Sääskedest

Ühe suure firma juht ütles:  "Teate, mis meid siin tapab? Meil ei ole hiiglaslikke lohesid, kes sööstavad alla ja kisuvad meid meie prioriteetide juurest eemale. Meil on sääsed. Iga päev sumisevad meie ümber sääsed, mis juhivad meid kõrvale meie olulistelt tegevustelt. Kui me vaatame eelnevale kuuele kuule tagasi, pole me teinud ühtegi tähtsat asja, mille seadsime eesmärgiks teha".
Jätkan oma eelmise kirja teemadel ja tulen tagasi kahe märksõna juurde.
Eesmärkide arv ja keskendumine. Miks just kolm ja mitte rohkem olulisi eesmärke korraga? Erinevad uuringud, mille taga seisavad tunnustatud teadlased, konsultandid ja ärijuhid (Larry Bossidy, Ram Charan, Jack Welch jt) väidavad, et just oluliste eesmärkide arvust, millele teatud ajaperioodil keskenduda, sõltub palju. Kui neid eesmärke on kuni kolm, siis on tõenäoline, et nad saavad ka suurepäraselt täide viidud. Eesmärkide arvu tõusuga täideviimise võime langeb. Nt, nelja eesmärgi puhul on üpris tõenäoline, et neist ainult 1-2 saab suurepäraselt täide viidud ja midagi jääb ripakile. 10 eesmärgi puhul ei saavutada neist reeglina ühtki. Seega kui tööotsmine on üks suur ja metsikult tähtis eesmärk, siis peale tegevusplaani koostamist on mõttekas keskenduda iganädalaselt kolmele kõige olulisemale asjale, millel on kaal ja pikaajaline mõju tulemusele ja keskenduda nende asjade ärategemisele. Sest kõik muud pakilised elurutiinid tuleb niikuinii ära teha. Selline tegutsemismetoodika aitab ära hoida selle, mida me nimetame keeristormiks. Probleemid tekivad loomulikust konfliktist kahe jõu vahel: esiteks, tohutu energia, mis on vajalik, et ennast või oma äri lihtsalt ülal pidada, mida me kutsume argipäeva „keeristormiks“ ja teiseks, energia, mis kulub eesmärkide juhtimiseks, et tulemuslikkust parandada.
Esmalt võiks arvata, et see on üks ja sama jõud, kuid nii see ei ole. Keeristorm on kõik see töö, mida ma teen iga päev, lihtsalt selleks, et ennast elus, töökorras ja töös hoida. Kõik need pakilised toimetused: riidesse, sööma, lapsed laiali – lapsed kokku, tähtajad, kõned – kirjad - koosolekud, ülemuse uued ülesanded, kohtumised, küsimused-vastused, ootamatused, vahelesegamised, koristan – kohendan - parandan, söök, pood, trenni jne jne jne. Pakilised toimetused, mis kaela sajavad ja mis nõuavad kohest tähelepanu. Tavaliselt on sellel ka kohesed tagajärjed, kui keeristormi ignoreerida. Jäta lihtsalt need asjad tegemata ja näed kohe, kui huvitavaks elu muutub. Tegelikult tunned võibolla isegi praegu keeristormi tõmmet, sest seda me tavaliselt nimetamegi oma päristööks või -eluks. Ja kui me oleme planeerijad tüübid, siis need asjad on ka meie planeerimistööriistades ära märgitud.

Teisest küljest, metsikult tähtsad eesmärgid on seotud sellega, mis on pikemas perspektiivis kõige olulisemad ja tihti nad ei tekita mingit pakilisuse tunnet. Nende jaoks tuleb võtta aega, või nad jäävadki tegemata. Pakilisus varjab peaaegu alati olulisuse, sest pakilisuse müra tekitab olulisuse illusiooni.

Kahjuks, isegi mõned ajajuhtimise autorid, nt David Allen, õpetavad, et kui asi võtab vähem kui 2 minutit aega, siis tegele sellega kohe. Pean seda ülimalt ohtlikuks mõtteviisiks. Olen palunud juhtidel ära mõõta aeg, mis neil kulub sääskede tapmiseks ja tihti on tulemus, et nad tegelevadki suurema osa tööpäevast ainult sellega. Väidan, et kodus toimetades on asi veelgi hullem, üks sääsk teise järel vajab tapmist ja nii ma muudkui torman ringi ja mul pole aega isegi mõelda selle üle, mis tegelikult tähtis on. Siin taga on veel selline oht, kaheminutiline tegevus on reeglina lihtne tegevus ja me oleme niikuinii altid tegelema lihtsate asjadega ja see on ka sisemine õigustus, miks mitte tegeleda oluliste asjadega, sest need on tihti rasked, ebameeldivad ja ebahuvitavad.

Kuidas paremini keskenduda õigete asjade tegemisele, mis ei toodaks mitte ainult lähiaja tulemusi, vaid arendaks mind soovitud suunas pikemas perspektiivis?

Tavaliselt on keskendumine ühele kindlale tegevusele üpris raske. Siit ka usk, lootus või illusioon, et mingi ajajuhtimise nõks või vahend teeb selle lihtsaks.

Joogasuutrad, maailma vanimad enesejuhtimise õpetused, räägivad 9 põhjusest, mis meid takistavad keskendumisel.

• Haigus

• Vaimne stagnatsioon

• Kahtlused

• Sihi, eesmärgi puudumine

• Väsimus

• Liialdused

• Illusioonid

• Distsipliini puudus

• Mandumine

Seega ka sihi, eesmärkide ja distsipliini puudumine pole ainsad takistused.

Keskendumise teema juurde tulen tagasi ka oma järgmistes kirjades.

Kuid pole see elu midagi nii kurb ja palk naermaajavalt väike. Laupäeval peale Barbara Hendricsi kontserti tundsin siirast rõõmu just siin, Eestis, elamisest. Kus maal on veel võimalik nautida head bluusi nii heas esituses ja seda napilt 200 krooni eest?

Ja teine hea uudis on mul ka. Stephen R. Covey kuulub ikka veel (või jälle), maailma 50 tunnustatuima mõtleja hulka. Seal hulgas on ka paljud nendest, kellega FranklinCovey teeb tihedat koostööd oma toodete arendamisel: Larry Bossidy, Ram Charan, Clayton Christensen, Jim Collins.

Nimekiri ise on aadressil: http://www.thinkers50.com/

Muuseas, Stephen R. Covey valiti hiljaaegu juhtima Salt Lake City Ülikooli Ärikooli, (kus on üle 2000 üliõpilase) Leadershipi õppetooli.

Samal ajal asetab see nimekiri nii mõnelegi meil tunnustatud "gurule“ teise perspektiivi.

Muuseas, sõna guru tähendab joogas iseõppinut. Inimest, kes ilma õpetajata, iseseisvalt on jõudnud uuele teele, uutesse kõrgustesse. Seega, kedagi niisugust, keda kohtad eriti harva ja loomulikult ka kasutatakse seda sõna väga harva.

Järgmise korrani!

Silva