Keel reedab

4.sajandil elanud kreeka mõttetark ja kirjanik Evagrius Ponticus kirjutas raamatu, kus ta loetleb rohkem kui kuussada negatiivset enesesisendust, mis võivad inimese haigeks teha. Oma raamatu pealkirjaks pani ta Antirrhetikon (kogumik vastuväidetest).
Kui me end jälgime, siis avastame, et elame pidevalt mingite lausete mõjusfääris, mida me endale lausume või mis meile teatud olukordades automaatselt pähe tulevad. Me reageerime ebaõnnestumistele, kaasinimestele, tööasjadele lausetega nagu: „ See ajab mind hulluks!“,„See on mulle liiga raske, ma ei suuda seda!”, „Juba jälle see tüüp!“ „Selline asi juhtub ainult minuga!“ jne jne


Anselm Grün (sünd. 1945), Münsterschwarzachi benetiktiinide ordu munk, üks kaasaja enimloetud kristlikke autoreid, tuntud nõuandja ja koolitaja, toob oma raamatus Enesesisendusest – kuidas oma mõtetega toime tulla väikese valiku tema kursustel osalenute poolt kirjapandud keelekasutusest.


Ma ei saa sinna midagi parata! Mul pole mingitki tuju! Ma olen nii väsinud! Ilge ilm täna! Hakkab pihta! Nõme töö! Miks mina pean selle kõik üksi ära tegema? Miks ma pean alati üksi olema? Ma ei meeldi kellelegi! Miks mul on nii vähe sõpru? Miks mind piinatakse? Miks alati mina ja mitte keegi teine? Miks keegi mulle midagi ei kingi, mitte midagigi? Ma kardan! Ma ei saa! Ma ei suuda! Olen ma alles kobakäpp. Ma olen nii tuim ja tühi. Sel pole ju mingit mõtet! Ma ikkagi ei saa sellega hakkama! Seda ei õpi ma ealeski ära! Ma olen ikka täiega loll! Jälle ma õgin! Minu jaoks pole kunagi aega! Kõik see käib mulle täiega pinda! Ma lihtsalt ei suuda end vaos hoida! Jälle ei saa ma sellega hakkama! Teised on minust palju paremad! Ooh, jälle see tund, jälle see õpetaja! No see juhtub küll ainult minuga! Olen ma ikka üks jobu küll! Tuju on täiega nullis! No on seda vaja? Jätke mind ometi rahule! Mul on liiga palju jamasid kaelas! Ma ei taha praegu enam midagi kuulda! Oli alles tobe päev! Ma hakkan vist lolliks minema! Milleks see kõik! Parema meelega oleksin ma surnud!


Kas pole see mitte meie igapäevane keelekasutus kodus, koolis, netis, tööl? Mis siis selles häda on, see ongi selline teatud släng, suhtluskeel?
Meie igapäevane keelekasutus on selgeks näiteks, kui proaktiivsed või reaktiivsed me oleme. Kui proaktiivsus näitab vastutuse võimet, siis reaktiivse keelekasutuse eesmärk ongi vabastada end vastutusest. Reaktiivse keelekasutusega seostuv probleem on aga see, et see muutub eneseteostuslikuks ennustusteks. Ja me loome ise pidevalt oma keelega tõendeid, mis seda toetavad. Mis omakorda viib selleni, et me tunneme ennast üha suuremate ohvritena. Sinu sõnad on su elu või sinu sõnad on su haigus, ütlevad ka meelearstid.
Ükskõik kui palju me ka ei tahaks ega pingutaks end muuta, pole sellest mingit kasu, kui meie sisekõne ja keelepruuk on negatiivne. Meie aju on struktureeritud nõnda, et kõik meis olev moodustub ka keeleliselt. Ma ei ole mitte lihtsalt vihane, ma teadvustan, kinnitan ja süvendan seda seisundit sisekõne ja sõnadega. Sellel on äärmiselt suur mõju meie tervisele, hoiakutele, meeleolule, mõtlemisele, tundmisele ja tegutsemisele. Oli ju Iiahil, karupoeg Puhhi lugudes, ka tervis viletsavõitu.

Anselm Grüni küsitluses panid osalejad paberile ka terve hulga positiivseid lauseid.

Küll kõik saab korda! See pole veel maailma lõpp! Kõik möödub. Homme näib maailm hoopis teistsugusena! Igal asjal on mingi mõte! Let it be! Take it easy! Haarame härjal sarvist!  Ära näe asju nii piiratult! Ilm ei saagi kogu aeg ilus olla. Pole pooltki nii hullu! Just nii, nagu asjad lähevad, ongi hea! Ikka külma närviga! Pole viga. Järgmine kord läheb paremini!. Ma saan sellega hakkama! Kui teised saavad, saan mina ka! Jne jne
Pandi kirja ka vanarahva tarkusi: Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Harjutamine teeb meistriks. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Iga algus on raske. Peale vihma paistab päike. Ükski meister pole taevast kukkunud. Umbrohi ei hävine. Olgu sul päike südames. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kiirusta aeglaselt. Asjad pole pooltki nii hullud, kui näivad.
Kui mõni aeg teadlikult jälgida oma keelepruuki ja kuulata sisemonolooge ning need kirja panna saab sellise väikese isikliku antonüümide sõnaraamatu koostada: ühele poole reaktiivne ja teisele poole proaktiivne keelepruuk. Sellise sõnaraamatu võib koostada ka tiimi või firma jaoks. Näiteks, leida antonüümid klienditeenindaja sisekõnele: „Noo on ikka tropp!“
Silva