tasapisi tahaplaanile ja unarusse.
Aga kõige raskem on alustada. NASA teadlased ütlevad, et 98% energiast kulub stardimomendil.
Ilusat sügise algust!
Silva
PS. Sel sügis-talvel teen oma blogis lühiülevaateid maailma enimostetud äriraamatu “Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ erinevatest kontseptidest, sest raamatu arvukad eestikeelsed trükid on juba ammu läbi müüdud. 7 harjumuse raamatu alapealkirjaks on „Tagasitulek karakteri eetika juurde“. Minu pikaajaline kogemus nende teemadega töötamisel erinevate projektide ja koolituste raames veenab mind üha enam selles, kui kasulik on ikka ja jälle nendesse lihtsatesse printsiipidesse süüvimine. Kui alguses tundubki, et ma tean seda niigi, siis teadmisest kasutamiseni on tavaliselt okkaline tee, mida harjumus saab siluda.
kolmapäev, 15. september 2010
Julgusest
Senikaua, kuni mul puudub julgus sügavalt enese sisse vaadata ja ausalt tunnistada, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ma ka teisiti valida.
On kerge kujutleda julgust seoses dramaatiliste, ebaharilike olukordadega, nagu põlevast majast lapse päästmine või üle süte kõndimine. Aga kõige märkimisväärsemad julgustükid sooritatakse hetkes, mis jääb meie igapäevase elu otsustuste stiimulite ja reageeringute vahele.
On vaja suurt julgust, olemaks inimene, kes lõpetab solvangu edastamise või tagarääkimise ja otsustab inimväärikuse ja austuse printsiipide alusel tegutsemise kasuks. On vaja julgust, et olla aus iseenese vastu, analüüsida oma sügavamaid motiive ja loobuda ettekäänetest ja põhjendustest, mis takistavad elamast kooskõlas oma parema minaga. On vaja julgust, et elada printsiipidekeskset elu, teades, et tehtud valikud ei pruugi olla populaarsed ja ka mitte arusaadavad selles keskkonnas kus elad.
On vaja suurt julgust tunnistada, et olen iseenda valikute tulemus.
Väga efektiive inimese 7 Harjumuse raamatus räägib Covey loo, mis juhtus tema koolitusel. Üks koolitusel osalenu jutustas, et on põetajaks ühele kõige tänamatumale ja armetumale inimesele, keda üldse võib ette kujutada. Mitte miski pole selle inimese jaoks piisavalt hea, ta leiab vigu kõigis ja kõiges. See inimene muutis mu elu põrguks kuni selleni, et ma valasin sageli oma ärrituse oma pere peale välja.
„Ja nüüd on Covey´l jultumust mulle väita, et ma ise valisin olla solvunud ja õnnetu. Sellega ma küll nõus olla ei saa! See vastik inimene on süüdi, et ma ennast nii halvasti tunnen! Aga kui ma lõpuks taipasin, et mul on vabadus valida, kuidas reageerida ja kui ma selle suure kibeda pilli julgesin alla neelata, siis mõistsin, et olen oma õnnetuolemise tõesti ise valinud ja sain ka aru, et võin teha valiku mitte olla õnnetu“.
See, mis meid tõeliselt haavab pole mitte see, mis teised meile teevad, vaid meie reageering sellele, - aga selle tunnistamine nõuab julgust.
Silva
On kerge kujutleda julgust seoses dramaatiliste, ebaharilike olukordadega, nagu põlevast majast lapse päästmine või üle süte kõndimine. Aga kõige märkimisväärsemad julgustükid sooritatakse hetkes, mis jääb meie igapäevase elu otsustuste stiimulite ja reageeringute vahele.
On vaja suurt julgust, olemaks inimene, kes lõpetab solvangu edastamise või tagarääkimise ja otsustab inimväärikuse ja austuse printsiipide alusel tegutsemise kasuks. On vaja julgust, et olla aus iseenese vastu, analüüsida oma sügavamaid motiive ja loobuda ettekäänetest ja põhjendustest, mis takistavad elamast kooskõlas oma parema minaga. On vaja julgust, et elada printsiipidekeskset elu, teades, et tehtud valikud ei pruugi olla populaarsed ja ka mitte arusaadavad selles keskkonnas kus elad.
On vaja suurt julgust tunnistada, et olen iseenda valikute tulemus.
Väga efektiive inimese 7 Harjumuse raamatus räägib Covey loo, mis juhtus tema koolitusel. Üks koolitusel osalenu jutustas, et on põetajaks ühele kõige tänamatumale ja armetumale inimesele, keda üldse võib ette kujutada. Mitte miski pole selle inimese jaoks piisavalt hea, ta leiab vigu kõigis ja kõiges. See inimene muutis mu elu põrguks kuni selleni, et ma valasin sageli oma ärrituse oma pere peale välja.
„Ja nüüd on Covey´l jultumust mulle väita, et ma ise valisin olla solvunud ja õnnetu. Sellega ma küll nõus olla ei saa! See vastik inimene on süüdi, et ma ennast nii halvasti tunnen! Aga kui ma lõpuks taipasin, et mul on vabadus valida, kuidas reageerida ja kui ma selle suure kibeda pilli julgesin alla neelata, siis mõistsin, et olen oma õnnetuolemise tõesti ise valinud ja sain ka aru, et võin teha valiku mitte olla õnnetu“.
See, mis meid tõeliselt haavab pole mitte see, mis teised meile teevad, vaid meie reageering sellele, - aga selle tunnistamine nõuab julgust.
Silva
kolmapäev, 8. september 2010
Ausameelne tegutsemine valikuhetkel algab küsimisest
Printsiipidekeskne ja ausameelne tegutsemine valikuhetkel nõuab küsimuste esitamist oma südametunnistusele. Mitte lihtsalt uudishimu pärast, vaid selleks, et osata tegutseda südametarkuse järgi.
Eesmärk on seeläbi suurendada stiimuli ja reageeringu vahelist ala valikuhetkel ja oma jõudu seal ausameelselt tegutseda.
Kavakindel küsimine kinnitab veelkord printsiipide mõju ja nende olulisust meie elus. See kinnitab ka meie inimlike annete olemasolu – tõika, et meil on eneseteadlikkus mõistmaks, et on vaja küsida; südametunnisus, mis suunab meid õigesse põhjakaarde; sõltumatu tahe valiku tegemiseks ja loov kujutlusvõime, et seda kõige tõhusamal viisil ellu viia. See väljendab tõsiasja, et meie soov teha õigeid asju on tugevam kui meie soov lihtsalt midagi teha.
Pole oluline, kuidas see küsimus on sõnastatud, oluline, et ta tuleks südamest.
Stephen R. Covey pakub välja sellised küsimused:
• Mis on just praegu kõige olulisem?
• Kas see asub minu Mõjuulatusringis?
• Missuguseid printsiipe rakendada?
Covey toob oma raamatus näite juhist, kes peab mõne minuti pärast olema ühel tähtsal koosolekul, kui töötaja, kellega ta parajasti vestleb hakkab rääkima oma tõsistest muredest, mis tema tööd mõjutavad.
Mis siis on hetkel olulisem?
Juht teab, et inimesed on tähtsamad kui plaanid, aga ka planeeritud koosolek puudutab inimesi.
Kas see on minu Mõjuulatusringis?
Mõlemad olukorrad asuvad Mõjuulatusringis.
Sellises olukorras on juhil võimalik reageerida mitmeti. Paluda töötajal vestlust jätkata hiljem. Paluda sekretäril minna koosolekuruumi ja paluda, et teiega seotud päevakorrapunktid lükatakse koosoleku lõpupoole. Paluda oma kolleegil teid asendada koosolekul. Või tuleks teil töötajaga koos minna personalijuhi juurde jne.
Küsimusi esitades on oluline mõista, et tarkus on südame ja mõistuse abielu. Sageli käsib meie südametunnisus teha asju, mis on juba teada ja mõistlikud. See on midagi, mida me oleme õppinud, mida me oleme kogenud, mille üle mõelnud - seega tegemist on osaga meie ratsionaalsest raamistikust. Siin kohal näitab südametunnistus kätte lihtsalt nende teadmiste asjakohase rakendusviisi.
