Tihti arvatakse, et joogaga tegelemise eesmärk on keerata end sõlme mõnda keerulisse asendisse ja siis nautida peent vaimsust nõudvaid mõtteid. Või on need lihtsalt venitus- ja painutusharjutused, mida kasutatakse niikuinii igas trennis.
Joogasüsteem on mõeldud füüsilise ja vaimse tervise säilitamiseks ja parandamiseks kõige laiemas mõttes - hoida oma keha ja emotsioonid heas toonuses, olles seeläbi iseendaga paremas läbisaamises, mis omakorda tagab suurema rahulolu ja parema läbisaamise teiste inimeste ja ümbritsevaga.
Jooga õpetab hingamise abil lõõgastuma ja rahunema, kui vajame rahu, aga samuti tõstma oma energiataset, kui on vaja olla aktiivsem ja energilisem. Joogafilosoofia õpetab, kuidas tegeleda efektiivsemalt nende asjadega, mida me saame mõjutada ja jätta rahule need, mida me muuta ei saa. Ja samuti seda tarkust, kuidas nende vahel vahet teha.
Kuulen tihti inimesi ütlevat, et neile jooga ei sobi, sest nad ei paindu. Minu õpetajad joogakoolis väidavad ka, et painduvus on oluline, aga mitte kehas vaid peas. Kui mõttepainduvus on olemas, siis joogaga tegelemisel pole takistuseks vanus, tervis, ega kehakaal - lihtsalt igaühe jaoks on võimalik leida just tema jaoks sobiv praktika.
Kuna tulemused joogas (k.a. need eriti peened ja keerulised asanad) saavutatakse läbi hingamisharjutuste, siis niikaua kuni inimene hingata suudab, suudab ta tegeleda joogaga ja ammutada temast kasu. Viis, kuidas joogat õpetada sõltub alati õpilasest.
Teine üldlevinud küsimus puudutab joogastiile. Kuna jooga on ülimalt populaarne, siis püütakse jooga nime all reklaamida ja müüa mida iganes. Ja mitte ainult meil Eestis, vaid igal pool maailmas. Joogastiile tekib juurde iga hooajaga. Reeglina pole neil joogaga eriti midagi pistmist peale nime. Need, kes räägivad, et õpetavad mingisuguseid joogastiile ei mõista tegelikult joogat ega tema sõnumit.
Joogasüsteem, kui maailma vanima tervendamissüsteemi ajurveda üks osa, on kirja pandud umbes mõnisada aastat enne Kristust Patanjali poolt. Patanjali kirjeldas jooga põhimõtteid 195 mõtteterast koosnevas Yoga Sūtras. Need iidsed põhimõtted kehtivad tänapäeval ja peale meidki. Aga nii nagu kõik printsiibid, ei luba nad kiireid tulemusi, küll aga kindlaid.
Seda, kas jooga meeldib või ei meeldi saab teada küll alles joogatunnis, aga järgnev harjutus võib olla väike proovikivi. Kui sa suudad võtta 5 minutit ja teha läbi järgneva kolmest sammust koosneva harjutuse ja sul on pärast seda hea enesetunne, siis on üpris tõenäoline, et jooga hakkab sulle väga meeldima.
1. Säti ennast toolile istuma. Mõlemad jalad toetuvad kindlalt maha, selg on sirge ja ei toetu vastu tooli seljatuge. Käed on rahulikult süles või reitel peopesad ülespoole. Hinga rahulikult ja sügavalt läbi nina.
2. Rahulikult hingates lõdvesta õlad, lase kätel oma süles muutuda raskeks. Lase oma näol muutuda rahulikuks, pehmeks, siledaks. Käi mõttes läbi otsaesine, seejärel silmaümbrus, suuümbrus. Hambad ei ole kokku surutud, keel on pehme.
3. Tunneta seda rahu ja vaikust iseendas. Naudi mõned minutid seda heaolutunnet, mida pakub iseendaga olemine.
Nüüd oled tõenäoliselt hoopis värskem, et uuesti oma kohustuste kallale asuda.
