Iga päev toob kaasa ootamatuid väljakutseid, uusi võimalusi, põhjusi või vabandusi mitte teha seda mida oled planeerinud.
Valikuhetk on tõe hetk. Siin toimub meie iseloomu ja pädevuse kontroll. Stephen R. Covey nimetab mõningaid tegureid, mis meid sel hetkel mõjutavad:
• pakilisus (asjad, mis on kiired ja vahetud)
• sotsiaalne peegel (asjad, mis on meelepärased ja populaarsed)
• meie enda ootused
• teiste ootused
• meie sügavamad väärtused (see, mida pikas perspektiivis oluliseks peame)
• meie nn operatiivväärtused (see, mis kohe oluline tundub)
• meie stsenaarium
• meie eneseteadlikkus
• meie südametunnistus
• meie põhivajadused
• meie tahtmised
Kuna kõik need tegurid meid mõjutavad, on oluline meeles pidada, et valikuhetk ongi just valiku hetk. See, kas me reageerime automaatselt ühele või enamale neist mõjutustest, anname olukordadele või teistele inimestele võimaluse meid juhtida või kasutame oma inimlikke andeid teadliku, südametunnistuse poolt suunatud otsuse tegemiseks, on enda valida. Kuigi illusioon, et olukorrad või teised inimesed vastutavad meie elu kvaliteedi eest, teeb elu tihti mugavamaks.
Kuigi mõned meie valikutest võivad näida sel hetkel tühised ja tähtsusetud, viivad need otsused, mis nagu tillukesed mägiojad voolavad lõpuks kokku võimsaks jõeks, meid ühiselt ja üha jõulisemalt meie saatuse poole.
Printsiipidekeskne valiku olemus tähendab kuulda võtta südametunnistuse häält. Miks? Sellepärast, et kõikide tegurite hulgas, mis meid valikuhetkel mõjutavad, osutab just see õigesse põhjakaarde.
Stephen R. Covey pakub välja järgmise harjutuse.
Mõtle hetkeks mõnele oma suhtele, millest sa sügavalt hoolid ja mis sinu meelest vajab parandamist. Vaata sügavalt endasse ja esita endale küsimus:
Mis võiks olla see üks asi, mis selle suhte kvaliteeti oluliselt parandaks?
Kas tuleb pähe mõni vastus? Kas oled veendunud, et see parandaks seda suhet?
Kuidas sa seda tead?
Tavaline vastus on, et ma lihtsalt tean. Tegemist on lihtsalt sügava sisemise teadmisega, et just see on õige tegu ning veendumus, et selle tegemine annab häid tulemusi. Kas vastus mille sa leidsid on kooskõlas põhjakaare printsiipidega?
“Jah.“
“Kas see tegu või tegevus asub sinu Mõjuulatusringis?“
“Jah.“
“See võib olla raske, kuid kas see on teostatav?“
“Jah!"
Mis siis, kui oma päevases lahingumöllus, selle asemel, et võtta oma otsused vastu pakilisuse, sotsiaalse surve, teiste ootuste, valu vältimise või kiirparanduse pärast, oleksid suuteline neid vastu võtma selle sisemise tarkuse alusel?
Covey toob näite, kus peale loengut tuli tema juurde noor naine ja küsis: “Kust ma tean, et see, mida ma kuulen ongi tõepoolest too südametunnistuse hääl, mitte mõni muu – sotsiaalne südametunnistus, stsenaarium, minu enese soovunelmad?“
Covey: “Kas siis, kui tegid seda harjutust, tuli sulle pähe midagi, mida peaksid kindlasti tegema?“
„Jah, ma tean paljusid asju, mida ma peaksin tegema.“
Covey: “Siis soovitan oma küsimus unustada ja lihtsalt teha seda kõike!"
Nähes naise ilmet ta lisas:“ Ma näen, et minu vastus ei meeldi sulle?“
“Ei!“ vastas naine.
