Hing on paelaga kaelas, aga pael olgu ikka D&G

" Ainult mõttetud ja ebameeldivad tööd on saadaval. Kas ma tõesti pean nendega leppima?"

Üht oma varasemat kirja ma alustasin rahvasuus populaarse ütlusega, et riik tahab küll oma inimestest hoolida, aga töötud on jalus. Lootus, et mulle töö luuakse võib saada järjekordseks suureks pettumuseks. Seega ikkagi tuleb ise alustada oma Mõjuulatusringist ja säilitada huumorimeel. Kui ikka hing on juba paelaga kaelas, siis pael ei peaks praegu olema Dolce&Gabbana, aitab ka odavam.
Mis see mõjuulatusring on, seda vaata mu varasemast kirjast.

Mõttele „tee seda, mida armastad ja raha tuleb“ tuleb siiski lisada, et see ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta.

Ja alati ei pruugi olla tegemist nii lihtsa lahendusega, mille pakkus oma kommentaaris välja Uugu, kellele meeldivad ilusad naised ja kiired autod, ja kes oli valmis leppima ka ainult naiste sebimisega. Tunnistan, et mulle meeldis ka Uugu kommentaar, aga tihti on lahendus keerulisem ja vastuste otsimine võtab hoopis rohkem aega, eriti kui sul pole Uugu andeid ja tugevusi.

Tulen jälle tagasi sinna, et töö otsimise protsess on teaduslik uurimistöö.

Mida vajab see firma, kuhu ma tööle tahan minna? Mis probleemid ta ees seisavad? Seega planeeri oma aeg uurimistöödeks! Otsi, uuri, loe, analüüsi kõike, mis on vähegi võimalik kätte saada: finantsnäitajaid, turuosa, tooteid - teenuseid, kes on konkurendid ja kuidas ta neist eristub, millised on ta mured, probleemid, plaanid jne. Pane end ka selle ettevõtte juhi rolli ja mõtle selle peale, mis mõtted ei lase tal öösel rahulikult magada?

Ehk lühidalt öeldes, mis on see töö, mida neil on vaja ära teha ja mida mina tahan teha.
Vastust kommentaarile, et avastasin: vajatakse killerit, - loe eelmisest lausest!


Loomingulisus peitub mitte probleemi lahendamises, vaid probleemi leidmises, ütleb Carol Eikleberry oma „ The career Guide for Creative and Unconventional People“

Klassikaline tee probleemi lahendamiseks on teha endale selgeks, mis seisab praeguse olukorra ja soovitud olukorra vahel. Kui sa suudad selle panna numbritesse, kõlab see tööandaja jaoks vägagi mõjuvalt.

Näiteks:

• Probleemi suurus? Kuidas mõõta selle probleemi mõju raha, teenuse või toote kvaliteedi või kliendi suhte mõõtmes? Kas saab seda väljendada X-st Y-ni ?

• Kuidas on probleem ajaga seotud? Ilmneb ta igapäevaselt, nädalas või kuus korra? Kui kaua võtab tema parandamine aega? Kui kiiresti asi muutuks paremaks? Kas saab seda väljendada X-st Y-ni mis ajaks?

Ja ikkagi, kui ma ei leia endale tööd, mis mulle pakub pinget, siis tuleb hakata mõtlema selle peale, kuidas seda ise luua.

Järgmise korrani.

Silva

Elu on kurb, ainult palk ajab naerma...

Nagu ikka alustan paradigmadest.
Juba kadunud Peter Drucker on öelnud, et seal, kus industriaalajastu inimene, küsib: " Missugune on minu töökirjeldus?", peab teadmusajastu inimene küsima: "Mis on minu panus?“
Me näeme end töövahendina teiste inimeste käes. Aga vaja on näha end kui lahenduste pakkujat, kes annab oma isikupärase töövahendite komplekti oluliste probleemide lahendamiseks.
Väga oluline on selgeks teha, mis on siis minu tugevused. Võimalusest, kuidas seda teha ma kirjutasin ühes oma varasemas blogis.  Üks oluline asi on sinna juurde vaja siiski lisada. Mõte „Tee seda, mida armastad“ on väga õige ja ilus, kuid ühe väikese agaga. See ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta. Need, kes ütlevad, et järgi oma tugevusi peavad silmas tavaliselt seda, et järgi oma andeid ja võimeid. Aga meis on ka indu ja tuld nende asjade tegemise suhtes, mis teistele võivad igavad tunduda.
See on kindlasti üks koht, kus kaevata. Aga planeeri selle kaevandamiseks aega!
Muuseas, ka neil, kel on veel töö, jätkub muresid küllaga.
Roger Boyes kirjutab, et unusta läbipõlemine, igavus on hoopis uus kontorihaigus. Paljud inimesed väidavad, olles väsinud oma kontorites töö simuleerimisest, et see tekitab rohkem negatiivset stressi kui liigne töökoormus.
Oma koolitustel ma räägin Covey Ajamaatriksi nn kolmanda kvadrandi inimeste sündroomist. Kui ikka oled ise mõtlema või rääkima hakanud Nukitsamehe nõiamoori moodi: „ Üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“, siis tea, et istud kolmandas kvadrandis. Seda, et töö simuleerimine ja tegelemine ebaoluliste, tihti küll pakiliste asjadega on krooniline tööprobleem kinnitavad ka FranklinCovey xQ (täideviimise) uuringud Eestis. Umbes pool kogu tööajast läheb ebaoluliste tegevustega tegelemise nahka. Muidugi põhjus pole siin mitte lihtsalt laiskus või simuleerimine, vaid see, et inimesed tegelikult ei teagi, mis need olulised tegevused on, mida vaja teha. Või polegi eesmärke. Või need eesmärgid ei koti mind.

Järgmise nädalani!

Rahvasuu räägib, et riik tahaks oma rahvast hoolida, aga töötud on jalus

Alustuseks mõned mõtteviisid.  Mis oleks, kui muudad punased siniseks. Hoiatan, see nõuab aja planeerimist maha istumiseks ja järele mõtlemiseks.

"Keegi ei võta mind tööle. Firmad ainult vallandavad, mitte ei võta tööle"
"Ettevõtetel on rohkem probleeme ja väljakutseid kui iialgi varem. Võimalused probleemide lahendajaks saamisel on lõputud!"

"Tuhanded inimesed võitlevad väikese arvu töökohtade eest. Mul pole ei tutvusi ega sidemeid - pole ju võimalust!"
" Oma tugevused ja varjatud võimed võimaldavad mul luua ise endale huvitava ja rahuldust pakkuva karjääri. Keegi teine ei oska teha seda mida oskan mina!"

" Ainult mõttetud ja ebameeldivad tööd on saadaval. Pean nendega leppima!"
" Kui ma ei leia tööd, mis mulle pakub pinget, siis loon selle ise endale!"

Tegelikkuses pole väljavaated olnud kunagi suuremad kui praegu. Praegune lagunev, langev ja haihtuv majandus pakub võimalusi, millest keegi varem unistadagi ei osanud. Seda ei väida mina, vaid hoopis targemad inimesed. Miks mitte uskuda seda? Kaotada pole ju midagi. Muidugi mõtteviiside - paradigmade muutmine nõuab jälle aja planeerimist ja investeerimist selle harjutamiseks.
On kaks mõtteviisi, mille muutmiseks tasuks aega investeerida.
Esiteks, olla vabatahtlik, mitte lihtsalt töötaja. Muuseas, vabatahtlikku ei saa ju keegi kunagi vallandada! Töö on midagi, mida ma teen raha pärast. Vahatahtlikkus on midagi, mida ma teen sellepärast, et usun sellesse, et näen selles mõtet. Seal, kus töötajal on töökirjeldus on vabatahtlikul põhjus. Töökirjeldus on väline sund, põhjus on sisemine sund. Kumb on tugevam? vahe suurepärase ja keskpärase karjääri vahel ongi selles, et leida põhjus, miks saab teha seda ka vabatahtlikult.


Teiseks, olla lahendus, mitte probleem. Praegust ajajärku nimetatakse teadmusajastuks (knowledge age). Saa siis ka tegelikkuses teadmustöötajaks! Mida vajab see firma, kuhu ma tööle tahaks minna? Mis probleemid ta ees seisavad? Pole liialdus, et 90% aega töö saamise protsessis kulub uurimistööle. Seega planeeri oma aeg uurimistöödeks! Ja hakka pihta! Otsi, uuri, loe, analüüsi kõike, mida kätte saad selle ettevõtte kohta: finantsnäitajaid, turuosa, tooteid - teenuseid, kes on konkurendid ja kuidas ta neist eritub, millised on ta mured, probleemid, plaanid jne. Mõtle ka selle peale, mis mõtted ei lase ta juhtidel öösel rahulikult magada?


Ehk lühidalt öeldes, MIS ON SEE TÖÖ, MIS NEIL ON VAJA ÄRA TEHA JA MIDA MINA TAHAN TEHA?
Kui palju aega sa siiani oled seda laadi töösse oled panustanud? Kas üldse oled? Tegelikult ka?
Enamus inimesi otsib tööd püssiga, selle asemel, et olla kütust otsiv rakett.
Järgmisel nädalal jätkame, aga kui Sul on kiirem, siis kirjuta mulle!


Silva

Kui otsid tööd, siis investeeri aega küsimustele vastuste otsimiseks

Töö leidmine eeldab 90% uurimistööd ja loomingulisus algab siin mitte probleemi lahendamisest vaid probleemi leidmisest. Alusta vastuse otsimisest küsimusele:
Mis on see töö, mis vajab tegemist ja mida ainult mina saan teha?
Vastuse leidmiseks alusta tagumisest poolest.
Kui iganes halb on ka olukord, siis üks on kindel. Igaüks meist on ainulaadne terves universumis, pole kedagi teist, kes oleks täpselt kellegi sarnane. Samasugust kombinatsiooni tugevustest, kogemustest, annetest ja nupukusest ei ole ja ei saa olema kellelgi teisel.
Ikka ja jälle tuleks enda sees urgitsemise juurde tagasi pöörduda. Mõtle kolme teema üle:

1. ANDED. Anded on kui sõrmejälg. Pole kahte ühesugust.

a. Missugused ainulaadsed teadmised, anded ja oskused on mul pakkuda?

b. Mis on need asjad, mida teised inimesed paluvad mul teha sellepärast, et mina saan nendega hästi  hakkama?

c. Kui keegi küsiks mu sõbralt, endiselt kolleegilt või ülemuselt, mis anded mul on, siis mida nad vastaksid?

2. KIRG

a. Missugused tööga seotud võimalused erutavad mind eriti?

b. Mis annab mulle energiat?

c. Mida ma armastan teha vabal ajal?

d. Mis mind lapsena paelus?

e. Mida ma armastan lugeda?

f. Missugune tööga seotud projekt on mind eriti paelunud?

3. SÜDAMETUNNISTUS

Mille eest ma tegelikult oma töökohal vastutada tahan?


Covey ütleb, et enamus inimesi otsib tööd püssiga, selle asemel, et olla kütust otsiv rakett.
Inimesed kirjutavad CV-sid ja motivatsioonikirju, aga võiksid selle asemel kirjutada panusest, mida tahavad anda.
Need, kes ehitavad endale karjääri, investeerivad aega, et selgitada välja ja defineerida, mis on see panus mida nad tahavad anda. Seejärel planeerivad, kuidas seda teha ja siis viivad selle täide.
Järgmisel nädalal kirjutan edasi sellest kuidas hakata otsima tööd, mis vajab tegemist.
Silva

Kui otsin tööd, siis mida ma peaksin tegelikult otsima

Stephen R. Covey oma uues raamatus "Suurepärane töö. Suurepärane karjäär" räägib sel teemal palju. Oma järgnevates blogimistes tutvustan seda raamatut. 
Jätkan eelmise nädala teemat. Paradigmad, mis oleks vaja muuta. Paradigmadest ehk sellest kuidas ma näen, tajun, tunnetan seda maailma, sõltub see kuidas ma tegutsen, mis omakorda annab tulemuse, mille ma saan. Näiteks, mõtled, et suudad ja mõtled, et ei suuda ning mõlemal juhul on sul täiesti õigus. Jim Collins on öelnud, et ainus vahe õigete ja valede inimeste vahel on selles, et valed näevad, et neil on töö , aga õiged näevad, et neil on vastutus.


Nii, ma teen väikese pausi sisse, sest minu esmatähtis asi, minu väike lapselaps Linda, nõuab minu tähelepanu.
Jätkan hiljem.
Silva

Ajajuhtimine tööotsijale - millest alustada? Tööotsija paradigmad ehk mõtteviisid.

Edukas ajajuhtimine, neile kel on töökoht alles ja neile, kes on töö kaotanud tunduvad olema küll täiesti erinevad asjad.  Efektiivsuse ja tasakaalu mõtteviisi võtmes, põhinevad nad samadel põhimõtetel. Ikka kõigepealt kompass ja siis kell, ehk esmalt peab olema mõtteviis  õige ja alles siis tegevused, mida teha ja kuidas neid järjestada. Seega kõik selle blogi eelnevad sissekanded kehtivad ka tööotsijale.
Aga kõik see nõuab "ajajuhtimist" ehk aja investeerimist enese sisse vaatamiseks, enese sees urgitsemiseks ja oma "leidude" seedimist. Ja ma olen nõus, et see on tihti väga ebameeldiv. Eriti raske on see siis, kui elu ei lähe mitte nii nagu tahaks, kuigi samal ajal on see õige põhjus, miks seda teha. Kaotada pole midagi, keegi niikuinii ei maksa palka selle aja eest, mis mul selleks kulub! Aga valik on alati sinu ja sa võid alati valida ka mõne muu tee. Näiteks, õnnetu olemise ja lootmise, et keegi teine leiab või loob sulle töö. Aga selleks peab praegu ikka tõesti suur optimist olema? 
Oma eelmises sissekandes ma kirjutasin rollidest ehk vastutustest ja kohustustest, mis on mul täita. See harjutus, mille ma soovitasin teha on üks võimsamaid enesemotivaatoreid. Kui sul vähegi on aega, siis tee see läbi iseenda rolli kohta. Tuleb välja, mis tuleb, aga sa oled esimese teadliku sammu astunud!
Tänase sõnumi juurde tagasi.
Alusta aja investeerimist oma paradigmade ehk mõtteviiside revideerimisse. (Vaata ka jaanuari sissekannet, Kuidas ma näen oma aega?)
Siililegi on selge, et tööandja ei otsi uut töötajat lihtsalt otsimise pärast, vaid selleks, et täita oma vajadusi, lahendada oma probleeme.  
Seega esimene paradigma mille muutmisele peaksid keskenduma on tööotsija paradigma:

Tööotsija. Ma olen tööotsija, võta mind tööle, sest vajan tööd. Siin on mu CV.
Efektiivne paradigma on panustaja paradigma.
Panustaja. Ma olen lahenduse pakkuja. Kuna sul (tööandjal), on oluline vajadus, siis mina pakun sulle oma tugevusi selle vajaduse täitmiseks. Siin on mu nägemus, kuidas sind aidata.

Kuidas  praktiliselt panustaja paradigmani jõuda? Millest alutada?

1. Kujuta ette suurt ringi mille sees on kirjas kõik su probleemid. Kõik takistused, miks sa ei leia tööd, mida tahad või üleüldse mingitki tööd. See on sinu murede ring
2. Nüüd kujuta ette, et suure ringi sees on ka üks pisike ring, kus on kirjas see, mida sa saad teha või kasvõi karvavõrra mõjutada, et leida töö. See on sinu mõjuulatusring.
3. Võta suur paberileht, joonista need ringid ja kirjuta nad täis.
4. Kui oled jõudnud mõjuulatusringini, siis esita endale veel mõned abistavad küsimused, vasta neile ja pane vastused kirja:

• Kes on valmis mind aitama?
• Kust leida teadmisi, et oma takistustega tegeleda?(raamatud, artiklid, neti aadressid, blogid jne)

Nüüd otsusta, et veedad iga päev vähemalt kolm tundi, et lugeda see materjal läbi, mida leidsid ja juba järgmiseks nädalaks on sinu mõjuulatusring kasvanud.

Järgmisel nädalal uued näpunäiteid. Kust ma neid võtan? Raamatutest ja omaenda kogemustest. Olen ka ise olnud töötu, kaua tööd otsinud ja palju eitavaid vastuseid saanud.

Silva

Suurem sisemine rahu ja tasakaal on efektiivse ajajuhtimise tulemus

Eelmisel nädalal sai alustatud  olulisima teemaga efektiivses aja kasutamises. Miks üldse oma kallist aega nn ajajuhtimise peale üldse raisata? Jah, me võime käia koolitustel, õppida kasutama kõiki mänguasju ja programme oma ülesannete üles kirjutamiseks ja projektide juhtimiseks. Kas nad annavad mulle tulemuse, mida ootan ? Kas nad annavad mulle suurema sisemise rahu ja tasakaalu? Äkki nad aitavad küll redelist üles ronida, aga üleval avastan, et redel toetub vastu valet seina?
Jätkan sealt, kus eelmisel nädalal pooleli jäi.
Kui rollid kirjas, siis tee mõttes järgmine harjutus. Kirjuta iga rolli juurde ühe inimese nimi, kellega sa pidevalt selles rollis suhtled. Näiteks oma juhirollis ainult ühe kollegi või alluva nimi. Asjale lisab vürtsi, kui valid võtmeisikuks kellegi, kellega nn keemia ei klapi. Lapsevanema rollis tee seda iga lapsega eraldi. Üks inimene korraga sellepärast, et tegelikud suhtlemisaktid toimuvad üks ühele. Nüüd kujuta ette, et sa täidad seda rolli suurepäraselt, võib-olla küll mitte veel praegu, aga millalgi tulevikus, näiteks 3 aasta pärast. Niisiis, sa oled suurepärane isa või ema, spetsialist, sõber, juht, klienditeenindaja, raamatupidaja või õpetaja ning suurepärane mina ise. Nüüd mõtle, mida sa tahad, et see võtmeisik sinu kohta ütleks, kui sa tõesti oled selles rollis suurepärane. Ära unusta ka ennast – mida sa enda kohta siis ütleksid. Pane see mõte kirja lühidalt, aga võimalikult täpselt.
Tulemus võib olla üsna üllatav. Mõni avastab, et kõik ongi juba suurepärane ja ta ongi juba niisugune või peaaegu niisugune, nagu ta olla tahab. Kui vastus ei tule aga päris see, siis võta see lause oma pikemaajalise eesmärgi sõnaliseks väljenduseks. Kindlasti väärib see planeerimist. Mida on vaja selleks teha, osata, harjutada, õppida, kuidas käituda, et ma enda kohta saan nii ütelda.
Näiteks, kui iseenda rollis iseenda kohta ütlen, et tahangi olla nii hea inimene, nagu arvab mind olevat minu koer, siis mida ma peaksin selleks tegema ja oskama jne, et ma võin hõigata "Tehtud!"

Järgmisel nädalal jätkan teemal, kuidas oma eesmärke ellu viia!
Ilusat sünnipäeva nädalat!
Silva