Lihtsam on öelda EI ebaolulisele, kui sinu sees sügavamal põleb JAH olulisele

Tänases kirjas võtan lühidalt kokku peatüki, kus Covey räägib visioonist ja Viktor Franklist.
Austria psühholoog Viktor Frankl, olles vang natsi koonduslaagris, hakkas uurima küsimust: mis aitab mõnedel ellu jääda seal, kus enamik sureb.

Ta vaatles erinevaid tegureid - tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus –  veendumus, et neil on elus täita missioon, et neil on pooleli mingi tähtis töö. Vietnami ja teistest sõjavangide laagritest pääsenud on rääkinud samasugustest kogemustest: tulevikule orienteeritud visioon oli põhiline jõud, mis paljusid neist elus hoidis.

Kõigil meil on mingi visioon iseendast ja tulevikust. Ja see visioon loob tulemused.

Kui see nägemus on hästi lühikese perspektiiviga ja ei ulatu kaugemale reedesest grilliõhtust või teleseriaali järgmisest osast, siis paneb ta meid tegema valikuid selle põhjal, mis on otse nina all. Me kipume reageerima igale impulsile, tundele ja meeleolule, see on aga omakorda aega raiskav ja väsitav tegevus.Tulemuseks on reeglina rahulolematus iseendaga. Rahulolematus iseendaga sunnib omakorda otsima süüdlasi väljastpoolt jne. Üks tüüpilisi väljundeid on sõim netiavarustes.

Kui meie visioon põhineb illusioonil, ei suuda meie otsused tuua muutusi mida soovime. Me ei suuda usaldada enam oma unistusi, meie loov kujutlusvõime närbub, küünilisus kasvab. Kõik tundub mõttetu - ehk elu on üldiselt kurb ja ainult palk ajab naerma.

Kui meie visioon on osaline ja keskendub ainult nt majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele ja ignoreerib hingelisi ja vaimseid vajadusi, siis teeme me otsuseid, mis kisuvad meid tasakaalust välja.

Tüüpiline olukord on see, et oma südames taheti küll õnnelikku kodu, aga välja tuli elu, kus rabeletakse asjade muretsemise, laenude maksmise, ajapuuduse ja sellest tulenevate tülide küüsis. Ja lahku minnakse sellepärast, et väärtushinnangud olid erinevad. Jääb ainult küsimus, kelle omad.

Kui meie visioon põhineb sotsiaalsel peeglil, siis teeme oma valikud teiste inimeste ootuste põhjal. Me elame teiste – sõprade, vaenlaste, keskkonna, ühiskonna, meedia jne poolt meile antud või sissesöödetud stsenaariumide alusel. On ju öeldud, et kui inimene avastas peegli, hakkas ta kaotama oma hinge.

Aga kas see kräpp ja luulud, mida meile sisse söödetakse poelettidelt, majandusest ja poliitikast pole juba piisavalt hull küll?

Enam kui ükski teine tegur mõjutab meie nägemus meist endist meie valikuid ja muidugi seda, kuidas me endale antud aega, kasutame.

Tegelikult olen ju mina ise ainus kellele võin kindel olla ja loota, et ta seda teeb, mida ma tahan.
Silva