Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
- Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
- Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
- Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar