Iga silmapilk, mil tajume endas midagi rahumeelset ja kaunist, kastab meis rahu ja ilu seemneid ja samal ajal ei kasta hirmu ja valu seemneid – on öelnud zen munk Thich Nhat Hanah.
Head tunded avaldavad meile seda tugevamat mõju, mida enam me nendega tegeleme, kuigi rangelt teaduslikku tõestust sellele veel ei ole. Kes naudib elu kauneid hetki nii intensiivselt kui vähegi võimalik, toimib arukalt, sest kujundab ta oma aju paremuse suunas. See on alati olnud Idamaade filosoofia käsitlus, mis läheneb paljudes punktides aju-uurimise seisukohtadele. Nii jooga kui ka neuroloogia omistavad alateadlikele emotsioonidele suurt tähtsust ning on ühel meelel selles, et vaimu kujundatakse kogemuse kaudu.
Idamaades on inimesed oma hingega tegelenud nii pikka aega ja põhjalikult, nagu ei kusagil maailmas. Põhjus peitub nende religioonides. Hinduism ja budism erinevad Lääne usuõpetusest selle poolest, kust nad arvavad tõde leidvat. Juutluse, kristluse ja islami jaoks on ülim tõde peidus pühas raamatus, ehk tõde tuleb väljastpoolt enda sisse integreerida. Ida religioonid õpetavad, et kõige olulisem on tunda iseennast, tajuda iseenda sisimas toimuvat. Hinduistlik käsitlus lähtub seestpoolt-väljapoole printsiibist, - leida jumalik alge omaenda hinges.
Samasugune seestpoolt väljapoole printsiip väljendub ka suhtumises haigustesse. Reeglina tabavad meid kolme sorti haigused:
1. Haigused, mida me endale ise põhjustame. Nt, jääme haigeks liialdustest: ületöötamisest, ülepingest, ülesöömisest. Või tarvitame erinevaid mõnuaineid, ei viitsi ennast liigutada jne. jne.
2. Haigused, mida põhjustab meile keskkond või teised inimesed ja olendid. Nt, nakkused, viirused või nõelab meid herilane või hammustab koer jne. Muidugi, kui me oleme eelnevalt koera kiusanud, siis on see siiski esimese kategooria haigus.
3. Haigused, mis on põhjustatud force majori poolt, ehk jõu poolt, mida me ei saa kontrollida. Maa väriseb ja inimesed saavad vigastada, vulkaan purskab ja me haigestume hingates sisse tuhka jne. jne.
Jooga nendib, et tegelikult kõigi nende haiguste põhjused on meis endis, meie enda peas ja südames. Kuigi välised tegurid võivad takistada, on meil ometi alati sisemine vabadus (proaktiivsus) valida oma reageering, kuidas välistele takistustele ja iseenda hädadele reageerida.
Jooga pakub terve rea tööriistu proaktiivsuse arendamiseks, mida praktiliselt iga inimene on võimeline kasutama ühel või teisel määral.
Yoga Sūtra´tes Pantanjali rõhutab vajadust valida õiged praktikad õiges järjekorras ja teha neid järjekindlalt. Klassikaline järjekord praktiseerimiseks on järgmine: esmalt asana praktikad, siis tuleb juurde teadvustatud hingamine (millest oli veidi jutt eelmistes kirjades) ja alles seejärel meditatsioon.
Meditatsiooni mõõdetavat mõju tõestasid neuroloogid Robert Benson ja Herbert Wallace juba 30 aastat tagasi ning sellest ajast peale on seda kinnitanud paljud uurimused. Regulaarne meditatsioon viib organismi tasakaalu seisundisse, kus aju on hirmudest vaba ja lõõgastunud.
Kui ma alustasin blogimist, siis seadsin endale piiriks ühe aasta. Nüüdseks olen ma blogi kirjutanud rohkem kui poolteist aastat. Tunnistan, et kirjutamine meeldib mulle. See distsiplineerib, tuletab endale meelde kasulikke asju, paneb end kõrvalt vaatama ja jälgima, kuidas mul endal nende asjadega läheb.
Tõenäoliselt ma kirjutan aeg-ajalt veel, aga nüüdsest keskendun põhiliselt oma joogaõpingutele ja joogakooli lõpetamisele, et seejärel alustada oma elus uut karjääri - joogaõpetaja oma.
Ma tänan kõiki, kes on võtnud vaevaks minu blogi lugeda ja soovin kõigile edu sel kõige raskemal teel - enesejuhtimise teel!
