Olulisus ja pakilisus

Et tabada neljanda põlvkonna ajajuhtimise lihtsat, praktilist poolt on meil vaja osata analüüsida oma elus kahte tähtsat tegurit, mis meid mõjutavad kui me otsustame, mida parajasti teha, kuhu investeerida oma aeg.
Esitame endale kaks küsimust:


1. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma täpselt tean, et kui ma teeksin seda hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu isiklikus elus märkimisväärseid tulemusi?


2. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma täpselt tean, et kui ma teeksin seda hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu tööelus märkimisväärseid tulemusi?

Aga miks ma siis juba ei tee seda? Vastus oleneb pakilisusest ja olulisusest. Me tegeleme mõlemaga, aga üks neist on põhiparadigma läbi mille me näeme oma aega ja elu.



Pakilisus tuleb meie ellu nii väljastpoolt, kui ka meie endi seest. Me ise leiame, või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegemist. Me elame pakilisuse maailmas, suur osa kõigest uuest, mis luuakse on seotud ainult sellega, et teha asju kiiremini: kiirtoit, uued arvuti- ja mobiilifunktsioonid jne. Pakilisus ise ei ole veel probleem, probleem tekib siis, kui meie elu domineerivaks teguriks saab pakilisus, sest siis ta hakkab mõjutama meie prioriteete. Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni.


Olulisus tuleb meie ellu meie enda seest. Ta on seotud meile tähtsate kohustuste, meile tähtsate eemärkidega, on seotud meile oluliste väärtushinnangutega – sealt tulevad minu prioriteedid ehk esmatähtsad asjad, mis on vaja seada esikohale.



Kaunist talve jätku ja järgmise nädalani!
Silva