Kuldne reegel

Kuldne reegel ütleb, et tee teistele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid.
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).

Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.

Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva

Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni

Ameeriklane Mark Helprin kirjutab, et me elame oma elu praegusel ajal sellises erutusseisundis, mis meie esivanematele sai osaks ainult lahinguolukorras.
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.

• Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
• Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
• Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?  

Aga mis tegelikult rohkem meeldib: kas see kui aega on või kui aega ei ole? Paljukirutud kiirustamine on sageli veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool.
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva

 

Nädalakompass

Paradoksaalsel kombel on meil tänapäeval rohkem aega, kui inimestel kunagi varem on olnud. 12-tunnine või pikem tööaeg on minevik. Kodune majapidamine ja toidu valmistamine võtab tänu majapidamismasinatele ja supermarketitele hoopis vähem aega. Kuid eeskätt on meil aega rohkem seetõttu, et me elame hoopis kauem kui meie esivanemad. Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga arenenud maades peaaegu kahekordistunud, aga proovige, näiteks, nelja elurõõmsa pensionäriprouaga leida kokkusaamiseks ühine vaba aeg.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.