Valel on lühikesed jalad, aga kiired autod ja head advokaadid

Jah, ausalt tegutsemine peaks tooma positiivsed tulemused. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et valel on lühikesed jalad. Kuid teravkeeled lisavad: "Mis sest, et lühikesed, kiired autod ja head advokaadid ajavad asja ära!"
Jätkan kaks nädalat tagasi alustatud Stephen R Covey Esmatähtis esikohale, 21.sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatu tutvustamist.
Eelmistes kirjades oli juttu kahest fundamentaalsest ideest, millest sõltub vastus sellele, mis siis ikkagi on esmatähtis ja kuhu oma ajaressurss suunata: nelja inimliku vajaduse ja võime teostamisest ja õige põhjakaare printsiipidest.

Printsiipide juures peaks kindlasti rääkima ka sellest, mida printsiibid ei ole. Printsiibid siinses kontekstis ei ole väärtushinnangud. Keskendumine väärtushinnangutele on üks peamisi illusioone, millest lähtub traditsiooniline lähenemine ajakorraldusele. See sunnib meid kujutlema oma edu, püstitama endale eesmärke, ronima mööda redelit ülespoole. Väärtushinnangute olemus ütleb, et esmatähtsad asjad on minu prioriteedid. Mina ise otsustan mida hindan ja asun siis tõhusalt asja kallale. See võib viia vaid ülbuseni, kus me hakkame arvama, et oleme ise endale seaduseks ja näeme teistes vaid „asju“ või vahendeid, mis aitavad meil soovitut saavutada.

 Oma koolitustel näen ma pidevalt kui kuratlikult raske see teema tegelikult on. On üks lihtne soovitus, kuidas vahet teha, kas tegemist on printsiibi või väärtushinnanguga. Mõtle, kas on võimalik pikaajaliselt elada selle järgi, olles ka sisemiselt rahul iseendaga, magada hästi ja sügavalt, ilma hirmu või südamekripeldusi tundmata.
Covey kirjutab, et millegi väärtustamine ei too endaga kaasa elu kvaliteeti mõjutavaid tulemusi …..välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe. Kõik soovid ja koguni kõik teod maailmas kokku, juhul kui nad ei tugine kehtivatele printsiipidele, ei suuda tagada elu kvaliteeti parandavaid tulemusi. Pelgalt unistamisest ei piisa. Pelgalt eesmärkide püstitamisest või redeleid mööda ronimisest ei piisa. Jõupingutused peavad olema rajatud reaalsusele, mis annavad tulemuse. Ainult sel juhul tasub unistada ja püstitada eesmärke.

Printsiibid ei ole pelgalt praktilised tegevused. Keerulistes olukordades me otsime turvalisust tegutsemises – kindlates ettekirjutustes, meetodites. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see tegevus või meetod ei pruugi sobida. Näiteks, kasutada populaarseid müügitehnikaid. Ühe inimesega suheldes need töötavad, aga teise inimese juures mitte. Kuid kõigi inimeste juures toimib printsiip, et püüa esmalt teda mõista ja alles siis olla ise mõistetud. Ja väga lihtsal põhjusel, me kõik vajame olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.

Printsiipide jõud seisab selles, et nad on universaalsed, ajatud tõed. Kui me neid mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiresti kohaneda iga muutusega. Õpetades oma lastele tegevuste asemel printsiipe või näidates, millistele printsiipidele on praktilised tegevused rajatud, valmistame me nad paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega. Praktilise tegevuse mõistmine võib aidata meil toime tulla antud hetke väljakutsega, kuid printsiibi mõistmine aitab toime tulla nii selle hetke probleemiga kui võimendab meie toimetulekut ka tuhandete tuleviku väljakutsetega.

Printsiipide puhul ei ole tegemist religiooniga. Erinevates maailma osades tänatakse Stephen R Covey´t küll „kristliku eetika elustamise eest“ või „Budda õpetuse meeldetuletamise“ eest, sest printsiipe tunnustavad ka kõik religioonid. Kuid siin pole jutt mitte lunastusest või surmajärgsest elust ega isegi mitte nende printsiipide allikast, sest need väljuvad antud raamatu raamidest.

Seega jutt pole mitte väärtushinnangutest, tegevustest ega religioonist vaid jutt käib õige põhjakaare reaalsusest, millele tugineb elu kvaliteet. Need printsiibid tegelevad asjadega, mis pikemas perspektiivis tagavad elu kvaliteeti parandava tulemuse.

Järgmises kirjas tuleb juttu kolmandast fundamentaalsest ideest – neljast inimandest, mis aitab meil mõista mis on need esmatähtsad asjad, millel oma aeg pühendada.
Seniks, ilusat Jaani!
Silva

Esmatähtis esikohale: printsiibid

Elus tekivad probleemid siis, kui me külvame ühte, aga loodame lõigata sootuks midagi muud.
Jätkan Stephen R. Covey raamatu „Esmatähtis esikohale“ tutvustust. Printsiibid – põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes - põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja mille järgi toimimine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid tulemusi, mis parandavad elu kvaliteeti.

Näiteks: ausus, ustavus, töökus, aupaklikkus, Kuldne Reegel, Taluseadus jpt.

Kuidas tunduks olukord, kus kevadel unustad külvamata, kogu suve logeled, ja siis asud sügisel tõsiselt asja kallale – künnad põllu, viskad seemne mulda, kultiveerid, tõrjud ümbrohtu jne ja seejärel loodad üleöö suure saagi salve saada.

Kui me looduses aktsepteerime hõlpsasti, et tulemus sõltub printsiipidest, siis sotsiaalses või korporatiivses kultuuris me kipume millegipärast arvama, et suudame kõrvale lükata loomulikud protsessid ja ikka saavutada tulemused. Ja võimegi seda lühiajaliselt saada.

