Viimast korda enesejuhtimisest

Iga silmapilk, mil tajume endas midagi rahumeelset ja kaunist, kastab meis rahu ja ilu seemneid ja samal ajal ei kasta hirmu ja valu seemneid – on öelnud zen munk Thich Nhat Hanah.


Head tunded avaldavad meile seda tugevamat mõju, mida enam me nendega tegeleme, kuigi rangelt teaduslikku tõestust sellele veel ei ole. Kes naudib elu kauneid hetki nii intensiivselt kui vähegi võimalik, toimib arukalt, sest kujundab ta oma aju paremuse suunas. See on alati olnud Idamaade filosoofia käsitlus, mis läheneb paljudes punktides aju-uurimise seisukohtadele. Nii jooga kui ka neuroloogia omistavad alateadlikele emotsioonidele suurt tähtsust ning on ühel meelel selles, et vaimu kujundatakse kogemuse kaudu.
Idamaades on inimesed oma hingega tegelenud nii pikka aega ja põhjalikult, nagu ei kusagil maailmas. Põhjus peitub nende religioonides. Hinduism ja budism erinevad Lääne usuõpetusest selle poolest, kust nad arvavad tõde leidvat. Juutluse, kristluse ja islami jaoks on ülim tõde peidus pühas raamatus, ehk tõde tuleb väljastpoolt enda sisse integreerida. Ida religioonid õpetavad, et kõige olulisem on tunda iseennast, tajuda iseenda sisimas toimuvat. Hinduistlik käsitlus lähtub seestpoolt-väljapoole printsiibist, - leida jumalik alge omaenda hinges.
Samasugune seestpoolt väljapoole printsiip väljendub ka suhtumises haigustesse. Reeglina tabavad meid kolme sorti haigused:
1. Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt, jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne.

2. Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme eelnevalt  koera kiusanud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.

3. Haigused, mis on põhjustatud  force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.

Jooga nendib, et tegelikult kõigi nende haiguste põhjused on meis endis, meie enda peas ja südames. Kuigi välised tegurid võivad takistada, on meil ometi alati sisemine vabadus (proaktiivsus) valida oma reageering, kuidas välistele takistustele ja iseenda hädadele reageerida.

Jooga pakub terve rea tööriistu proaktiivsuse arendamiseks, mida praktiliselt iga inimene on võimeline kasutama ühel või teisel määral.

Yoga Sūtra´tes Pantanjali rõhutab vajadust valida õiged praktikad õiges järjekorras ja teha neid järjekindlalt. Klassikaline järjekord praktiseerimiseks on järgmine: esmalt asana praktikad, siis tuleb juurde teadvustatud hingamine (millest oli veidi jutt eelmistes kirjades) ja alles seejärel meditatsioon.

Meditatsiooni mõõdetavat mõju tõestasid neuroloogid Robert Benson ja Herbert Wallace juba 30 aastat tagasi ning sellest ajast peale on seda kinnitanud paljud uurimused. Regulaarne meditatsioon viib organismi tasakaalu seisundisse, kus aju on hirmudest vaba ja lõõgastunud.

Kui ma alustasin blogimist, siis seadsin endale piiriks ühe aasta. Nüüdseks olen ma blogi kirjutanud rohkem kui poolteist aastat. Tunnistan, et kirjutamine meeldib mulle. See distsiplineerib, tuletab endale meelde kasulikke asju, paneb end kõrvalt vaatama ja jälgima, kuidas mul endal nende asjadega läheb.
Tõenäoliselt ma kirjutan aeg-ajalt veel, aga nüüdsest keskendun põhiliselt oma joogaõpingutele ja joogakooli lõpetamisele, et seejärel alustada oma elus uut karjääri - joogaõpetaja oma.

Ma tänan kõiki, kes on võtnud vaevaks minu blogi lugeda ja soovin kõigile edu sel kõige raskemal teel - enesejuhtimise teel!
Silva