Kui kuulata kella tiksumist täiesti muutumatus taktis, aga suureneva helitugevusega, siis meile tundub, et tiksumine kiireneb. Maurice Ravel kasutas seda efekti oma kuulsa Boléro loomisel. Boléros on üksainus meloodia, mida kantakse veerandtunni jooksul korduvalt ette samas rütmis, muutub ainult heli tugevus ja kõla, aga kuulaja arvab, et tants läheb üha kiiremaks ja kiiremaks…...võimsamaks ja mõjuvamaks.
Sama efekt mõjutab meid igapäevaelus, nii tööl kui kodus.
Kõik, mis teeb pidevalt, pikalt ja kõvasti häält, saab meilt hoopis rohkem tähelepanu tekitades tunde, et ju see on tähtis ning me peame sellega võimalikult kiiresti tegelema. Näiteks, kui keegi räägib pidevalt, et selle asjaga on kiire, kiire, kiire – hakkab õige pea tunduma, et küllap on see asi väga tähtis.
Ja miks ka mitte, see võibki olla väga tähtis. Aga võib ka mitte olla. See võib olla üksnes pakiline asi, millele tuleks tegelikult EI öelda. Aga kuna see ülesanne kogu aeg piniseb, hullem kui lausa kisab, siis tormame temaga tegelema enne kui jõuame esitada endale küsimuse: Miks ma seda teen?
Rääkimata küsimisest, kas sellega tegelemine aitab mul saavutada oma prioriteete, tiimi prioriteete jne. Ja kas see on üldse minu aja parim kasutamine?
Silva
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar