Tänases kirjas tulen tagasi takistuste tema juurde. Stephen R. Covey oma raamatus Suurepärane töö. Suurepärane karjäär väidab, et „ igaüks meist on oma elu ja töö loominguline jõud. Pole oluline, mis rollis sa oled või kus sa oled, sinu panus suudab alati midagi muuta paremaks. Lihtsalt keskendu sellele mida sina ise saad teha“.
Eesti inimese jaoks võib see tunduda selline pehmemat sorti ameerika möga. Aga kui lükkaks hetkeks peast paradigma, et kõik, mis mulle ei meeldi on vale?
Töötus tekitab masenduse, lootusetus halvab tegutsemisvõime ja meeleheide aina süveneb ja süveneb. Samal ajal paljud, kel on veel töökoht alles, on samuti masenduses, sest neil on oma tööst täielik siiber.
Mõlemal juhul näeme end sõltuvana olukordadest, asjaoludest ja teistest inimestest ning tunneme end võimetuna midagi muutma.
Oma üleeelmises kirjas ma lugesin üles takistused, mis juba iidamast-aadamast peale on meid pidurdanud. Ma ei hakka neid siinkohal üle kordama. Nende takistuste ületamisteks on mitmeid teid, süsteeme ja meetodeid. Nt, jooga pakub oma tee, erinevad usundid oma, filosoofid oma jne jne. Aga üht või teist pidi jõutakse ikka välja sinna, et on vaja olla proaktiivne ehk võtta vastutus oma elu eest enda peale. Selle sõna Väga efektiivse inimese 7 harjumusega maailmakuulsaks promonud Covey, pakub ka ühe efektiivse retsepti, kuidas olla proaktiivne.
Anna lubadus, täida lubadus – geniaalne ja universaalne lähenemine asjade ärategemiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks.
Igas olukorras on alati teatud otsustavad hetked, mis testivad tulevikku. Otsustav hetk on konflikt selle vahel, kas valida tegutsemine, mis viib mind edasi eesmärgi poole või alla anda. Allaandmine - passiivseks jäämine, kompensatsioonitegevuste tegemine või lihtsalt aja surnuks löömine.
Näiteks, üks üsna tavapärane hommikune raske moment on ülestõusmine vajalikul kellajal. Tekib dilemma, kas tõusta kohe või magada veel natu-natukene. Kas mina või madrats? Kui madrats, siis saab see üheks tillukeseks läbikukkumiseks tänaste läbikukkumiste reas. Kui aga suudad olla tugev ainult mõne sekundi ja tõused, siis tunne, et oled hakkama saanud annab sulle jõudu saada ka järgmise asjaga hakkama. Kogu asja võlu peitubki tegelikult hakkamasaamise tunde suurendamises, sest iga täidetud lubadus teeb järgmise lubaduse täitmise karvavõrra lihtsamaks. Piltlikult öeldes, proaktiivsuse muskleid on võimalik treenida. Kui oled endale antud lubaduste pidamises algaja, siis tasub alustada väikestest lubadustest, ka kogenud mõõganeelajad alustasid ju nööpnõelte neelamisega!
Ja selliseid otsustavaid hetki, tegelikult ainult sekundeid, kus tuleb jääda tugevaks - on meie teel eesmärgi suunas pea igal sammul. Üks otsustav hetk on alati see, kui on vaja valida oma mõjuulatusringis püsimise või sealt väljakukkumise vahel. (Mõjuulatusringist ma kirjutasin oma 24.veebruari kirjas).
Ja kui ikka tahad molutada, siis moluta, aga planeeri see. Planeeritud molutamine on hoopis teine tera, sest see on ju ka lubaduse täitmine. Muidugi peab meeles pidama, et iga liialdus viib meid automaatselt neljandasse kvadranti, mis varem või hiljem omakorda toob luuseri tunde tagasi. (Ajamaatriksi ™ kvadrantidest ma kirjutasin oma 5. veebruari kirjas)
Lõpetuseks. Millal sa tavaliselt oled kõige rahulolematum ja konfliktsem teistega? Kui kuulud inimkonna enamuse hulka, siis reegina, kui oled mõne endale antud lubaduse täitmata jätnud.
Järgmise nädalani!
Silva
kolmapäev, 28. aprill 2010
kolmapäev, 21. aprill 2010
Kuhu mu aeg kaob?
