Lihtsam on öelda EI ebaolulisele, kui sinu sees sügavamal põleb JAH olulisele

Tänases kirjas võtan lühidalt kokku peatüki, kus Covey räägib visioonist ja Viktor Franklist.
Austria psühholoog Viktor Frankl, olles vang natsi koonduslaagris, hakkas uurima küsimust: mis aitab mõnedel ellu jääda seal, kus enamik sureb.

Ta vaatles erinevaid tegureid - tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus –  veendumus, et neil on elus täita missioon, et neil on pooleli mingi tähtis töö. Vietnami ja teistest sõjavangide laagritest pääsenud on rääkinud samasugustest kogemustest: tulevikule orienteeritud visioon oli põhiline jõud, mis paljusid neist elus hoidis.

Kõigil meil on mingi visioon iseendast ja tulevikust. Ja see visioon loob tulemused.

Kui see nägemus on hästi lühikese perspektiiviga ja ei ulatu kaugemale reedesest grilliõhtust või teleseriaali järgmisest osast, siis paneb ta meid tegema valikuid selle põhjal, mis on otse nina all. Me kipume reageerima igale impulsile, tundele ja meeleolule, see on aga omakorda aega raiskav ja väsitav tegevus.Tulemuseks on reeglina rahulolematus iseendaga. Rahulolematus iseendaga sunnib omakorda otsima süüdlasi väljastpoolt jne. Üks tüüpilisi väljundeid on sõim netiavarustes.

Kui meie visioon põhineb illusioonil, ei suuda meie otsused tuua muutusi mida soovime. Me ei suuda usaldada enam oma unistusi, meie loov kujutlusvõime närbub, küünilisus kasvab. Kõik tundub mõttetu - ehk elu on üldiselt kurb ja ainult palk ajab naerma.

Kui meie visioon on osaline ja keskendub ainult nt majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele ja ignoreerib hingelisi ja vaimseid vajadusi, siis teeme me otsuseid, mis kisuvad meid tasakaalust välja.

Tüüpiline olukord on see, et oma südames taheti küll õnnelikku kodu, aga välja tuli elu, kus rabeletakse asjade muretsemise, laenude maksmise, ajapuuduse ja sellest tulenevate tülide küüsis. Ja lahku minnakse sellepärast, et väärtushinnangud olid erinevad. Jääb ainult küsimus, kelle omad.

Kui meie visioon põhineb sotsiaalsel peeglil, siis teeme oma valikud teiste inimeste ootuste põhjal. Me elame teiste – sõprade, vaenlaste, keskkonna, ühiskonna, meedia jne poolt meile antud või sissesöödetud stsenaariumide alusel. On ju öeldud, et kui inimene avastas peegli, hakkas ta kaotama oma hinge.

Aga kas see kräpp ja luulud, mida meile sisse söödetakse poelettidelt, majandusest ja poliitikast pole juba piisavalt hull küll?

Enam kui ükski teine tegur mõjutab meie nägemus meist endist meie valikuid ja muidugi seda, kuidas me endale antud aega, kasutame.

Tegelikult olen ju mina ise ainus kellele võin kindel olla ja loota, et ta seda teeb, mida ma tahan.
Silva

Kui pole aednikku, pole ka aeda

Stephen R Covey jutustab oma raamatus Esmatähtis esikohale loo, kuidas üks tema sõpru kolis uude majja ja palkas suurepärase aedniku oma aeda haljastama.
Sõbral oli väga selge nägemus selle kohta, missugust aeda ta saada tahab. Aga äärmiselt hõivatud inimesena, rõhutas ta pidevalt vajadust luua aed selline, et see nõuaks võimalikult vähe, parem kui üldse mitte, aega hooldamiseks. Lõpuks katkestas aednik ta jutu, öeldes, et ta saab aru küll mida temalt oodatakse, kuid enne kui jätkata, peab sõber lahendama enda jaoks probleemi: kui pole aednikku, pole ka aeda.

Enamik meist arvab, et oleks suurepärane, kui meil õnnestuks oma aed – oma elu – lülitada automaatrežiimile, kuid jõuda ikkagi elukvaliteedi osas selliste tulemusteni, mille saavutamiseks on vaja tööd ja pidevat hoolt.