“Miks?“
Naine ohkas: „Mul pole enam ettekäänet!“
Silva
PS. Vaata kaunist hingekosutust meie juubilari, Arvo Pärdi teose
Spiegel im Spiegel (Peegel peeglis) kohta.
(Pärdi nimi on küll kahjuks valesti, aga muu on ilus)
http://www.youtube.com/watch?v=B8qg_0P9L6c
kolmapäev, 18. august 2010
kolmapäev, 11. august 2010
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid
Oma raamatus Esmatähtis esikohale Covey ei väsi rõhutamast rollide tasakaalu mõju meie üldisele efektiivsusele.
Kust me oma rollid saame? Meie loomulikud rollid kasvavad välja meie missioonist.
Kui me pole näinud vaeva ega leidnud neid oma sisemusest, siis on need tõenäoliselt kombinatsioon tunnetest, mis on meil enda ja oma sotsiaalse peegli ehk teiste inimeste, keskkonna, meedia jm arvamuste suhtes.
Tööroll, mille ainsaks eesmärgiks on raha teenimine ja teiste inimeste ootuste täitmine, mitte iseenda sisemine veendumus ja vajadus või suhe, mis põhineb sotsiaalsel peeglil – neil rollidel pole ülendavat ja ühendavat jõudu, sest nad ei lähtu sellest sisemisest ja põletavast „jah“ sõnast.
Aga kui me oleme selle „jah“ nimel pingutanud, siis on meie rollid nagu elava puu harud. Nad kasvavad loomulikult välja ühest ja samast tüvest – meie missioonist, meie vajaduste ja võimete unikaalsest teostamisest. Ja ühistest juurtest – printsiipidest, mis tagavad jätkuvuse ja elu. Meie rollid on see, mille kaudu me elame, armastame, õpime ja jätame oma jälje.
Iga roll on eluliselt tähtis ja edu ühes ei õigusta läbikukkumist teises.
Ilma rollide üldpildi teadvustamiseta võib mõni rollidest meid tervenisti endasse haarata, teised jäävad unarusse ja kisuvad meid tasakaalust välja.
Covey toob näite tippjuhist, kes oma rollide üleskirjutamise käigus taipas äkki, et oma pika karjääri jooksul on ta kutsunud lõunale väga paljusid inimesi, aga polnud kunagi oma abikaasat lõunale kutsunud. Käinud küll, kaasa võtnud ka, aga mitte ise kutsunud. Ja ometi oli see tema elu olulisim suhe. Nii hakkaski ta oma Nädalakompassis planeerima oma naisega lõunalkäimisi, mis omakorda pani teda nägema ka teisi viise, kuidas olla parem abikaasa.
Tõsi ta on, inimesed tihti arvavad, et oma lähedasi näevad nad niigi ja neile tundub, et ka räägivad nendega piisavalt, tobe oleks seda veel planeerida. Aga võta kätte, mõõda üle ja pane ka jutt kirja. Tulemus võib üllatada.
Inimese elus on probleeme, kus taluvuse ja võimete piiril tegutsemine mingi pikema aja vältel on vajalik ja koguni vältimatu.
Mul pole midagi hilisööni töötamise vastu, kui mind tiivustab inspiratsioon. Reaalne oht tekib siis, kui me satume ületöötamise haardesse. Töönarkomaanid on väga intelligentsed, huvitavad ja tihti ka väga sarmikad inimesed, aga neis puudub sisemine tarkus. Sellest annavad tunnistust kriisid ja terviseprobleemid nende elus, mis on just pideva sisemise tasakaalutuse tulemus.
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid, eriti kui garantiiaeg on möödas.
Siin tuleb Covey jälle tagasi nelja vajaduse ja võime juurde. Ka igal rollil on neli dimensiooni, mis põhinevad meie neljal vajadusel ja võimel: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg.
Igal rollil on füüsiline dimensioon, mis vajab ressursside säilitamist ja hooldamist, et tagada selle rolli efektiivset toimimist.
Igal rollil on vaimne dimensioon, see nõuab arendamist, uute oskuste õppimist.
Igal rollil on sotsiaalne ja emotsionaalne dimensioon, mis nõuab suhete loomist ja nende hooldamist. Kui õnneliku abielu garantiiaeg on kirjandusklassika põhjal ainult aasta või kaks, siis ülejäänud nelikümmend või rohkem aastat tuleb teha iganädalaselt hooldustöid. Soovitan lugeda 7 harjumuse raamatust, kuidas Covey seda ise teeb (minu märkus)
Igal rollil on ka hingeline dimensioon, mis nõuab mõtisklemist printsiipide ja missiooni üle.
Need neli vajadust ja võimet aitavad säilitada tasakaalu ja sünergiat rollide vahel, sest mis iganes ma teen ühes rollis mõne vajaduse hooldamiseks, mõjutab see positiivselt ka teist rolli.
Silva
Kust me oma rollid saame? Meie loomulikud rollid kasvavad välja meie missioonist.
Kui me pole näinud vaeva ega leidnud neid oma sisemusest, siis on need tõenäoliselt kombinatsioon tunnetest, mis on meil enda ja oma sotsiaalse peegli ehk teiste inimeste, keskkonna, meedia jm arvamuste suhtes.
Tööroll, mille ainsaks eesmärgiks on raha teenimine ja teiste inimeste ootuste täitmine, mitte iseenda sisemine veendumus ja vajadus või suhe, mis põhineb sotsiaalsel peeglil – neil rollidel pole ülendavat ja ühendavat jõudu, sest nad ei lähtu sellest sisemisest ja põletavast „jah“ sõnast.
Aga kui me oleme selle „jah“ nimel pingutanud, siis on meie rollid nagu elava puu harud. Nad kasvavad loomulikult välja ühest ja samast tüvest – meie missioonist, meie vajaduste ja võimete unikaalsest teostamisest. Ja ühistest juurtest – printsiipidest, mis tagavad jätkuvuse ja elu. Meie rollid on see, mille kaudu me elame, armastame, õpime ja jätame oma jälje.
Iga roll on eluliselt tähtis ja edu ühes ei õigusta läbikukkumist teises.
Ilma rollide üldpildi teadvustamiseta võib mõni rollidest meid tervenisti endasse haarata, teised jäävad unarusse ja kisuvad meid tasakaalust välja.
Covey toob näite tippjuhist, kes oma rollide üleskirjutamise käigus taipas äkki, et oma pika karjääri jooksul on ta kutsunud lõunale väga paljusid inimesi, aga polnud kunagi oma abikaasat lõunale kutsunud. Käinud küll, kaasa võtnud ka, aga mitte ise kutsunud. Ja ometi oli see tema elu olulisim suhe. Nii hakkaski ta oma Nädalakompassis planeerima oma naisega lõunalkäimisi, mis omakorda pani teda nägema ka teisi viise, kuidas olla parem abikaasa.
Tõsi ta on, inimesed tihti arvavad, et oma lähedasi näevad nad niigi ja neile tundub, et ka räägivad nendega piisavalt, tobe oleks seda veel planeerida. Aga võta kätte, mõõda üle ja pane ka jutt kirja. Tulemus võib üllatada.
Inimese elus on probleeme, kus taluvuse ja võimete piiril tegutsemine mingi pikema aja vältel on vajalik ja koguni vältimatu.
Mul pole midagi hilisööni töötamise vastu, kui mind tiivustab inspiratsioon. Reaalne oht tekib siis, kui me satume ületöötamise haardesse. Töönarkomaanid on väga intelligentsed, huvitavad ja tihti ka väga sarmikad inimesed, aga neis puudub sisemine tarkus. Sellest annavad tunnistust kriisid ja terviseprobleemid nende elus, mis on just pideva sisemise tasakaalutuse tulemus.
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid, eriti kui garantiiaeg on möödas.
Siin tuleb Covey jälle tagasi nelja vajaduse ja võime juurde. Ka igal rollil on neli dimensiooni, mis põhinevad meie neljal vajadusel ja võimel: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg.
Igal rollil on füüsiline dimensioon, mis vajab ressursside säilitamist ja hooldamist, et tagada selle rolli efektiivset toimimist.
Igal rollil on vaimne dimensioon, see nõuab arendamist, uute oskuste õppimist.
Igal rollil on sotsiaalne ja emotsionaalne dimensioon, mis nõuab suhete loomist ja nende hooldamist. Kui õnneliku abielu garantiiaeg on kirjandusklassika põhjal ainult aasta või kaks, siis ülejäänud nelikümmend või rohkem aastat tuleb teha iganädalaselt hooldustöid. Soovitan lugeda 7 harjumuse raamatust, kuidas Covey seda ise teeb (minu märkus)
Igal rollil on ka hingeline dimensioon, mis nõuab mõtisklemist printsiipide ja missiooni üle.
Need neli vajadust ja võimet aitavad säilitada tasakaalu ja sünergiat rollide vahel, sest mis iganes ma teen ühes rollis mõne vajaduse hooldamiseks, mõjutab see positiivselt ka teist rolli.
Silva
kolmapäev, 4. august 2010
Tasakaal pole mitte „kas/või“, see on „ja“
Ühes oma varasemas kirjas ma kirjutasin planeerimissüsteemide põlvkondadest. Minule teadaolevalt on neid defineeritud neli. Neljanda põlvkonna olulisim erinevus teisest ja kolmandast põlvkonnast (kuhu nt kuuluvad nii outlook kui enamus elektroonilistest vidinatest ja paberkalendritest), on see, et ta tegeleb ajakasutuse seisukohast niivõrd tähtsa teguriga nagu tasakaal.
Järgnev on lühikokkuvõte Esmatähtis esikohale raamatu peatükist, mis räägib tasakaalust oma erinevate rollide vahel.
Tasakaal on „õige põhjakaare“ printsiip. Nagu mistahes printsiibi puhul, on üks tähtsamaid tõendeid ka tasakaalu kohta tagajärjed, mida põhjustab selle vastand – tasakaalutus. Tasakaalutust väljendab nii komistamine, kukkumine, vertigo-tõbi kui ka pinge ja rahulolematus või nn ahvimeel ehk pidev sebimine ja rabelemine ühe asja juurest teise juurde.
Kas tagab tasakaalu võimalikult kiire jooks oma rollide vahel, eesmärgiga need ühe kindla ajaühiku jooksul läbida. Või on ka mõni tõhusam viis, mis avaldab ka tulemustele suuremat mõju?
Meid, läänemaailma inimesi, on juba lapsepõlvest peale õpetatud nägema rolle kui teatud eraldatud lahtreid või kaste. Meil on koolis erinevad klassid, meil on erinevad õppeained, igaühe jaoks on erinevad õpikud. Kui me saame 5 bioloogias ja 3 ajaloos siis reeglina ei tule meile pähe, et nende kahe aine vahel valitseb mingi muu seos, kui see, et ühte õppisin vähem. Me vaatleme oma rolli tööelus eraldi oma rollist kodus ja sel kõigel ei ole kuigi palju seost meie teiste rollidega, nagu näiteks enesearendamine või ühiskondlik tegevus.
Me mõtleme mõistetes kas/või – me keskendume kas ühele või teisele rollile. Niisugune lahterdamine väljendub ka meie iseloomus. Tööl me elame üht elu, kodus teist. Need, kes me oleme eraelus erineb sellest, kes me oleme avalikus elus. Niisugune lahterdamine väljendub ka ilmekalt sõnades tööaeg ja vaba aeg.
