Õnne paradoksid

Me hindame sündmuste mõju oma rahulolule üle. Kuna harjume nii positiivsete kui negatiivsete muutustega küllalt kergesti, mõjutavad välised tingimused meie rahulolu palju vähem kui arvame. Keegi tark on öelnud, et ilusa inimesega harjutakse sama kiiresti kui inetuga.

Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.

Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.

Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.