kolmapäev, 14. juuli 2010

Kõige ägedamad lahingud peetakse maha meie hinge hääletutes kambrites

Jätkan Stephen R. Covey raamatu Esmatähtis esikohale tutvustust.

Nii nagu meie keha vajab pidevat hoolitsust ja arendamist, vajavad seda ka meie neli inimannet. Võimalusi selleks on lõputult, oluline on valida võimalikult suure jõuõlaga tegevused, mis kasvatavad ka nende annete vahelist sünergiat. Siinkohal toon mõned Covey soovitused selleks.

Pea päevikut. Mida sinna kirja panna? Kui sulle ei meeldi see, mis tulemusi saavutad ja mismoodi elad - siis pane see kirja.

Pööra tähelepanu sellele, kuidas sinu elu mõjutavad printsiibid ja nt Taluseadus ( vt ka 16. juuni kirja).

Miks sa ikka teed ühte või teist asja, hoolimata teadmisest, et see on kahjulik või isegi enesehävituslik. Analüüsi kuidas algpõhjused sünnitavad tagajärgi. Kui su vanemad tegid midagi, mis pidi sind hulluks ajama ja sa lubasid endale, et oma lastega sa kunagi nii ei käitu, aga ühekorraga avastad, et toimid samuti, - kirjuta ka see üles. Üleskirjutamine suurendab meie teadlikkust oma stsenaariumidest ja aitab neid analüüsida ja seejärel arukamaid otsuseid teha.

Kui võtad endale kohustuse kellegi teise ees, siis kirjuta ka sellest, kuidas rakendasid oma sõltumatut tahet selle täitmiseks. Kui annad endale lubaduse teha kolm korda nädalas trenni, ja ei teinud seda, siis uuri põhjusi miks. Kas lubadus oli antud kergemeelselt, oli see hoopis ebareaalne? Kas sinu sõltumatu tahte jaoks oli see liiga suur katsumus?

Kujuta ette võimalusi ja pane need kirja. Unistamine arendab loovat kujutlusvõimet. See on lavastaja nägemus lavastusest. On kaugema, keskmise ja lähema perspektiiviga unistusi, mis aitavad luua oma visiooni. Seejärel testi oma unistusi. Kas nad põhinevad printsiipidel? Kas oled valmis maksma nende saavutamise eest nõutavat hinda? Vaata oma unistusi kõrvalt, uuri neid, maadle nendega kuni oled veendunud, et nad põhinevad printsiipidel, mis aitavad tulemust saavutada. Päeviku pidamine annab võime päevast päeva näha, muuta või kohandada meetodeid, mida rakendad oma annete kasutamiseks ja arendamiseks.

Paar näidet. Üks minu hea kolleeg, Covey treener, innustas mind üles kirjutama iga päev seda, mida ma sellest päevast õppisin. Vahest jätkus kirjapanekuks paarist sõnast, mõnikord mõnest lausest, kuid see on olnud väga huvitav lugemise ja mõtisklemise materjal minu enda jaoks.

Üks teine Covey treener peab päevikut oma mõlema lapse kohta. Paneb kirja sündmusi, naljakaid seiku ja ütlemisi, probleeme, jutuajamisi ning analüüsib enda mõtteid ja käitumist. Ta kavatseb päevikud neile kinkida 18. sünnipäevaks.

Esita endale küsimusi ja kuula oma vastuseid.  Näiteks, kas ma tahan saada laitmatult ausameelseks inimeseks? Kas ma olen suuteline vabandama, kui olen eksinud, tingimusteta armastama, pidama kellegi teise õnne niisama väärtuslikuks kui enda oma?

Üks tükk minust võib kohe kisama pista: „Ei, mind poole nii kasvatatudki!“

„See keskkond, kus ma elan või töötan ei võimaldagi seda!“

„ Aga miks ma peaks, teised ju ei tee?“ jne

Just siin võib mu sõltumatu tahe öelda, ma ei pea olema oma stsenaariumi või sotsiaalse peegli ori. Mul on alati võimalik otsustada, kuidas ma reageerin kõigele sellele, mis minuga on juhtunud. Kuidas ja kas teised seda teevad või mitte, ei oma mingit tähtsust.

Ja ikka ja jälle printsiibid. Kui me mõistame printsiipe, siis näeme selgesti, et Taluseadus kehtib samamoodi nii inimese individuaalse arengu kui ka tomatikasvatuse puhul.

Siit ka põhjus, miks printsiipide rakendamise õpetamine oma igapäevases elus ja töös annab hoopis odavamaid ja pikaajalisemaid positiivseid tulemusi, kui püüd õpetada rakendama käitumisi ja hoiakuid.

Väga paljudele teenindajatele on tuttavad nn Kuldreeglid. Firma töötab välja reeglid ja käitumised, mida siis oma inimestele õpetatakse. Selles pole midagi halba, kuid see on üpris aeganõudev ja tihti ka ebaefektiivne, sest igapäevaelu situatsioonid ja vajadused jooksevad kiiremini eest ära kui koolitusprotsess suudab järele jõuda.

Näide elust, mille saatis mulle üks mu blogi lugeja. Lennujaama töötaja ei suuda mitme vahemaandumisega reisija pagasit „sisse tshekkida“ ja väidab, et reisija peab oma pagasit siiski korduvalt välja võtma ja sisse andma. Reisija on kindel et seda saab teha, sest seda on eelnevalt korduvalt samas lennujaamas tehtud. Pakub välja ka võimaluse, et igal juhul saab seda teha käsitsi, juhul kui programmil on tõesti mingi „kala“ sees. Töötaja on viisakas ja hooliv, kuid väidab, kindlalt, et käsitsi ei saa. Ta palub kolleegi appi, proovivad koos, aga ikka ei saa. Nad proovivad seda teha korduvalt ja see kestab nii kaua kuni reisija jääb oma esimesest lennust ja seetõttu ka kõigist järgnevatest maha. Meeleheitel reisija nõuab „ülemust“. Ülemus korraldab reisijale uue reisigraafiku, kannab käsitsi sisse pagasi lõppjaamani ja olukord laheneb tegelikult reisija jaoks üpris õnnelikult, lennufirma kannab muidugi kulusid, mida ümbertegemised alati põhjustavad. Odavaima lahenduse pakub sellistes ja paljudes muudeski situatsioonides, mida hetkel ei oska ette nähagi, sellise printsiibi nagu proaktiivus rakendamine. Proaktiivsusest ehk vastutuse võtmisest oma valikute ja tegevuse eest rakendamine on universaalne. Tulemus on alati etteennustatav ja lõppkokkuvõttes positiivne. Antud juhul teenindaja proaktiivsus oleks väljendunud selles, et ta võtab endale vastutuse tagada reisija jõudmine võimalikult mugavale reisile, mitte olla lihtsalt viisakas, positiivse hoiakuga ja teha reeglikohaseid, aga tulemust mitteandavaid tegevusi.

Parafraseerides Tšehhovit: "Ei ole sellist kuumust, mis ei taganeks jahedama ilma eest!"
Silva

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar