Kui pole aednikku, pole ka aeda

Stephen R Covey jutustab oma raamatus Esmatähtis esikohale loo, kuidas üks tema sõpru kolis uude majja ja palkas suurepärase aedniku oma aeda haljastama.
Sõbral oli väga selge nägemus selle kohta, missugust aeda ta saada tahab. Aga äärmiselt hõivatud inimesena, rõhutas ta pidevalt vajadust luua aed selline, et see nõuaks võimalikult vähe, parem kui üldse mitte, aega hooldamiseks. Lõpuks katkestas aednik ta jutu, öeldes, et ta saab aru küll mida temalt oodatakse, kuid enne kui jätkata, peab sõber lahendama enda jaoks probleemi: kui pole aednikku, pole ka aeda.

Enamik meist arvab, et oleks suurepärane, kui meil õnnestuks oma aed – oma elu – lülitada automaatrežiimile, kuid jõuda ikkagi elukvaliteedi osas selliste tulemusteni, mille saavutamiseks on vaja tööd ja pidevat hoolt.

Elu läheb edasi igal juhul ja midagi läheb alati kasvama, aga on suur vahe aktiivse aednikutöö ja minnalaskmise vahel.

Aednikutöö on olulisuse mõtteviisi praktiline rakendamine.

Ühel tasandil on see esmaabivahend, mis aitab jagu saada pakilisuse sõltuvusest. Nihutada oma mõtlemise raskuskese pakilisuselt olulisusele.

Teisel tasandil loob see raamistiku, mis võtab arvesse meie kõiki nelja vajadust: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg. Arendada oma isiklikku võimet mõista ja korraldada oma elu nende printsiipide järgi, mis valitsevad elu kvaliteeti.

Kolmandal tasandil võimaldab see oma isikliku visiooni ja eesmärgid kanda igapäeva ellu.

Kõige tähtsam on pidada kõige tähtsamaid asju kõige tähtsamaks. Selgus neis küsimustes kes ma tahan olla, mida oma elus teha ja printsiibid millel põhinevad nii minu olemine kui tegemine on vundament olulisuse mõtteviisile.

Kui hakkad planeerima oma eelseisvat nädalat, siis tuleb esimese sammuna teada, millel on minu elus tervikuna kõige suurem tähtsus. Pole ju mõtet planeerida tegevusi või kohtumisi, mis ei ole kooskõlas minu eesmärkidega.

Edasi määratle oma rollid. Rollid kajastavad vastutust, suhteid ja valdkondi, kus me saame anda oma panuse. Suur osa meie meelehärmist tuleb tundest, et oleme edukad ühes rollis teiste, võimalik, et tähtsamate arvel. Meil võib õnnestuda rahuldada oma klientide vajadused, kuid me ei suuda rahuldada oma isiklikke arengu- või kasvuvajadusi. Tasakaal rollide vahel ei tähenda ainult seda, et kasutad iga rolli jaoks teatud aja, vaid seda, et need rollid funktsioneerivad üheskoos oma visiooni ja missiooni täitmise nimel.

Seejärel vali igas rollis üks II kvadrandi eesmärk esitades endale küsimuse : mis on üks oluline tegevus, mida ma saan igas oma rollis teha, et see annaks kõige suurema positiivse tulemuse? Ja pane need nn suured kivid oma nädalasse paika ja alles seejärel planeeri ülejäänud tegevused.

Ole valiku hetkel ausameelne. Kui oleme oma olulised II kvadrandi tegevused oma nädalakavas kohale paigutanud on igapäevaseks ülesandeks jälgida, et sel ajal kui me loovime läbi päeva ootamatute võimaluste ja väljakutsete, jääksid esmatähtsad asjad esikohale. Sedamööda, kuidas päeva kulgeb, kerkivad kahtlemata esile uued tegurid, mis sunnivad juba planeeritud tegevusi ümber hindama ja muutma: ülemus kutsub kokku koosoleku, keegi pakub kahte piletit kontserdile, klient jätab ära kokkulepitud kohtumise jne. jne.

II kvadrandi mõtteviis võimendab meid leidma oma ajakasutusele parima viisi, lähtudes olulisuse, mitte pakilisuse paradigmast. Kui olukord muutub, on võimalik pidurdada ja võtta ühendust oma sisemise kompassiga, määramaks missugune on parim viis kasutada oma aega ja energiat. On ootamatus vähem tähtis kui see mida olen planeerinud, siis aitab ta mul püsida valitud rajal. Kui ootamatult esile kerkinud tegevus on tähtsam, võimendab see mind kohanema ja plaani muutma, olles veendunud, et tegelen olulisega, mitte ei reageeri pakilisele.

Kõigi nende sammude eesmärgiks on tugevdada iseloomu ja kompetentsust ning suutlikkust järgida oma sisemist kompassi neil otsuste vastuvõtmise hetkedel, kui autokumm haakub asfaldiga.

Anna endale hinnang. II kvadrandi protsess poleks täielik, kui me ei muudaks ühe nädala kogemusi järgmiste nädalate suurema efektiivsuse alusmüüriks. Kuidas muidu vältida seda, et kordame nädalast nädalasse neidsamu vigu maadeldes samade probleemidega.

Nüüd võib küll tekkida küsimus, et mis on sellel kõigel pistmist aia ja aednikuga. Olulisuse mõtteviis on protsess, milles iga osa vajab tegemist, ühegi juures ei anna viilida, esialgu, kuni see pole muutunud harjumuseks, isegi mitte optimeerida.

Ühel minu koolitusel deklareeris üks noor juht, et tema eesmärk on jõuda elus võimalikult vähese vaevaga võimalikult kaugele ja kõrgele. Vastasin, et see on täiesti võimalik.


Silva