Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid

Oma raamatus Esmatähtis esikohale Covey ei väsi rõhutamast rollide tasakaalu mõju meie üldisele efektiivsusele.

Kust me oma rollid saame? Meie loomulikud rollid kasvavad välja meie missioonist.

Kui me pole näinud vaeva ega leidnud neid oma sisemusest, siis on need tõenäoliselt kombinatsioon tunnetest, mis on meil enda ja oma sotsiaalse peegli ehk teiste inimeste, keskkonna, meedia jm arvamuste suhtes.

Tööroll, mille ainsaks eesmärgiks on raha teenimine ja teiste inimeste ootuste täitmine, mitte iseenda sisemine veendumus ja vajadus või suhe, mis põhineb sotsiaalsel peeglil – neil rollidel pole ülendavat ja ühendavat jõudu, sest nad ei lähtu sellest sisemisest ja põletavast „jah“ sõnast.

Aga kui me oleme selle „jah“ nimel pingutanud, siis on meie rollid nagu elava puu harud. Nad kasvavad loomulikult välja ühest ja samast tüvest – meie missioonist, meie vajaduste ja võimete unikaalsest teostamisest. Ja ühistest juurtest – printsiipidest, mis tagavad jätkuvuse ja elu. Meie rollid on see, mille kaudu me elame, armastame, õpime ja jätame oma jälje.

Iga roll on eluliselt tähtis ja edu ühes ei õigusta läbikukkumist teises.
Ilma rollide üldpildi teadvustamiseta võib mõni rollidest meid tervenisti endasse haarata, teised jäävad unarusse ja kisuvad meid tasakaalust välja.

Covey toob näite tippjuhist, kes oma rollide üleskirjutamise käigus taipas äkki, et oma pika karjääri jooksul on ta kutsunud lõunale väga paljusid inimesi, aga polnud kunagi oma abikaasat lõunale kutsunud. Käinud küll, kaasa võtnud ka, aga mitte ise kutsunud. Ja ometi oli see tema elu olulisim suhe. Nii hakkaski ta oma Nädalakompassis planeerima oma naisega lõunalkäimisi, mis omakorda pani teda nägema ka teisi viise, kuidas olla parem abikaasa.
Tõsi ta on, inimesed tihti arvavad, et oma lähedasi näevad nad niigi ja neile tundub, et ka räägivad nendega piisavalt, tobe oleks seda veel planeerida. Aga võta kätte, mõõda üle ja pane ka jutt kirja. Tulemus võib üllatada.
Inimese elus on probleeme, kus taluvuse ja võimete piiril tegutsemine mingi pikema aja vältel on vajalik ja koguni vältimatu.
Mul pole midagi hilisööni töötamise vastu, kui mind tiivustab inspiratsioon. Reaalne oht tekib siis, kui me satume ületöötamise haardesse. Töönarkomaanid on väga intelligentsed, huvitavad ja tihti ka väga sarmikad inimesed, aga neis puudub sisemine tarkus. Sellest annavad tunnistust kriisid ja terviseprobleemid nende elus, mis on just pideva sisemise tasakaalutuse tulemus.
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid, eriti kui garantiiaeg on möödas.

Siin tuleb Covey jälle tagasi nelja vajaduse ja võime juurde. Ka igal rollil on neli dimensiooni, mis põhinevad meie neljal vajadusel ja võimel: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg.

Igal rollil on füüsiline dimensioon, mis vajab ressursside säilitamist ja hooldamist, et tagada selle rolli efektiivset toimimist.

Igal rollil on vaimne dimensioon, see nõuab arendamist, uute oskuste õppimist.

Igal rollil on sotsiaalne ja emotsionaalne dimensioon, mis nõuab suhete loomist ja nende hooldamist. Kui õnneliku abielu garantiiaeg on kirjandusklassika põhjal ainult aasta või kaks, siis ülejäänud nelikümmend või rohkem aastat tuleb teha iganädalaselt hooldustöid. Soovitan lugeda 7 harjumuse raamatust, kuidas Covey seda ise teeb (minu märkus)

Igal rollil on ka hingeline dimensioon, mis nõuab mõtisklemist printsiipide ja missiooni üle.
Need neli vajadust ja võimet aitavad säilitada tasakaalu ja sünergiat rollide vahel, sest mis iganes ma teen ühes rollis mõne vajaduse hooldamiseks, mõjutab see positiivselt ka teist rolli.
Silva