Stephen R. Covey räägib juba üle 20 aasta ajajuhtimise neljandast põlvkonnast, aga ajakorralduse tööriistad, mis turule jõuavad, on ikka alles kolmanda põlvakonna omad....

Neljanda põlvkonna ajakorralduse erinevused kolmanda põlvkonna omast:
• Kontroll. Tähtsamaks kolmanda põlvkonna paradigmaks on kontroll: astu üks samm korraga ja ära jäta midagi kahe silma vahele. Võib tunduda, et kontrolli saavutamine oma elu üle võiks olla suurepärane. Tõde on aga selles, et me võime kontrollida oma valikuid, kuid me ei suuda kontrollida oma valikute tagajärgi, seda kontrollivad printsiibid. Arvamus, et meie elu on meie kontrolli all on illusioon ja paneb meid olukorda, kus me üritame juhtida tagajärgi. Lisaks sellele me ei suuda kontrollida ka teisi inimesi ja kuna alusparadigmaks on kontroll, siis ignoreerib seesugune ajakorraldus tõsiasja, et enamik meie ajast kulub kooselule ja -tööle teiste inimestega, keda pole võimalik kontrollida.
• Tõhusus. Tähendab jõuda vähema ajaga rohkem. Aga see on rajatud eeldusele, et rohkem ja kiiremini on parem. Tõhususe ja efektiivsuse vahel on oluline vahe. Te võite olla väga tõhus ja liikuda tõhusalt, aga eesmärk kuhu te jõuate pole äkki üldse see, mida te lootsite saavutada. Kui asjadega saab tõhus olla, siis inimestega on see ülimalt raske. Kas olete suutnud olla tõhus mõne raske probleemi lahendamise juures oma abikaasa, elukaaslase, teismelise lapse või kolleegiga tööl? Kuidas mõjub, kui ma ütlen, et ära hakka oma tundeid väljendama, mul on selle jutuajamise jaoks ainult veerand tundi aega. Kui efektiivne te olite?
• Väärtused. Midagi väärtustada tähendab seda hinnata. Meie väärtushinnangud juhivad meie valikuid. Pelgalt see, et me midagi väärtustame ei tähenda, et see loob elu kvaliteeti parandava tulemuse. Kui see mida me väärtustame on vastuolus printsiipidega, mis valitsevad meelerahu ja elu kvaliteedi üle, siis rajame oma elu illusioonile ja mõistame end läbikukkumisele.
• Sõltumatud saavutused. Traditsiooniline ajakorraldus keskendub saavutustele, teostamisele, soovitu kättesaamisele ja igasuguse sekkumise vältimisele. Teisi inimesi vaadatakse esmajoones kui ressurssi või kui takistust. Suhted on oma iseloomult toimingulised. Aga tegelikkuses saavutatakse enamik suurimatest tulemustest ja elu kaunimatest rõõmuhetkedest ainult muundavate suhete kaudu. Tekib midagi uut, mida ei kontrolli kumbki. See on mõistmise, arusaamise, uute teadmiste ja nende vahetamise funktsioon.
• Kronos. Traditsiooniline ajakorraldus tegeleb kronosega, meie elurütmi dikteerib esmajoones kell. Aga maailmas on terveid kultuure, mis lähenevad elule kairose ehk õige või hästiveedetud aja tähenduses. Kairose lähtekohaks on see kui palju väärtusi sa ajalt saad, mitte kui palju kronosi sa millelegi pühendad. Enne kompass, siis kell.
• Pädevus. Asja iva peitub selles, et kui teil õnnestub saavutada teatud pädevus, siis suudate te saavutada ka teatud kvaliteeti mõjutavaid tulemusi. Aga nii eraldatakse see mida me teeme, sellest kes me oleme. Loodusseadus aga ütleb, et aga isiklik efektiivsus on nii pädevuse kui iseloomu funktsioon. Suurem osa viimase aastasaja edukirjandusest eraldab selle mida me teeme, sellest kes me oleme. Sajandite vältel kirja pandud tarkusekirjandus rõhutab pädevuse kõrval just iseloomu suurt tähtsust.
• Ohjamine. Ajakorraldus on ohjamise (ingl.k. management) mitte juhtimise (ingl. leadership) vaatenurk. Ohjamine toimub paradigma raames. Juhtimine loob uusi paradigmasid. Te ohjate asju, kuid juhite inimesi. Enne tuleb küsida: Kas ma teen õigeid asju? ja alles seejärel: Kas ma teen asju õigesti?