Ka kõigi meie vajaduste efektiivne rahuldamine põhineb printsiipidel.

Füüsilised vajadused

• Tugev tervis põhineb printsiipidel.

• Majanduslik heaolu põhineb kokkuhoidlikkuse, töökuse, tulevaste vajaduste tarvis säästmise, intressi teenimise, mitte selle maksmise printsiipidel.

Sotsiaalsed vajadused

• Kvaliteetsed suhted on rajatud usalduse printsiibile, mis kasvab välja usaldusväärsusest ja pädevusest. Kui meil tekivad siin probleemid, siis meile reeglina ei meeldi, et meile öeldakse: mine ja teeni välja teiste usaldus. Palju kergem on uskuda, et uus armuseiklus, välimus, töökoht jms. aitab meid. Meie reklaam, filmid, muusika, TV programmid on seda illusiooni täis.

Vaimsed vajadused

• Tihti me elame tuupimise illusiooniga. Usume, et teatud diplom või kraad või töökoht tagab ka edukuse. Me ronime innukalt mööda redelit üles ja võime avastada, et redel toetub vastu valet seina.
Hingelised vajadused

• Me rahuldume illusiooniga, mida ühiskond meile müüa üritab ja usume, et elu tähendus peitub keskendumises iseendale, sellele, mida mina tahan. Aga tuhandete aastate vältel loodud tarkusekirjandus kinnitab ikka ja jälle, et elu kvaliteet peitub panuse andmises.

Järgmise nädala kirjas tuleb juttu sellest, mida printsiibid ei ole ja mis vahe on printsiipidel ja väärtushinnangutel.
Seniks päikest!
Silva

Elada, õppida, armastada, jätta endast jälg.

Oma suvekirjades ma tutvustan Stephen R. Covey, Roger ja Rebecca Merilli suurepärast raamatut enese- ja oma aja juhtimisest „Esmatähtis esikohale“. Seda on nimetatud ka 21. sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatuks ja nn neljada põlvkonna ajakorralduseks. Kahjuks on selle raamatu eestikeelsed trükid juba ammu läbi müüdud.
Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on need esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse.
1. Nelja inimliku vajaduse ja võime teostamine.
2. „Õige põhjakaare“ printsiipide reaalsus.
3. Nelja inimande potentsiaal.
Tänases kirjas tuleb juttu esimesest.
Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.
Nende vajaduste olemus on kätketud fraasi „elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg“.
• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.
• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.
• Õppida on meie vaimne vajadus kasvada ja ennast arendada.
• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.
Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.
Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikust joosta nende vajaduste vahel kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal kus need vajadused omavahel kattuvad.
Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, siis näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.
Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.
Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab  tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.
Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, siis ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellest, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.
Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega.
Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.
Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: Mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.
Järgmises kirjas tuleb juttu väärtushinnangutest ja printsiipidest.
Silva

Nädalakompass

Jätkan eelmise nädala teemal.
Tahaks olla hea lapsevanem, hea töötaja, hea abikaasa ja hea sõber, tahaks jõuda ka endaga tegeleda – ja nii ma tormangi ringi. Kuid probleemid kuhjuvad nii tööl kui kodus. Suur meelehärm meie ellu tuleb tihti sellest, et meie olulised suhted ja vastutused ehk rollid on omavahel konfliktis ja ei toeta üksteist. Ma võin olla edukas juht ja samal ajal läbikukkunud lapsevanem või abikaasa. Ma võin olla hea spetsialist, aga mul pole aega iseenda jaoks. Ühel päeval võin avastada, et suhtlen küll nn vajalike inimestega, aga head sõbrad enam ei helista.
Varem või hiljem mu edutud rollid nullivad ära mu edukad.
FanklinCovey  poolt rohkem kui miljoni inimese hulgas läbi viidud uuringud kinnitavad, et dünaamiline tasakaal töö- ja pereelu vahel on isikliku elu probleem number üks. Dünaamiline tasakaal  - see on, piltlikult öeldes,  püstijäämine kihutaval surfilaual.
Oma põhisuhete ja kohustuste ja rollide pidev haldamine on kindel tasakaalu ja efektiivse ajakasutuse allikas.
Tasakaalu säilitamiseks elus ja konfliktide vähendamiseks oma erinevate kohustuste ja vastutuste vahel ja nende pideva tähelepanu all hoidmiseks, tuleb nädalat planeerida ka oma rollidest lähtuvalt. Siis hakkavad rollid üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Tööriist selleks on Nädalakompass™
Nädalakompassi™ täitmine ei tähenda seda, et iga hinna eest püüad endast välja imeda ja planeerida mingeid rollitegevusi või nädala eesmärke.  Ei, see on oma nädala ülevaatamine sellise pilguga, et kas minu eelseisvas nädalas on ka olulisi tegevusi iga minu võtmerolli jaoks.
Need ei pea olema suured asjad, vaid ikka sellises mõõdus, mida jõuab nädalaga ära toimetada, aga millele keskendumine muudab mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides kõiki eesmärke täita,  pole lugu. Võin oma nädala eesmärgi saavutada alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et ma sel moel hoian oma võtmerolle pidevalt silma ees ja ei unusta mõnd neist pikemaks ajaks. Ja isegi kui ma ainult pooled eesmärgid oma erinevates rollides täidan, olen ma aastas astunud edasi 26 teadlikku sammu oma nn põhjakaare suunas. Nädala planeerimine läbi oluliste rollide toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad on suhted ning dünaamilist tasakaalu elus.
Jõudu püstijäämiseks! 
Silva