Teistsugustes olukordades saab südametarkusest mõistusetarkus. Meil ei pruugi olla otseseid teadmisi või kogemusi nende tegude vallas, mida meie tunded meile ette ütlevad, aga mingil viisil me teame, et just see on õige. Sedamööda, kuidas õpime kuulama oma südametunnistust ja selle järgi elama, kanduvad paljud asjad, mida südametunnistus õpetab, meie enda kogemuste kaudu meie teadmiste ratsionaalsesse raamistikku.
Asja olemus peitub selles, et iseenese vajaduste ja ajaraamide järgi reageerimise asemel võtate hetkeks aja maha, mõtlete printsiipidele ja pöördute oma südametunnistuse poole viisil, mis võimendab teid valikuhetkel esmatähtsaid asju esikohale seadma.
Silva
Eesmärk on seeläbi suurendada stiimuli ja reageeringu vahelist ala valikuhetkel ja oma jõudu seal ausameelselt tegutseda.
Kavakindel küsimine kinnitab veelkord printsiipide mõju ja nende olulisust meie elus. See kinnitab ka meie inimlike annete olemasolu – tõika, et meil on eneseteadlikkus mõistmaks, et on vaja küsida; südametunnisus, mis suunab meid õigesse põhjakaarde; sõltumatu tahe valiku tegemiseks ja loov kujutlusvõime, et seda kõige tõhusamal viisil ellu viia. See väljendab tõsiasja, et meie soov teha õigeid asju on tugevam kui meie soov lihtsalt midagi teha.
Pole oluline, kuidas see küsimus on sõnastatud, oluline, et ta tuleks südamest.
Stephen R. Covey pakub välja sellised küsimused:
• Mis on just praegu kõige olulisem?
• Kas see asub minu Mõjuulatusringis?
• Missuguseid printsiipe rakendada?
Covey toob oma raamatus näite juhist, kes peab mõne minuti pärast olema ühel tähtsal koosolekul, kui töötaja, kellega ta parajasti vestleb hakkab rääkima oma tõsistest muredest, mis tema tööd mõjutavad.
Mis siis on hetkel olulisem?
Juht teab, et inimesed on tähtsamad kui plaanid, aga ka planeeritud koosolek puudutab inimesi.
Kas see on minu Mõjuulatusringis?
Mõlemad olukorrad asuvad Mõjuulatusringis.
Sellises olukorras on juhil võimalik reageerida mitmeti. Paluda töötajal vestlust jätkata hiljem. Paluda sekretäril minna koosolekuruumi ja paluda, et teiega seotud päevakorrapunktid lükatakse koosoleku lõpupoole. Paluda oma kolleegil teid asendada koosolekul. Või tuleks teil töötajaga koos minna personalijuhi juurde jne.
Küsimusi esitades on oluline mõista, et tarkus on südame ja mõistuse abielu. Sageli käsib meie südametunnisus teha asju, mis on juba teada ja mõistlikud. See on midagi, mida me oleme õppinud, mida me oleme kogenud, mille üle mõelnud - seega tegemist on osaga meie ratsionaalsest raamistikust. Siin kohal näitab südametunnistus kätte lihtsalt nende teadmiste asjakohase rakendusviisi.
Teistsugustes olukordades saab südametarkusest mõistusetarkus. Meil ei pruugi olla otseseid teadmisi või kogemusi nende tegude vallas, mida meie tunded meile ette ütlevad, aga mingil viisil me teame, et just see on õige. Sedamööda, kuidas õpime kuulama oma südametunnistust ja selle järgi elama, kanduvad paljud asjad, mida südametunnistus õpetab, meie enda kogemuste kaudu meie teadmiste ratsionaalsesse raamistikku.
Asja olemus peitub selles, et iseenese vajaduste ja ajaraamide järgi reageerimise asemel võtate hetkeks aja maha, mõtlete printsiipidele ja pöördute oma südametunnistuse poole viisil, mis võimendab teid valikuhetkel esmatähtsaid asju esikohale seadma.
Silva
kolmapäev, 1. september 2010
Ausameelsus valikuhetkel (järg)
Jätkan eelmises kirjas alustatud ausameelsuse ja südametunnistuse teemat.
Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme me ühte kahest: me kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima – miks me peaksime tegutsema teisiti.
Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.
Stephen R.Covey toob järgmise näite.
Kujuta ette, et tuled peale rasket päevatööd väsinult koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.
Aga tegelikult te ei taha seda teha. Mitte, et te ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga te olete nii väsinud ja olete oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks te olete selle ära teeninud. Te rabate päevad läbi, et perel oleks toit laual. Te olete rassinud tööl keeruliste probleemide, inimestevaheliste pingete, vihaste klientide ja õelate konkurentidega. Orjanud eelarvete ja aruannete kallal - ja seda kõike selleks, et saaksite oma perele veidi paremaid asju lubada. Ja kõik mida te praegu soovite, on paar tundi enda jaoks. Seega kasutate söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas teil on tõsi taga. Teil ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“
Kui poiss on juba uksel, siis hõikate talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean“, hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah.“ Pomiseb poiss vaikselt.
Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid.
Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde.
Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.
Pinged ja sisemise ebakõla tagajärjed, sellepärast, et me ei tee seda, mida me oma südametunnistuse arvates tegema peame, väsitavad palju rohkem kui raske pidev töö.
Tegelikult kujutab suur osa sellest, mida me kutsume ajakorralduse frustratsiooniks – tundest, et meid kistakse tükkideks, et meile avaldatakse pidevat survet – oma põhiolemuselt sisemise ebakõla tekitatud probleeme.
Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Senikaua, kui meil on küsimusi, senikaua kuni kahtleme ei ole ju vaja midagi teha, me ei vastuta tulemuse eest. Seepärast me veedamegi päevi, nädalaid, kuid ja aastaid enese poolt loodud ratsionaalsete valede sisse mässituna, vältides lihtsaid tegevusi, mis viiksid meid kooskõlla elu kvaliteeti valitsevate seadustega.
Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust „Jah, ja….“. Ärge põhjendage, ärge õigustage, lihtsalt tehke, soovitab Covey.
Kooliaasta algas, võtame aega.
Silva
Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme me ühte kahest: me kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima – miks me peaksime tegutsema teisiti.
Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.
Stephen R.Covey toob järgmise näite.
Kujuta ette, et tuled peale rasket päevatööd väsinult koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.
Aga tegelikult te ei taha seda teha. Mitte, et te ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga te olete nii väsinud ja olete oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks te olete selle ära teeninud. Te rabate päevad läbi, et perel oleks toit laual. Te olete rassinud tööl keeruliste probleemide, inimestevaheliste pingete, vihaste klientide ja õelate konkurentidega. Orjanud eelarvete ja aruannete kallal - ja seda kõike selleks, et saaksite oma perele veidi paremaid asju lubada. Ja kõik mida te praegu soovite, on paar tundi enda jaoks. Seega kasutate söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas teil on tõsi taga. Teil ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“
Kui poiss on juba uksel, siis hõikate talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean“, hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah.“ Pomiseb poiss vaikselt.
Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid.
Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde.
Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.
Pinged ja sisemise ebakõla tagajärjed, sellepärast, et me ei tee seda, mida me oma südametunnistuse arvates tegema peame, väsitavad palju rohkem kui raske pidev töö.
Tegelikult kujutab suur osa sellest, mida me kutsume ajakorralduse frustratsiooniks – tundest, et meid kistakse tükkideks, et meile avaldatakse pidevat survet – oma põhiolemuselt sisemise ebakõla tekitatud probleeme.
Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Senikaua, kui meil on küsimusi, senikaua kuni kahtleme ei ole ju vaja midagi teha, me ei vastuta tulemuse eest. Seepärast me veedamegi päevi, nädalaid, kuid ja aastaid enese poolt loodud ratsionaalsete valede sisse mässituna, vältides lihtsaid tegevusi, mis viiksid meid kooskõlla elu kvaliteeti valitsevate seadustega.
Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust „Jah, ja….“. Ärge põhjendage, ärge õigustage, lihtsalt tehke, soovitab Covey.
Kooliaasta algas, võtame aega.
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
