Olemine ja tegemine

Kuigi tegemine (tegutsemine) tundub meile tihti väga väsitav ja koormav ning tekitab pingeid, on see sageli kergem kui olemine.

Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest.  Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.

Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.

Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.