On üsna tavaline, et ma tihti ei teagi millega ja kuidas ma tegelikult oma päevi surma poole saadan. Aeg on selline kaval ollus, mis lihtsalt libiseb käest ja mida vanemaks me saame, seda kiiremini.
Üks minu tuttav vanaproua ütles kord, et tema ei jõua ära imestada, kui kiiresti aeg lendab: läheb korraks teise tuppa ja kaks tundi ongi läinud!
Väga tavaline on see, et me ei tea miks me üht või teist asja teeme, aga me ei tea ka kui palju aega see ühe-teise asja tegemine aega võtab. Arvame ja oletame selle kohta nii mõndagi, aga tavaliselt ei tahagi midagi konkreetselt ette võtta, et teada saada. Mul pole ju aega!
Kahjuks kehtib ka siin üks tavalisi elu paradokse: tõde, mis mulle ei meeldi, on vale.
Aga mõõda ära. Mõõda kasvõi paar-kolm päeva ära. Kui sul pole selleks mingit programmi arvutis, siis tee seda lihtsalt paberi ja pliiatsiga. Pane kirja kõik oma tegevused-toimetamised, mis võtsid rohkem kui 5 minutit aega. Jäta sääsed veel seekord kõrvale. Esita endale järgmised küsimused:
Kasu on see, et ma näen ka must-valgel kuhu mu päevad kaovad.
Kasu on see, et ma näen kui kiiresti-aeglaselt ma tegelikult toimetan. Tavaliselt me usume, et teeme asju kiiremini - ja seda kordades.
Eriline kasu on MIKS küsimuse esitamisest. Miks ma seda teen, kas see oli ka oluline asi või ainult pakiline või koguni pakiline aga ebaoluline.
Kasu on see, et üks kõige rumalam tegevus on teha päevast päeva samu asju, lootes saada teistsuguseid tulemusi.
Kasu on ka see, et annab selguse, kas mul üldse jätkub ajaressurssi oma eesmärkide saavutamiseks ja kui ma tahan, et jätkuks, siis mille arvelt.
Väidan, et see üleskirjutamine võtab max 15 minutit, kui teed seda 4-5 korda päeva jooksul, paari-kolmetunniste vahedega.
15 minutit on umbes1% ööpäevast.
Investeerida 1%, et saada teada, mis ülejäänud 99% on, nii lihtne see ongi. Järgmisel korral jätkan takistuste teemal.
Seniks pilvede hajumist meis endis ja mujal!
Silva
Üks minu tuttav vanaproua ütles kord, et tema ei jõua ära imestada, kui kiiresti aeg lendab: läheb korraks teise tuppa ja kaks tundi ongi läinud!
Väga tavaline on see, et me ei tea miks me üht või teist asja teeme, aga me ei tea ka kui palju aega see ühe-teise asja tegemine aega võtab. Arvame ja oletame selle kohta nii mõndagi, aga tavaliselt ei tahagi midagi konkreetselt ette võtta, et teada saada. Mul pole ju aega!
Kahjuks kehtib ka siin üks tavalisi elu paradokse: tõde, mis mulle ei meeldi, on vale.
Aga mõõda ära. Mõõda kasvõi paar-kolm päeva ära. Kui sul pole selleks mingit programmi arvutis, siis tee seda lihtsalt paberi ja pliiatsiga. Pane kirja kõik oma tegevused-toimetamised, mis võtsid rohkem kui 5 minutit aega. Jäta sääsed veel seekord kõrvale. Esita endale järgmised küsimused:
- Mida ma tegin ja miks?
- Kui palju see aega võttis?
- Planeeritud tegevuse puhul pane ka see kirja, kui palju tegelikult aega läks.
Kasu on see, et ma näen ka must-valgel kuhu mu päevad kaovad.
Kasu on see, et ma näen kui kiiresti-aeglaselt ma tegelikult toimetan. Tavaliselt me usume, et teeme asju kiiremini - ja seda kordades.
Eriline kasu on MIKS küsimuse esitamisest. Miks ma seda teen, kas see oli ka oluline asi või ainult pakiline või koguni pakiline aga ebaoluline.
Kasu on see, et üks kõige rumalam tegevus on teha päevast päeva samu asju, lootes saada teistsuguseid tulemusi.
Kasu on ka see, et annab selguse, kas mul üldse jätkub ajaressurssi oma eesmärkide saavutamiseks ja kui ma tahan, et jätkuks, siis mille arvelt.
Väidan, et see üleskirjutamine võtab max 15 minutit, kui teed seda 4-5 korda päeva jooksul, paari-kolmetunniste vahedega.
15 minutit on umbes1% ööpäevast.
Investeerida 1%, et saada teada, mis ülejäänud 99% on, nii lihtne see ongi. Järgmisel korral jätkan takistuste teemal.
Seniks pilvede hajumist meis endis ja mujal!
Silva
kolmapäev, 14. aprill 2010
Sääskedest
Ühe suure firma juht ütles: "Teate, mis meid siin tapab? Meil ei ole hiiglaslikke lohesid, kes sööstavad alla ja kisuvad meid meie prioriteetide juurest eemale. Meil on sääsed. Iga päev sumisevad meie ümber sääsed, mis juhivad meid kõrvale meie olulistelt tegevustelt. Kui me vaatame eelnevale kuuele kuule tagasi, pole me teinud ühtegi tähtsat asja, mille seadsime eesmärgiks teha".
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.
Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.
Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?
Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.
Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.
• Haigus
• Vaimne stagnatsioon
• Kahtlused
• Sihi, eesmärgi puudumine
• Väsimus
• Liialdused
• Illusioonid
• Distsipliini puudus
• Mandumine
Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.
Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.
Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?
Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.
Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/
Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.
Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.
Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.
Järgmise korrani!
Silva
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.
Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.
Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?
Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.
Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.
• Haigus
• Vaimne stagnatsioon
• Kahtlused
• Sihi, eesmärgi puudumine
• Väsimus
• Liialdused
• Illusioonid
• Distsipliini puudus
• Mandumine
Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.
Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.
Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?
Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.
Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/
Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.
Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.
Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.
Järgmise korrani!
Silva
reede, 9. aprill 2010
Keskendu metsikult tähtsale
Pöördun korraks tagasi efektiivse ajajuhtimise, planeerimise ja asjade ärategemise mõtteviiside juurde.
Iga inimene võib endale esitada küsimuse: „Kas ma olen ka siis millegagi hõivatud 24 tundi ööpäevas, kui ma oma tegevusega mitte midagi olulist ei saavuta?” Arvata võib, et vastus on jah.
Umbes samasuguse küsimuse võib esitada ka iga ettevõtte juht.
„Kas mu töötajad oleksid hõivatud ka siis, kui polekski eesmärke, mis viivad ettevõtet edasi? Kas nad leiaksid ka siis pidevat tegevust kaheksaks töötunniks, sipeldes seejuures ikka pidevas ajapuuduses?“
Siit ka põhjus, miks efektiivse ajakasutamise võtmeküsimus ei ole mitte oma tegevuste süstematiseerimine mitmesuguste ajahaldusmeetodite, tehnikate või nippide abil. Võtmeküsimus on oma töö ja isikliku elu prioriteetide teadmine ja tunnistamine ning nende seadmine oma ajakavadesse, et seejärel keskenduda just nende täideviimisele. Kui ma seda hinda ei raatsi maksta, siis ükski tore mänguasi, või programm või meetod ei päästa mind tundest, et ma ikka pole oma aja kasutusega rahul ja hullemgi veel, ma pole iseendaga ka rahul. Huvitav on ka see, et kui see samm on oma elus läbi tehtud ja prioriteedid tasapisi naha alla imendunud, siis pole enam üldse oluline, millist mänguasja ma ajaplaneerimiseks kasutan.
Edasi. Mis iganes asja planeerimine saab alguse endale nelja küsimuse esitamisest.
Miks? Miks ma seda tahan? See on kõige olulisem ja ka kõige raskem küsimus. Kui ma ei leia selget vastust iseenda seest, siis unusta see asi ära, sest niikuinii sa sellega hakkama ei saa.
Mis? Pane sellele projektile nimi ka. Nt, Töötamine unistuste firmas.
Kuidas? Tegevused, mida selleks on vaja teha. Siin on väga oluline kõik tegevused kirja panna ja läbi kaaluda olulisuse skaala järgi.Tegutsemise juures on mõttekas ühel ajaperioodil keskenduda ainult kolmele metsikult tähtsale tegevusele või eesmärgile, sest ainult siis on tõenäoline, et ma need ka ära teen. Kui eesmärkide või tegevuste arv ühel ajaperioodil on suurem kui kolm, siis nende saavutamise tõenäosus väheneb oluliselt. seega kogu protsess aeglustub. Defineerida võime metsikult tähtsat tegevust kui tegevust, mis on murranguliselt tähtis. Kui ma selle asja tegemata jätan, siis ülejäänud asjade ärategemine on tegelikult ebaoluline.