Elu läheb edasi igal juhul ja midagi läheb alati kasvama, aga on suur vahe aktiivse aednikutöö ja minnalaskmise vahel.

Aednikutöö on olulisuse mõtteviisi praktiline rakendamine.

Ühel tasandil on see esmaabivahend, mis aitab jagu saada pakilisuse sõltuvusest. Nihutada oma mõtlemise raskuskese pakilisuselt olulisusele.

Teisel tasandil loob see raamistiku, mis võtab arvesse meie kõiki nelja vajadust: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg. Arendada oma isiklikku võimet mõista ja korraldada oma elu nende printsiipide järgi, mis valitsevad elu kvaliteeti.

Kolmandal tasandil võimaldab see oma isikliku visiooni ja eesmärgid kanda igapäeva ellu.

Kõige tähtsam on pidada kõige tähtsamaid asju kõige tähtsamaks. Selgus neis küsimustes kes ma tahan olla, mida oma elus teha ja printsiibid millel põhinevad nii minu olemine kui tegemine on vundament olulisuse mõtteviisile.

Kui hakkad planeerima oma eelseisvat nädalat, siis tuleb esimese sammuna teada, millel on minu elus tervikuna kõige suurem tähtsus. Pole ju mõtet planeerida tegevusi või kohtumisi, mis ei ole kooskõlas minu eesmärkidega.

Edasi määratle oma rollid. Rollid kajastavad vastutust, suhteid ja valdkondi, kus me saame anda oma panuse. Suur osa meie meelehärmist tuleb tundest, et oleme edukad ühes rollis teiste, võimalik, et tähtsamate arvel. Meil võib õnnestuda rahuldada oma klientide vajadused, kuid me ei suuda rahuldada oma isiklikke arengu- või kasvuvajadusi. Tasakaal rollide vahel ei tähenda ainult seda, et kasutad iga rolli jaoks teatud aja, vaid seda, et need rollid funktsioneerivad üheskoos oma visiooni ja missiooni täitmise nimel.

Seejärel vali igas rollis üks II kvadrandi eesmärk esitades endale küsimuse : mis on üks oluline tegevus, mida ma saan igas oma rollis teha, et see annaks kõige suurema positiivse tulemuse? Ja pane need nn suured kivid oma nädalasse paika ja alles seejärel planeeri ülejäänud tegevused.

Ole valiku hetkel ausameelne. Kui oleme oma olulised II kvadrandi tegevused oma nädalakavas kohale paigutanud on igapäevaseks ülesandeks jälgida, et sel ajal kui me loovime läbi päeva ootamatute võimaluste ja väljakutsete, jääksid esmatähtsad asjad esikohale. Sedamööda, kuidas päeva kulgeb, kerkivad kahtlemata esile uued tegurid, mis sunnivad juba planeeritud tegevusi ümber hindama ja muutma: ülemus kutsub kokku koosoleku, keegi pakub kahte piletit kontserdile, klient jätab ära kokkulepitud kohtumise jne. jne.

II kvadrandi mõtteviis võimendab meid leidma oma ajakasutusele parima viisi, lähtudes olulisuse, mitte pakilisuse paradigmast. Kui olukord muutub, on võimalik pidurdada ja võtta ühendust oma sisemise kompassiga, määramaks missugune on parim viis kasutada oma aega ja energiat. On ootamatus vähem tähtis kui see mida olen planeerinud, siis aitab ta mul püsida valitud rajal. Kui ootamatult esile kerkinud tegevus on tähtsam, võimendab see mind kohanema ja plaani muutma, olles veendunud, et tegelen olulisega, mitte ei reageeri pakilisele.

Kõigi nende sammude eesmärgiks on tugevdada iseloomu ja kompetentsust ning suutlikkust järgida oma sisemist kompassi neil otsuste vastuvõtmise hetkedel, kui autokumm haakub asfaldiga.

Anna endale hinnang. II kvadrandi protsess poleks täielik, kui me ei muudaks ühe nädala kogemusi järgmiste nädalate suurema efektiivsuse alusmüüriks. Kuidas muidu vältida seda, et kordame nädalast nädalasse neidsamu vigu maadeldes samade probleemidega.

Nüüd võib küll tekkida küsimus, et mis on sellel kõigel pistmist aia ja aednikuga. Olulisuse mõtteviis on protsess, milles iga osa vajab tegemist, ühegi juures ei anna viilida, esialgu, kuni see pole muutunud harjumuseks, isegi mitte optimeerida.

Ühel minu koolitusel deklareeris üks noor juht, et tema eesmärk on jõuda elus võimalikult vähese vaevaga võimalikult kaugele ja kõrgele. Vastasin, et see on täiesti võimalik.


Silva

Kõige ägedamad lahingud peetakse maha meie hinge hääletutes kambrites

Jätkan Stephen R. Covey raamatu Esmatähtis esikohale tutvustust.

Nii nagu meie keha vajab pidevat hoolitsust ja arendamist, vajavad seda ka meie neli inimannet. Võimalusi selleks on lõputult, oluline on valida võimalikult suure jõuõlaga tegevused, mis kasvatavad ka nende annete vahelist sünergiat. Siinkohal toon mõned Covey soovitused selleks.

Pea päevikut. Mida sinna kirja panna? Kui sulle ei meeldi see, mis tulemusi saavutad ja mismoodi elad - siis pane see kirja.

Pööra tähelepanu sellele, kuidas sinu elu mõjutavad printsiibid ja nt Taluseadus ( vt ka 16. juuni kirja).

Miks sa ikka teed ühte või teist asja, hoolimata teadmisest, et see on kahjulik või isegi enesehävituslik. Analüüsi kuidas algpõhjused sünnitavad tagajärgi. Kui su vanemad tegid midagi, mis pidi sind hulluks ajama ja sa lubasid endale, et oma lastega sa kunagi nii ei käitu, aga ühekorraga avastad, et toimid samuti, - kirjuta ka see üles. Üleskirjutamine suurendab meie teadlikkust oma stsenaariumidest ja aitab neid analüüsida ja seejärel arukamaid otsuseid teha.

Kui võtad endale kohustuse kellegi teise ees, siis kirjuta ka sellest, kuidas rakendasid oma sõltumatut tahet selle täitmiseks. Kui annad endale lubaduse teha kolm korda nädalas trenni, ja ei teinud seda, siis uuri põhjusi miks. Kas lubadus oli antud kergemeelselt, oli see hoopis ebareaalne? Kas sinu sõltumatu tahte jaoks oli see liiga suur katsumus?

Kujuta ette võimalusi ja pane need kirja. Unistamine arendab loovat kujutlusvõimet. See on lavastaja nägemus lavastusest. On kaugema, keskmise ja lähema perspektiiviga unistusi, mis aitavad luua oma visiooni. Seejärel testi oma unistusi. Kas nad põhinevad printsiipidel? Kas oled valmis maksma nende saavutamise eest nõutavat hinda? Vaata oma unistusi kõrvalt, uuri neid, maadle nendega kuni oled veendunud, et nad põhinevad printsiipidel, mis aitavad tulemust saavutada. Päeviku pidamine annab võime päevast päeva näha, muuta või kohandada meetodeid, mida rakendad oma annete kasutamiseks ja arendamiseks.

Paar näidet. Üks minu hea kolleeg, Covey treener, innustas mind üles kirjutama iga päev seda, mida ma sellest päevast õppisin. Vahest jätkus kirjapanekuks paarist sõnast, mõnikord mõnest lausest, kuid see on olnud väga huvitav lugemise ja mõtisklemise materjal minu enda jaoks.

Üks teine Covey treener peab päevikut oma mõlema lapse kohta. Paneb kirja sündmusi, naljakaid seiku ja ütlemisi, probleeme, jutuajamisi ning analüüsib enda mõtteid ja käitumist. Ta kavatseb päevikud neile kinkida 18. sünnipäevaks.

Esita endale küsimusi ja kuula oma vastuseid.  Näiteks, kas ma tahan saada laitmatult ausameelseks inimeseks? Kas ma olen suuteline vabandama, kui olen eksinud, tingimusteta armastama, pidama kellegi teise õnne niisama väärtuslikuks kui enda oma?

Üks tükk minust võib kohe kisama pista: „Ei, mind poole nii kasvatatudki!“

„See keskkond, kus ma elan või töötan ei võimaldagi seda!“

„ Aga miks ma peaks, teised ju ei tee?“ jne

Just siin võib mu sõltumatu tahe öelda, ma ei pea olema oma stsenaariumi või sotsiaalse peegli ori. Mul on alati võimalik otsustada, kuidas ma reageerin kõigele sellele, mis minuga on juhtunud. Kuidas ja kas teised seda teevad või mitte, ei oma mingit tähtsust.

Ja ikka ja jälle printsiibid. Kui me mõistame printsiipe, siis näeme selgesti, et Taluseadus kehtib samamoodi nii inimese individuaalse arengu kui ka tomatikasvatuse puhul.

Siit ka põhjus, miks printsiipide rakendamise õpetamine oma igapäevases elus ja töös annab hoopis odavamaid ja pikaajalisemaid positiivseid tulemusi, kui püüd õpetada rakendama käitumisi ja hoiakuid.

Väga paljudele teenindajatele on tuttavad nn Kuldreeglid. Firma töötab välja reeglid ja käitumised, mida siis oma inimestele õpetatakse. Selles pole midagi halba, kuid see on üpris aeganõudev ja tihti ka ebaefektiivne, sest igapäevaelu situatsioonid ja vajadused jooksevad kiiremini eest ära kui koolitusprotsess suudab järele jõuda.

Näide elust, mille saatis mulle üks mu blogi lugeja. Lennujaama töötaja ei suuda mitme vahemaandumisega reisija pagasit „sisse tshekkida“ ja väidab, et reisija peab oma pagasit siiski korduvalt välja võtma ja sisse andma. Reisija on kindel et seda saab teha, sest seda on eelnevalt korduvalt samas lennujaamas tehtud. Pakub välja ka võimaluse, et igal juhul saab seda teha käsitsi, juhul kui programmil on tõesti mingi „kala“ sees. Töötaja on viisakas ja hooliv, kuid väidab, kindlalt, et käsitsi ei saa. Ta palub kolleegi appi, proovivad koos, aga ikka ei saa. Nad proovivad seda teha korduvalt ja see kestab nii kaua kuni reisija jääb oma esimesest lennust ja seetõttu ka kõigist järgnevatest maha. Meeleheitel reisija nõuab „ülemust“. Ülemus korraldab reisijale uue reisigraafiku, kannab käsitsi sisse pagasi lõppjaamani ja olukord laheneb tegelikult reisija jaoks üpris õnnelikult, lennufirma kannab muidugi kulusid, mida ümbertegemised alati põhjustavad. Odavaima lahenduse pakub sellistes ja paljudes muudeski situatsioonides, mida hetkel ei oska ette nähagi, sellise printsiibi nagu proaktiivus rakendamine. Proaktiivsusest ehk vastutuse võtmisest oma valikute ja tegevuse eest rakendamine on universaalne. Tulemus on alati etteennustatav ja lõppkokkuvõttes positiivne. Antud juhul teenindaja proaktiivsus oleks väljendunud selles, et ta võtab endale vastutuse tagada reisija jõudmine võimalikult mugavale reisile, mitte olla lihtsalt viisakas, positiivse hoiakuga ja teha reeglikohaseid, aga tulemust mitteandavaid tegevusi.

Parafraseerides Tšehhovit: "Ei ole sellist kuumust, mis ei taganeks jahedama ilma eest!"
Silva

Neli inimannet

Inimolenditena on meile antud unikaalsed anded, mis eristavad meid loomariigist. Need anded on peidus stiimuli ja reageeringu vahel, meiega toimuva ja selle vahel, kuidas me toimuvale reageerime.
Covey kirjeldab, kuidas ta palju aastaid tagasi kolas ringi ülikooli raamatukogu riiulite vahel, avas ühe köite ja leidis sealt mõjuvõimsama mõtte, mida kunagi oli lugenud. (Raamatu autor oli maailma üks tuntuimaid psühholooge Viktor Frankl - minu märkus). Asja sisu oli järgmine: stiimuli ja reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võimalik valida oma reageering. Selles reageeringus peitub meie areng ja vabadus.

