Ausameelsus valikuhetkel (järg)

Jätkan eelmises kirjas alustatud ausameelsuse ja südametunnistuse teemat.
Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme me ühte kahest: me kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima – miks me peaksime tegutsema teisiti.
Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.
Stephen R.Covey toob järgmise näite.
Kujuta ette, et tuled peale rasket päevatööd väsinult koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.
Aga tegelikult te ei taha seda teha. Mitte, et te ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga te olete nii väsinud ja olete oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks te olete selle ära teeninud. Te rabate päevad läbi, et perel oleks toit laual. Te olete rassinud tööl keeruliste probleemide, inimestevaheliste pingete, vihaste klientide ja õelate konkurentidega. Orjanud eelarvete ja aruannete kallal - ja seda kõike selleks, et saaksite oma perele veidi paremaid asju lubada. Ja kõik mida te praegu soovite, on paar tundi enda jaoks. Seega kasutate söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas teil on tõsi taga. Teil ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“
Kui poiss on juba uksel, siis hõikate talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean“, hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah.“ Pomiseb poiss vaikselt.
Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid.
Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde.
Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.
Pinged ja sisemise ebakõla tagajärjed, sellepärast, et me ei tee seda, mida me oma südametunnistuse arvates tegema peame, väsitavad palju rohkem kui raske pidev töö.
Tegelikult kujutab suur osa sellest, mida me kutsume ajakorralduse frustratsiooniks – tundest, et meid kistakse tükkideks, et meile avaldatakse pidevat survet – oma põhiolemuselt sisemise ebakõla tekitatud probleeme.
Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Senikaua, kui meil on küsimusi, senikaua kuni kahtleme ei ole ju vaja midagi teha, me ei vastuta tulemuse eest. Seepärast me veedamegi päevi, nädalaid, kuid ja aastaid enese poolt loodud ratsionaalsete valede sisse mässituna, vältides lihtsaid tegevusi, mis viiksid meid kooskõlla elu kvaliteeti valitsevate seadustega.
Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust „Jah, ja….“. Ärge põhjendage, ärge õigustage, lihtsalt tehke, soovitab Covey.
Kooliaasta algas, võtame aega.
Silva