Julgusest

Senikaua, kuni mul puudub julgus sügavalt enese sisse vaadata ja ausalt tunnistada, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ma ka teisiti valida.
On kerge kujutleda julgust seoses dramaatiliste, ebaharilike olukordadega, nagu põlevast majast lapse päästmine või üle süte kõndimine. Aga kõige märkimisväärsemad julgustükid sooritatakse hetkes, mis jääb meie igapäevase elu otsustuste stiimulite ja reageeringute vahele.

On vaja suurt julgust, olemaks inimene, kes lõpetab solvangu edastamise või tagarääkimise ja otsustab inimväärikuse ja austuse printsiipide alusel tegutsemise kasuks. On vaja julgust, et olla aus iseenese vastu, analüüsida oma sügavamaid motiive ja loobuda ettekäänetest ja põhjendustest, mis takistavad elamast kooskõlas oma parema minaga. On vaja julgust, et elada printsiipidekeskset elu, teades, et tehtud valikud ei pruugi olla populaarsed ja ka mitte arusaadavad selles keskkonnas kus elad.

On vaja suurt julgust tunnistada, et olen iseenda valikute tulemus.


Väga efektiive inimese 7 Harjumuse raamatus räägib Covey loo, mis juhtus tema koolitusel. Üks koolitusel osalenu jutustas, et on põetajaks ühele kõige tänamatumale ja armetumale inimesele, keda üldse võib ette kujutada. Mitte miski pole selle inimese jaoks piisavalt hea, ta leiab vigu kõigis ja kõiges. See inimene muutis mu elu põrguks kuni selleni, et ma valasin sageli oma ärrituse oma pere peale välja.

„Ja nüüd on Covey´l jultumust mulle väita, et ma ise valisin olla solvunud ja õnnetu. Sellega ma küll nõus olla ei saa! See vastik inimene on süüdi, et ma ennast nii halvasti tunnen! Aga kui ma  lõpuks taipasin, et mul on vabadus valida, kuidas reageerida ja kui ma selle suure kibeda pilli julgesin alla neelata, siis mõistsin, et olen oma õnnetuolemise tõesti ise valinud ja sain ka aru, et võin teha valiku mitte olla õnnetu“.

See, mis meid tõeliselt haavab pole mitte see, mis teised meile teevad, vaid meie reageering sellele, - aga selle tunnistamine nõuab julgust.
Silva