Ajajuhtimine on ikka enesejuhtimine

Miks ma blogima hakkasin?

Kahel põhjusel:

• Pakkuda meie koolitustel osalenutele meeldetuletamise ja järeltöö võimalust.
• Aidata oma kogemuste abil pisutki orienteeruda selles nn ajajuhtimise infotulvas.

Kuidas ma seda teen?

Alustan algusest ja lisan igal nädala midagi juurde.

Ajajuhtimine on selline mõttetu turundustermin nagu tavaline pesupulber, mida tegelikkuses pole olemas.

Miks see iseenesest väärakas sõna nii hästi kaubaks on läinud on omaette probleem. Põhjusi võib olla mitmeid. Võib-olla ka see, et selle sõna taha annab peita kenasti suurema häda – enesejuhtimise: „ Jah, ma ei saa oma ajaga hakkama, aga muidu on küll kõik korras“. Või hoopis see, et me ikka tahame midagi juhtida: teist inimest, protsesse, süsteeme, maailma, ja miks siis mitte ka aega? Alles viimases hädas tunnistame, et vist ikka endast oleks pidanud alustama.

Mida raskemad on ajad, seda arukam on otsida paremale aja kasutamisele lihtsaid ja praktilisi lahendusi. Stephen R. Covey raamatus ”Väga efektiivse inimese 7 harjumust” kirjeldatud ajakasutamise süsteem on tõestanud oma tulemuslikkust aastatuhandete jooksul ja pole mingit põhjust kahelda, et efektiivsuse tagavad ka 21. sajandil iidsetest aegadest teada-tuntud põhimõtted ja harjumused: usaldusväärsus, ausameelsus, töökus, ettevalmistus, probleemide ennetamine, võidan-võidad mõtteviis, aupaklikkus välise reaalsuse suhtes jne. Ja alles seejärel töövahendid, mis on selleks kohandatud.

Ajajuhtimise tööriistu: raamatuid, kalendreid, arvutiprogramme jne on tohutult ja neid tuleb iga päevaga turule juurde. Kasu on neist nagu kassile viiendast jalast, see mida nende ajel ja abil tegema hakatakse on reeglina kõige tavalisem to do list või siis igapäevaste kriiside prioritiseerimine ehk ikka veel nn ajajuhtimise esimene, teine või äärmisel juhul kolmas põlvkond. Tõsi, nad võimaldavad seda teha järjest kiiremini. Piltlikult öeldes võimaldavad nad redelist järjest kiiremini üles ronida, aga kas redel toetub vastu õiget seina?

Efektiivse ajakasutamise võtmeküsimus ei ole mitte oma tegevuste süstematiseerimine mitmesuguste ajahaldusmeetodite, programmide, tehnikate või nippide abil. Võtmeküsimus on oma töö ja isikliku elu prioriteetide teadmine ja tunnistamine ning nende seadmine oma ajakavadesse, et seejärel keskenduda just nende täideviimisele.

Efektiivsus oma aja kasutamises suureneb seeläbi, kuivõrd me suudame muuta oma tegevuste sisu lähtuvalt olulisuse mõtteviisist. Vastasel juhul ei suuda me kunagi kroonilise ajapuuduse „oravarattalt” maha astuda. Kuna nn pakilisuse müral on võime luua olulisuse illusioon, siis oma aja efektiivse kasutamise eeldus on oskus teha oma töös ja elus vahet pakilistel ja olulistel tegevustel.

Aga sellest järgmisel nädalal….

Seniks kaunist talve!

Silva