Seega tegevuste määratlemine on vast planeerimise raskeim osa ja nõuab põhjalikku läbimõtlemist. Nt, oma uuringute läbiviimiseks pane kirja kõik kohad, kust uurida. Muuseas ära unusta ka firmade blogisid, kus on palju olulist kirjas.
Seejärel iga koha alla kõik see, mida sealt konkreetselt uurida. Seejärel keskendu iganädalaselt kolmele kõige olulisemale kohale ja iga koha alt kolmele kõige olulisemale asjale korraga.
Millal? Millal ma ühe või teise tegevuse pean tegema?
Sel nädalal ma keskendun neile asjadele ja alles siis kui need tegevused on tehtud, tegelen teiste asjadega.
Seega ärategemise võtmesõna on keskendumine, mitte rohkem kui kolmele olulisele asjale korraga ühel ajaperioodil.
Hea uudis on see, et selline protsess viib eesmärgi saavutamisele kõige kiiremini. Seda on tõestanud teaduslikud uuringud. Halb uudis on see, et see nõuab enesedistsipliini, järjekindlust ja aega.
Järgmise korrani!
Silva
Iga inimene võib endale esitada küsimuse: „Kas ma olen ka siis millegagi hõivatud 24 tundi ööpäevas, kui ma oma tegevusega mitte midagi olulist ei saavuta?” Arvata võib, et vastus on jah.
Umbes samasuguse küsimuse võib esitada ka iga ettevõtte juht.
„Kas mu töötajad oleksid hõivatud ka siis, kui polekski eesmärke, mis viivad ettevõtet edasi? Kas nad leiaksid ka siis pidevat tegevust kaheksaks töötunniks, sipeldes seejuures ikka pidevas ajapuuduses?“
Siit ka põhjus, miks efektiivse ajakasutamise võtmeküsimus ei ole mitte oma tegevuste süstematiseerimine mitmesuguste ajahaldusmeetodite, tehnikate või nippide abil. Võtmeküsimus on oma töö ja isikliku elu prioriteetide teadmine ja tunnistamine ning nende seadmine oma ajakavadesse, et seejärel keskenduda just nende täideviimisele. Kui ma seda hinda ei raatsi maksta, siis ükski tore mänguasi, või programm või meetod ei päästa mind tundest, et ma ikka pole oma aja kasutusega rahul ja hullemgi veel, ma pole iseendaga ka rahul. Huvitav on ka see, et kui see samm on oma elus läbi tehtud ja prioriteedid tasapisi naha alla imendunud, siis pole enam üldse oluline, millist mänguasja ma ajaplaneerimiseks kasutan.
Edasi. Mis iganes asja planeerimine saab alguse endale nelja küsimuse esitamisest.
Miks? Miks ma seda tahan? See on kõige olulisem ja ka kõige raskem küsimus. Kui ma ei leia selget vastust iseenda seest, siis unusta see asi ära, sest niikuinii sa sellega hakkama ei saa.
Mis? Pane sellele projektile nimi ka. Nt, Töötamine unistuste firmas.
Kuidas? Tegevused, mida selleks on vaja teha. Siin on väga oluline kõik tegevused kirja panna ja läbi kaaluda olulisuse skaala järgi.Tegutsemise juures on mõttekas ühel ajaperioodil keskenduda ainult kolmele metsikult tähtsale tegevusele või eesmärgile, sest ainult siis on tõenäoline, et ma need ka ära teen. Kui eesmärkide või tegevuste arv ühel ajaperioodil on suurem kui kolm, siis nende saavutamise tõenäosus väheneb oluliselt. seega kogu protsess aeglustub. Defineerida võime metsikult tähtsat tegevust kui tegevust, mis on murranguliselt tähtis. Kui ma selle asja tegemata jätan, siis ülejäänud asjade ärategemine on tegelikult ebaoluline.
Seega tegevuste määratlemine on vast planeerimise raskeim osa ja nõuab põhjalikku läbimõtlemist. Nt, oma uuringute läbiviimiseks pane kirja kõik kohad, kust uurida. Muuseas ära unusta ka firmade blogisid, kus on palju olulist kirjas.