Anded, mis peituvad selles tühimikus: eneseteadvus, südametunnistus, loov kujutlusvõime, ja sõltumatu tahe – loovad meie viimse inimliku vabaduse: võime valida, reageerida, muutuda. Nad moodustavad kompassi, mis võimendab meid oma elusuunda seadma õige põhjakaare järgi.

Eneseteadlikkus on meie võime vaadelda end kõrvalt ja analüüsida oma mõtteviisi, motiive, ajalugu, stsenaariume, tegevust, harjumusi ja kalduvusi. See võimaldab meil eest võtta „prillid“ ja vaadata nii neid kui ka läbi nende. See annab meile võimaluse teadvustada meis peituvate programmide sotsiaalset ja psüühilist ajalugu ning kasvatada intervalli stiimuli ja reageeringu vahel.

Südametunnistus ühendab meid ajastute tarkuse ja südametarkusega. See on meie sisemiste juhiste süsteem, mis võimaldab meil ära tunda, kui me tegutseme või alles kavatseme tegutseda viisil, mis on vastuolus printsiipidega.

Sõltumatu tahe on meie võime tegutseda. See annab meile jõu ületada oma paradigmasid, ujuda vastuvoolu, kirjutada ümber oma stsenaariumid, tegutseda printsiipide alusel, mitte reageerida emotsioonide või asjaolude sunnil. Ehkki keskkonna või geneetilised mõjud võivad olla väga tugevad, ei kontrolli nad meid. Me ei ole ohvrid.

Loov kujutlusvõime on võime endale ette kujutada tulevast olukorda, luua midagi oma ettekujutluses ja lahendada probleeme sünergiliselt. See on anne, mis võimaldab meil näha iseennast ja teisi teistsugustena, parematena kui me oleme praegu. See võimaldab meil visualiseerida ennast elamas oma eesmärkide kohaselt isegi kõige raskemas olukorras ja rakendada printsiipe efektiivselt ka uues situatsioonis.

Erinevad enesearendamise „liikumised“ tunnistavad tihtipeale neid andeid, aga kipuvad neid üksteisest eraldama ja vaatlema neid isoleeritult.

Eneseteadlikkus on ernevate tervendamisliikumise, aga ka psühhoanalüüsi ja valdava osa psühhoteraapia ala.

Südametunnistus seisab religiooni, moraali, eetilise mõtte, hea ja halva mõistete maailma keskmes.

Sõltumatu tahe on tahte jõul enda elust läbisurumine, soovitu saavutamine iga hinnaga.

Loov kujutlusvõime seisab niisuguste visualiseerimist ja mõttejõudu propageerivate liikumiste keskmes nagu positiivne mõtlemine, psühhoküberneetika, uskumusmaagia ja neurolingvistiline programmeerimine.

Hoolimata sellest, et iga sedalaadi lähenemine arendab ühte või mitut inimese annet, ei suuda nad näha ega arendada neis annetes omavahel seotud sünergilist tervikut ja tasakaalu.

Ei piisa üksnes eneseteadlikkusest – teadmisest, et meisse kirjutatud stsenaarium ei ole kooskõlas meie südametunnistusega, kui meil puudub loov kujutlusvõime, mis võimaldaks meil näha end paremana ning sõltumatu tahe, mis võimaldab meil teha muutusi. Enda läbisurumiseks elust ei piisa paljalt sõltumatu tahte olemasolust, kui me ei kujunda endas südametunnistust, mis aitaks meil avastada õiget põhjakaart ega lõika läbi eneseõigustusi, mis hoiavad meid ummikteedel. Sõltumatu tahteta kujutlusvõime loob idealistliku unistaja; südametunnistuseta kujutlusvõime võib luua Hitleri või Stalini.

Iga üksiku ande arendamine ja nendevaheline sünergia moodustavadki enesejuhtimise tuuma.

Järgmise kirjas tuleb juttu nelja inimande tasakaalustatud arendamisest.