Ilusat Jaani!
kolmapäev, 22. juuni 2011
kolmapäev, 8. juuni 2011
Jooga ja enesejuhtimine
Enesejuhtimise üks võtmeküsimusi on, kuidas hakkama saada oma negatiivsete emotsioonidega. Muidugi on selleks on palju erinevaid teid ja võimalusi. Mina ise pean ideaalseks vahendiks joogat, mille sellekohane toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul.
Jooga ühendab meie vajadused füüsilise koormuse ning vaimse tasakaalu järele ja teeb seda läbi hingamise.
Füsioloogilisel tasandil sissehingamine toidab meie keha ja väljahingamine puhastab meie keha, vabastades meid nii ebavajalikest ainetest kui ka kahjulikest emotsioonidest.
Kõik teavad kõnekäändu: sa oled see, mida sa sööd. Jooga väidab, et sa oled see, mis sinust välja ei tule.
Hingamiskiirus ja maht reguleerib meie kehalist aktiivsusest ja stressitaset. Emotsionaalset ja vaimset seisundit mõjutab hingamine otseselt. Erutusseisundis muutub meie hingamine samasuguseks kui raske füüsilise koormuse juures. Igapäevaelus, kui me teadlikult ei keskendu hingamisele, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest, piltlikult öeldes me lihtsalt hingeldame. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme nii tihti end väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased ning igasugused haigused tabavad meid kergesti.
Tihti arvatakse, et jooga on selline imelik kehaväänamise kunst ja see väänamine ongi jooga olemus. Tegelikult on nende asendide (sanskriti keeles asanate) eesmärk tekitada sünergia hingamise ja liikumise vahel, valmistades keha ette teadlikuks hingamiseks, pranayamaks. Ja selleks pole vaja pea peal seista ega muud keerulist teha. Vastupidi, asanad ei tohi olla füüsiliselt rasked, tekitada pinget või valu kehas, sest sel juhul ei teeni nad oma eesmärki, kuna takistavad pranayamat.
Pranayama tähendab kontrolli oma hingamise üle, mille eesmärk on muuta hingamine järjest pikemaks, pehmemaks ja sügavamaks. See on hingamine, kus sissehingamine, väljahingamine ja hingepeetused nende vahel on sooritatud teadlikult, muutes hingamise alateadlikust tegevusest teadvustatud tegevuseks. Pranayama lõdvestab keha, vabastab meid ebavajalikest emotsioonidest, sundmõtetest, tagab mõtteselguse ja suurendab sisemist rahu ning tasakaalu. Õigesti valitud pranayama aitab ennetada, leevendada ja ravida haigusi.
Variante, kuidas hingata sisse ja välja ning mida teha seal vahepeal on väga palju. Tegelikult just nii palju, et valida igaühele see, mis teda konkreetselt aitab. Jooga on väga individuaalne.
Joogat, mis on üle 10 tuhande aasta vanuse ajurveda tervendamissüsteemi üks osa, on nimetatud ka kirurgiaks ilma noata. Hea uudis on see, et seda saab harrastada praktiliselt viimse hingetõmbeni. Kuid vigastuste ja kahjulike mõjude oht võib olla samuti suur, seepärast ei tohigi joogaharjutusi ja hingamistehnikaid omal käel või raamatute abil praktiseerima hakata. Siit ka põhjus, miks nn jooga elementide kasutamine kõikvõimalike muude treeningsüsteemide osana on heal juhul kasutu, kuid võib ka olla lausa kahjulik.
Alustada tuleb kindlasti joogaõpetaja juhendamisel. Traditsiooniline joogaõpetajate õpetus on pikaajaline ja põhjalik ning üles ehitatud mentorluse põhimõttel: igal tõsisel joogaõpetajal on oma õpetaja või mentor, kes pidevalt suunab ja arendab teda ning vastutab ka tulemuste eest.
Jooga ühendab meie vajadused füüsilise koormuse ning vaimse tasakaalu järele ja teeb seda läbi hingamise.
Füsioloogilisel tasandil sissehingamine toidab meie keha ja väljahingamine puhastab meie keha, vabastades meid nii ebavajalikest ainetest kui ka kahjulikest emotsioonidest.
Kõik teavad kõnekäändu: sa oled see, mida sa sööd. Jooga väidab, et sa oled see, mis sinust välja ei tule.