Seejärel iga koha alla kõik see, mida sealt konkreetselt uurida. Seejärel keskendu iganädalaselt kolmele kõige olulisemale kohale ja iga koha alt kolmele kõige olulisemale asjale korraga.
Millal? Millal ma ühe või teise tegevuse pean tegema?
Sel nädalal ma keskendun neile asjadele ja alles siis kui need tegevused on tehtud, tegelen teiste asjadega.
Seega ärategemise võtmesõna on keskendumine, mitte rohkem kui kolmele olulisele asjale korraga ühel ajaperioodil.
Hea uudis on see, et selline protsess viib eesmärgi saavutamisele kõige kiiremini. Seda on tõestanud teaduslikud uuringud. Halb uudis on see, et see nõuab enesedistsipliini, järjekindlust ja aega.
Järgmise korrani!
Silva
kolmapäev, 7. aprill 2010
Mõtled, et suudad ja mõtled et ei suuda – mõlemal juhul on sul täiesti õigus
…on väidetavalt öelnud Henry Ford.
Nii irooniliselt kui see ka ei kõla on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu. Mõte, et probleem on kusagil väljaspool mind, ongi see tegelik probleem, lisab juurde Stephen R. Covey.
Tööandja uksest sisse saamisel omab kindlasti eeliseid:
• Väga hea haridus
• Tutvused
• Välimus
Kahjuks pole neist alati kasu pikaajaliste positiivsete tulemuste saamiseks. Siis sõltuvad eelised juba hoopis rohkem nende mõtteviiside omandamisest, millest oli juttu eelmistes kirjades, sest miski ei loo suuremaid eeliseid tööandja ees.
Kahjuks, on see raske. Aga tasuta lõunaid pole. Igaüks meist oskab alati leida põhjuse, miks edasi lükata või mitte teha raskeid asju. Selle taga on tavaliselt hirm, et mina ei saa hakkama. Kahjuks ei saa eneseusu puudumist asendada tuntud aseained, mille hulka kuuluvad uimastavad, hullutavad, joovastavad, paksukstegevad ja mis tõsi küll lühiajaliselt lisavad nii julgust kui eneseusku.
Seega tuleme tagasi sinna, kus eelmisel korral lõpetasin.
Töö leidmine on aja investeerimine uuringutesse.
Peale seda kui oled endale selgeks teinud, milliste väljakutsete ees su eelistuste firma seisab, esitle end neile kui lahenduste pakkujat. Ära mine lihtsalt tööintervjuule, vaid mine vajaduste-võimaluste esitlusele.
Kirjelda vajadusi, mis neil on ja räägi kuidas sina saad aidata neid
Selgita võimalusi, mis neil seoses sinu palkamisega avanevad ehk kuidas on elu sinuga ja kuidas ilma sinuta. Isegi kui sa kõiges ei pane kümnesse ja murrad sisse „lahtisest uksest“, annab selline esitlus nii mõndagi sinu kohta teada. Nt seda, et sa mitte ei oota kuni sulle öeldakse, vaid haarad ise asjal sarvist ja paned asjad toimima. Ja need on 21. sajandi kõige olulisemad omadused, mida tööandjad otsivad.
Aga ära midagi tee lihtsalt efekti pärast. Keskendu vajadustele- võimalustele ja jää realistiks iseenda rolli juures lahenduse käigus. Kavatsuste siirus kasvatab usaldusväärsust ning su aktsiad kerkivad märkimisväärselt. On ju usaldusväärsus on 21. sajandi valuuta, mida ei devalveeri ükski majanduskriis ja mida vajab iga firma ja firmajuht.
Kuidas oma aega selle tegevuse juures juhtida? Tulemuse saame kui investeerime oma aja kolmele tegevusele:
• eesmärgi määratlemine
• tegevuskava kokkupanemine
• keskendumine kolmele kõige olulisemale tegevusele korraga.
Miks just kolmele tegevusele, sellest tuleb juttu järgmises kirjas.
Muuseas, kõige rohkem nõuab aega endale selge, reaalse ja motiveeriva eesmärgi määratlemine. Antud juhul, läbi mõelda, mis alal ma tahan endale karjääri ehitada ja kus seda teha. Enne kui see ei ole selge ei tasu aega muudele tegevustele raisata. Lihtsalt puusalt tulistada ja võimalikult paljudele oma CV saata pole mõtet.