Oma raamatus The Unschooled Mind näitab Hovard Gardener lahterdatud mõtteviisi mõju, kus kõrgharidusega inimesed saavutasid häid tulemusi seni, kuni nad tegutsesid sel moel, nagu neid oli õpetatud. Niipea kui olukord või asjaolud muutsid nad mitte üksnes ei saavutanud kehvemaid tulemusi, nad kukkusid lihtsalt läbi. See on ka meie praeguse koolihariduse üks suuremaid probleeme. Koolis või kõrgkoolis võib olla hakkamasaamine suurepärane, kuid esimesel töökohal ilmnevad ületamatud raskused prioriteetide seadmisega, aja kasutamisega, initsiatiivi ja vastutuse võtmisega tulemuste eest, teistega koostöötamise oskustega jne. Üks üliõpilane ütles mulle kunagi, et 7 harjumust oli terve tema ülikooliprogrammi kõige kasulikum aine (minu märkus).
Meie erinevad rollid on äärmiselt läbipõiminud ja iga osa mõjutab kõiki ülejäänud osasid. Tegelikkuses on inimene, kes hommikul üles tõuseb, duši all käib ja hommikust sööb seesama inimene, kes suhtleb kontoris klientidega, teeb juhatusele ettekande, käib jõusaalis, koristab kööki või garaaži. Elu on jagamatu tervik. Niisugune holistiline lähenemine on iseloomulik idamaade tarkusele, mis peab elu ja tervise aluseks tasakaalu.
Gandhi on öelnud, et inimene pole võimeline tegema head oma elu ühes valdkonnas, kui samal ajal on ametis halva tegemisega mõnes teises.
Kui nt läänemaailma meditsiin vaatleb inimese tervist keemilisest ja emotsionaalsest aspektist lähtuvalt, siis idamaades toob patsient endaga kaasa mitte ainult oma keemia ja emotsioonid, vaid ka oma suhted ja iseloomu ning ideaalis arst peab tegelema kõigi nende aspektidega. – inimese elu tasakaalu aitamisega. Sellise holistliku tasakaaluparadigma olemus on võetud kokku iidses sufismi õpetuses: “Sa arvad, et kuna mõistad ühte, peaksid sa mõistma ka kahte, sest üks ja üks on kaks. Aga sa pead mõistma ka ja´d nende vahel.
Seega tasakaal ei peitu mitte valikus kas / või, see peitub sõnas „ja“.
Ehkki igal rollil on oma spetsiifilised omadused, annavad õige põhjakaare printsiibid meile pädevuse, mis kehtib igas rollis ja loob rollide vahel sünergia, mis säästab uskumatult palju probleemide lahendamiseks kuluvat aega ja energiat. Nt, proaktiivsuse printsiip – oma elu ja valikute eest vastutuse võtmine iseendale - , toimib ja annab tulemuse nii siis, kui on tegemist pahase abikaasa või mässumeelse teismelisega, või kui tegelete vihase kliendi, nõudliku ülemuse, masendunud alluvaga. Empaatia – püüe kõigepealt mõista – loob usalduslikud suhted nii pereringis kui sõprade ja töökaaslaste hulgas.
Ka järgmises kirjas tuleb juttu tasakaalust rollide vahel.
Silva
Järgnev on lühikokkuvõte Esmatähtis esikohale raamatu peatükist, mis räägib tasakaalust oma erinevate rollide vahel.
Tasakaal on „õige põhjakaare“ printsiip. Nagu mistahes printsiibi puhul, on üks tähtsamaid tõendeid ka tasakaalu kohta tagajärjed, mida põhjustab selle vastand – tasakaalutus. Tasakaalutust väljendab nii komistamine, kukkumine, vertigo-tõbi kui ka pinge ja rahulolematus või nn ahvimeel ehk pidev sebimine ja rabelemine ühe asja juurest teise juurde.
Kas tagab tasakaalu võimalikult kiire jooks oma rollide vahel, eesmärgiga need ühe kindla ajaühiku jooksul läbida. Või on ka mõni tõhusam viis, mis avaldab ka tulemustele suuremat mõju?
Meid, läänemaailma inimesi, on juba lapsepõlvest peale õpetatud nägema rolle kui teatud eraldatud lahtreid või kaste. Meil on koolis erinevad klassid, meil on erinevad õppeained, igaühe jaoks on erinevad õpikud. Kui me saame 5 bioloogias ja 3 ajaloos siis reeglina ei tule meile pähe, et nende kahe aine vahel valitseb mingi muu seos, kui see, et ühte õppisin vähem. Me vaatleme oma rolli tööelus eraldi oma rollist kodus ja sel kõigel ei ole kuigi palju seost meie teiste rollidega, nagu näiteks enesearendamine või ühiskondlik tegevus.
Me mõtleme mõistetes kas/või – me keskendume kas ühele või teisele rollile. Niisugune lahterdamine väljendub ka meie iseloomus. Tööl me elame üht elu, kodus teist. Need, kes me oleme eraelus erineb sellest, kes me oleme avalikus elus. Niisugune lahterdamine väljendub ka ilmekalt sõnades tööaeg ja vaba aeg.
Oma raamatus The Unschooled Mind näitab Hovard Gardener lahterdatud mõtteviisi mõju, kus kõrgharidusega inimesed saavutasid häid tulemusi seni, kuni nad tegutsesid sel moel, nagu neid oli õpetatud. Niipea kui olukord või asjaolud muutsid nad mitte üksnes ei saavutanud kehvemaid tulemusi, nad kukkusid lihtsalt läbi. See on ka meie praeguse koolihariduse üks suuremaid probleeme. Koolis või kõrgkoolis võib olla hakkamasaamine suurepärane, kuid esimesel töökohal ilmnevad ületamatud raskused prioriteetide seadmisega, aja kasutamisega, initsiatiivi ja vastutuse võtmisega tulemuste eest, teistega koostöötamise oskustega jne. Üks üliõpilane ütles mulle kunagi, et 7 harjumust oli terve tema ülikooliprogrammi kõige kasulikum aine (minu märkus).
Meie erinevad rollid on äärmiselt läbipõiminud ja iga osa mõjutab kõiki ülejäänud osasid. Tegelikkuses on inimene, kes hommikul üles tõuseb, duši all käib ja hommikust sööb seesama inimene, kes suhtleb kontoris klientidega, teeb juhatusele ettekande, käib jõusaalis, koristab kööki või garaaži. Elu on jagamatu tervik. Niisugune holistiline lähenemine on iseloomulik idamaade tarkusele, mis peab elu ja tervise aluseks tasakaalu.
Gandhi on öelnud, et inimene pole võimeline tegema head oma elu ühes valdkonnas, kui samal ajal on ametis halva tegemisega mõnes teises.
Kui nt läänemaailma meditsiin vaatleb inimese tervist keemilisest ja emotsionaalsest aspektist lähtuvalt, siis idamaades toob patsient endaga kaasa mitte ainult oma keemia ja emotsioonid, vaid ka oma suhted ja iseloomu ning ideaalis arst peab tegelema kõigi nende aspektidega. – inimese elu tasakaalu aitamisega. Sellise holistliku tasakaaluparadigma olemus on võetud kokku iidses sufismi õpetuses: “Sa arvad, et kuna mõistad ühte, peaksid sa mõistma ka kahte, sest üks ja üks on kaks. Aga sa pead mõistma ka ja´d nende vahel.
Seega tasakaal ei peitu mitte valikus kas / või, see peitub sõnas „ja“.
Ehkki igal rollil on oma spetsiifilised omadused, annavad õige põhjakaare printsiibid meile pädevuse, mis kehtib igas rollis ja loob rollide vahel sünergia, mis säästab uskumatult palju probleemide lahendamiseks kuluvat aega ja energiat. Nt, proaktiivsuse printsiip – oma elu ja valikute eest vastutuse võtmine iseendale - , toimib ja annab tulemuse nii siis, kui on tegemist pahase abikaasa või mässumeelse teismelisega, või kui tegelete vihase kliendi, nõudliku ülemuse, masendunud alluvaga. Empaatia – püüe kõigepealt mõista – loob usalduslikud suhted nii pereringis kui sõprade ja töökaaslaste hulgas.
Ka järgmises kirjas tuleb juttu tasakaalust rollide vahel.
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
