On mul tõesti tahtmine muutuda?

Esita endale kaks küsimust ja kuula oma vastused ka ära.

1. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu isiklikus elus märkimisväärseid tulemusi?

2. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu tööelus märkimisväärseid tulemusi?

Kui oled oma vastused ära kuulanud ja leidnud, et selline tegevus on olemas, ja mitte üks vaid isegi mitu, siis küsi endalt veel üks küsimus:
Aga miks ma siis juba ei tee seda?
Vastust pole eriti keeruline leida ja tuleneb kahest tegurist, millega me pidevalt oma elus kokku puutume - pakilisusest ja olulisusest. Me tegeleme mõlemaga, aga üks neist on põhiparadigma läbi mille me näeme oma aega ja elu.
Pakilisus tuleb meie ellu nii väljastpoolt, kui ka meie endi seest. Me ise leiame, või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegemist. Me elame pakilisuse maailmas, suur osa kõigest mis luuakse on seotud ainult sellega, et teha asju kiiremini: kiirtoit, uued arvuti- ja mobiilifunktsioonid, suhtluskeskkonnad jne. Pakilisus iseenesest pole probleem, probleem tekib siis, kui see hakkab meie elus domineerima, sest siis see hakkab mõjutama meie prioriteete - pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni.
Olulisus tuleb meie ellu meie endi seest. See on seotud meile tähtsate kohustuste, suhete, meile tähtsate eemärkidega, on seotud meile oluliste väärtushinnangutega – sealt tulevad prioriteedid ehk esmatähtsad asjad, mis on vaja seada esikohale.
Victor E. Frankl ¹, Austria psühhiaater, Viini III psühhiaatriakoolkonna esindaja, logoteraapia ja proaktiivsuse mõiste looja, räägib et inimese muutumisvõime võtmeks on teadmine sellest, kes ta on, milline tahab olla ja mida saavutada. Inimesed ei suuda muutuda, seni kuni nad ei teadvusta oma väärtushinnanguid ja pikaajalisi eesmärke ehk sisemist tuuma, mille ümber kõik muu hakkab ringlema. Visioon ja väärtushinnangud on kompassiks, mis annab suuna, pikaajalised eesmärgid on kaart mille abil teelt mitte eksida.
Victor Frankl kirjutab, et oma elueesmärke ei tasu leiutada, need tuleb enda seest avastada. Pole mõtet küsida, mis on minu elu mõte, pigem on vaja mõista, et see olen mina, kellelt elu seda küsib. Ja elu küsib seda igalt inimeselt. Vastata saab sellele oma eluga ja vastuse saab anda ainult vastutav ehk proaktiivne olles.
Logoteraapia väidab, et paljud vaimsed ja emotsionaalsed haigused on tegelikult inimeses sügaval peituva mõttetuse- ja tühjusetunde sümptomid. Mõtteviis, et elu on kurbja mõttetu ning ainult palk ajab naerma, kuulub samasse valdkonda.
Need kirja alguses esitatud kaks küsimust võivad olla edukalt avastusprotsessi sissejuhatuseks. Aga ära üle pinguta, üle kolme eesmärgi elluviimine ühel ajaperioodil on üpris ebatõenäoline. Täideviimise tõenäolisus hakkab robinal langema, kui eesmärkide arv paisub üle kolme, väidavad nii FranklinCovey xQ auditi uuringud kui ka Larry Bossidy "Elluviimise" näited.

Ilusat jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Silva

¹Victor E. Frankl "Man`s Search For Meaning"

Eesti keeles saab Viktor E. Frankl´i teadustöödest lugeda raamatust "Mõttetahe. Valitud ettekandeid logoteraapiast."