Hingamiskiirus ja maht reguleerib meie kehalist aktiivsusest ja stressitaset. Emotsionaalset ja vaimset seisundit mõjutab hingamine otseselt. Erutusseisundis muutub meie hingamine samasuguseks kui raske füüsilise koormuse juures. Igapäevaelus, kui me teadlikult ei keskendu hingamisele, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest, piltlikult öeldes me lihtsalt hingeldame. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme nii tihti end väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased ning igasugused haigused tabavad meid kergesti.
Tihti arvatakse, et jooga on selline imelik kehaväänamise kunst ja see väänamine ongi jooga olemus. Tegelikult on nende asendide (sanskriti keeles asanate) eesmärk tekitada sünergia hingamise ja liikumise vahel, valmistades keha ette teadlikuks hingamiseks, pranayamaks. Ja selleks pole vaja pea peal seista ega muud keerulist teha. Vastupidi, asanad ei tohi olla füüsiliselt rasked, tekitada pinget või valu kehas, sest sel juhul ei teeni nad oma eesmärki, kuna takistavad pranayamat.
Pranayama tähendab kontrolli oma hingamise üle, mille eesmärk on muuta hingamine järjest pikemaks, pehmemaks ja sügavamaks. See on hingamine, kus sissehingamine, väljahingamine ja hingepeetused nende vahel on sooritatud teadlikult, muutes hingamise alateadlikust tegevusest teadvustatud tegevuseks. Pranayama lõdvestab keha, vabastab meid ebavajalikest emotsioonidest, sundmõtetest, tagab mõtteselguse ja suurendab sisemist rahu ning tasakaalu. Õigesti valitud pranayama aitab ennetada, leevendada ja ravida haigusi.
Variante, kuidas hingata sisse ja välja ning mida teha seal vahepeal on väga palju. Tegelikult just nii palju, et valida igaühele see, mis teda konkreetselt aitab. Jooga on väga individuaalne.
Joogat, mis on üle 10 tuhande aasta vanuse ajurveda tervendamissüsteemi üks osa, on nimetatud ka kirurgiaks ilma noata. Hea uudis on see, et seda saab harrastada praktiliselt viimse hingetõmbeni. Kuid vigastuste ja kahjulike mõjude oht võib olla samuti suur, seepärast ei tohigi joogaharjutusi ja hingamistehnikaid omal käel või raamatute abil praktiseerima hakata. Siit ka põhjus, miks nn jooga elementide kasutamine kõikvõimalike muude treeningsüsteemide osana on heal juhul kasutu, kuid võib ka olla lausa kahjulik.
Alustada tuleb kindlasti joogaõpetaja juhendamisel. Traditsiooniline joogaõpetajate õpetus on pikaajaline ja põhjalik ning üles ehitatud mentorluse põhimõttel: igal tõsisel joogaõpetajal on oma õpetaja või mentor, kes pidevalt suunab ja arendab teda ning vastutab ka tulemuste eest.
Oma järgnevates kirjades ma tahan jätkata jooga teemadel.
kolmapäev, 25. mai 2011
Sae teritamine
"Sae teritamise" eesmärk on oma keha, vaimu, suhete ja hinge arendamine viisil, mis tagab hea une, rõõmsa meele ja suurema sisemise rahu.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.
Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?
Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?
Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?
Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.
Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?
Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?
Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?
Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.
kolmapäev, 18. mai 2011
Ei tohi olla sõitmisega nii ametis, et pole aega isegi kütust võtta
- Mis sa teed?
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
kolmapäev, 11. mai 2011
Draama ja komöödia
Üldiselt kogeme me negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid ja ebameeldivad asjad meie käitumises vallanduvad kergemini. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene mitte eestlase loomusest vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, me tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu ning see on evolutsiooni pärand. Tänagi me kardame riski rohkem kui otsime õnne.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
kolmapäev, 4. mai 2011
Naeratamise mõju
On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet.
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
kolmapäev, 27. aprill 2011
Lõokesed ja öökullid
Puhkepäevadel saab selgeks, kas olete hommiku – või õhtuinimene. Osa inimesi kargab heatujuliselt varahommikul voodist välja, kuid teised rõõmustavad, et ei pea magusat und pooleli jätma.
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