Muidugi tööandjaid on ka erinevaid. Kui arvad, et nad on reeglina ülbed vereimejad, siis seda enam on vaja hakata mõtlema endale ise töö loomisest, sest iseendalt vereimemine pole pooltki nii valus.
Hiljuti oli Äripäevas fantastiline edulugu endale töö loomisest ja, oh imet, see leidis aset Eestis. Kuidas kartulikoorimisest sai alguse pere toitlustusäri, mis aina laieneb ja laieneb.
Järgmise korrani!
Silva
Nii irooniliselt kui see ka ei kõla on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu. Mõte, et probleem on kusagil väljaspool mind, ongi see tegelik probleem, lisab juurde Stephen R. Covey.
Tööandja uksest sisse saamisel omab kindlasti eeliseid:
• Väga hea haridus
• Tutvused
• Välimus
Kahjuks pole neist alati kasu pikaajaliste positiivsete tulemuste saamiseks. Siis sõltuvad eelised juba hoopis rohkem nende mõtteviiside omandamisest, millest oli juttu eelmistes kirjades, sest miski ei loo suuremaid eeliseid tööandja ees.
Kahjuks, on see raske. Aga tasuta lõunaid pole. Igaüks meist oskab alati leida põhjuse, miks edasi lükata või mitte teha raskeid asju. Selle taga on tavaliselt hirm, et mina ei saa hakkama. Kahjuks ei saa eneseusu puudumist asendada tuntud aseained, mille hulka kuuluvad uimastavad, hullutavad, joovastavad, paksukstegevad ja mis tõsi küll lühiajaliselt lisavad nii julgust kui eneseusku.
Seega tuleme tagasi sinna, kus eelmisel korral lõpetasin.
Töö leidmine on aja investeerimine uuringutesse.
Peale seda kui oled endale selgeks teinud, milliste väljakutsete ees su eelistuste firma seisab, esitle end neile kui lahenduste pakkujat. Ära mine lihtsalt tööintervjuule, vaid mine vajaduste-võimaluste esitlusele.
Kirjelda vajadusi, mis neil on ja räägi kuidas sina saad aidata neid
Selgita võimalusi, mis neil seoses sinu palkamisega avanevad ehk kuidas on elu sinuga ja kuidas ilma sinuta. Isegi kui sa kõiges ei pane kümnesse ja murrad sisse „lahtisest uksest“, annab selline esitlus nii mõndagi sinu kohta teada. Nt seda, et sa mitte ei oota kuni sulle öeldakse, vaid haarad ise asjal sarvist ja paned asjad toimima. Ja need on 21. sajandi kõige olulisemad omadused, mida tööandjad otsivad.
Aga ära midagi tee lihtsalt efekti pärast. Keskendu vajadustele- võimalustele ja jää realistiks iseenda rolli juures lahenduse käigus. Kavatsuste siirus kasvatab usaldusväärsust ning su aktsiad kerkivad märkimisväärselt. On ju usaldusväärsus on 21. sajandi valuuta, mida ei devalveeri ükski majanduskriis ja mida vajab iga firma ja firmajuht.
Kuidas oma aega selle tegevuse juures juhtida? Tulemuse saame kui investeerime oma aja kolmele tegevusele:
• eesmärgi määratlemine
• tegevuskava kokkupanemine
• keskendumine kolmele kõige olulisemale tegevusele korraga.
Miks just kolmele tegevusele, sellest tuleb juttu järgmises kirjas.
Muuseas, kõige rohkem nõuab aega endale selge, reaalse ja motiveeriva eesmärgi määratlemine. Antud juhul, läbi mõelda, mis alal ma tahan endale karjääri ehitada ja kus seda teha. Enne kui see ei ole selge ei tasu aega muudele tegevustele raisata. Lihtsalt puusalt tulistada ja võimalikult paljudele oma CV saata pole mõtet.
Muidugi tööandjaid on ka erinevaid. Kui arvad, et nad on reeglina ülbed vereimejad, siis seda enam on vaja hakata mõtlema endale ise töö loomisest, sest iseendalt vereimemine pole pooltki nii valus.
Hiljuti oli Äripäevas fantastiline edulugu endale töö loomisest ja, oh imet, see leidis aset Eestis. Kuidas kartulikoorimisest sai alguse pere toitlustusäri, mis aina laieneb ja laieneb.
Järgmise korrani!
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