Silva
kolmapäev, 6. juuli 2011
kolmapäev, 22. juuni 2011
Joogaga ennast juhtima
Tihti arvatakse, et joogaga tegelemise eesmärk on keerata end sõlme mõnda keerulisse asendisse ja siis nautida peent vaimsust nõudvaid mõtteid. Või on need lihtsalt venitus- ja painutusharjutused, mida kasutatakse niikuinii igas trennis.
Joogasüsteem on mõeldud füüsilise ja vaimse tervise säilitamiseks ja parandamiseks kõige laiemas mõttes - hoida oma keha ja emotsioonid heas toonuses, olles seeläbi iseendaga paremas läbisaamises, mis omakorda tagab suurema rahulolu ja parema läbisaamise teiste inimeste ja ümbritsevaga.
Jooga õpetab hingamise abil lõõgastuma ja rahunema, kui vajame rahu, aga samuti tõstma oma energiataset, kui on vaja olla aktiivsem ja energilisem. Joogafilosoofia õpetab, kuidas tegeleda efektiivsemalt nende asjadega, mida me saame mõjutada ja jätta rahule need, mida me muuta ei saa. Ja samuti seda tarkust, kuidas nende vahel vahet teha.
Kuulen tihti inimesi ütlevat, et neile jooga ei sobi, sest nad ei paindu. Minu õpetajad joogakoolis väidavad ka, et painduvus on oluline, aga mitte kehas vaid peas. Kui mõttepainduvus on olemas, siis joogaga tegelemisel pole takistuseks vanus, tervis, ega kehakaal - lihtsalt igaühe jaoks on võimalik leida just tema jaoks sobiv praktika.
Kuna tulemused joogas (k.a. need eriti peened ja keerulised asanad) saavutatakse läbi hingamisharjutuste, siis niikaua kuni inimene hingata suudab, suudab ta tegeleda joogaga ja ammutada temast kasu. Viis, kuidas joogat õpetada sõltub alati õpilasest.
Teine üldlevinud küsimus puudutab joogastiile. Kuna jooga on ülimalt populaarne, siis püütakse jooga nime all reklaamida ja müüa mida iganes. Ja mitte ainult meil Eestis, vaid igal pool maailmas. Joogastiile tekib juurde iga hooajaga. Reeglina pole neil joogaga eriti midagi pistmist peale nime. Need, kes räägivad, et õpetavad mingisuguseid joogastiile ei mõista tegelikult joogat ega tema sõnumit.
Joogasüsteem, kui maailma vanima tervendamissüsteemi ajurveda üks osa, on kirja pandud umbes mõnisada aastat enne Kristust Patanjali poolt. Patanjali kirjeldas jooga põhimõtteid 195 mõtteterast koosnevas Yoga Sūtras. Need iidsed põhimõtted kehtivad tänapäeval ja peale meidki. Aga nii nagu kõik printsiibid, ei luba nad kiireid tulemusi, küll aga kindlaid.
Seda, kas jooga meeldib või ei meeldi saab teada küll alles joogatunnis, aga järgnev harjutus võib olla väike proovikivi. Kui sa suudad võtta 5 minutit ja teha läbi järgneva kolmest sammust koosneva harjutuse ja sul on pärast seda hea enesetunne, siis on üpris tõenäoline, et jooga hakkab sulle väga meeldima.
1. Säti ennast toolile istuma. Mõlemad jalad toetuvad kindlalt maha, selg on sirge ja ei toetu vastu tooli seljatuge. Käed on rahulikult süles või reitel peopesad ülespoole. Hinga rahulikult ja sügavalt läbi nina.
2. Rahulikult hingates lõdvesta õlad, lase kätel oma süles muutuda raskeks. Lase oma näol muutuda rahulikuks, pehmeks, siledaks. Käi mõttes läbi otsaesine, seejärel silmaümbrus, suuümbrus. Hambad ei ole kokku surutud, keel on pehme.
3. Tunneta seda rahu ja vaikust iseendas. Naudi mõned minutid seda heaolutunnet, mida pakub iseendaga olemine.
Nüüd oled tõenäoliselt hoopis värskem, et uuesti oma kohustuste kallale asuda.
Ilusat Jaani!
Joogasüsteem on mõeldud füüsilise ja vaimse tervise säilitamiseks ja parandamiseks kõige laiemas mõttes - hoida oma keha ja emotsioonid heas toonuses, olles seeläbi iseendaga paremas läbisaamises, mis omakorda tagab suurema rahulolu ja parema läbisaamise teiste inimeste ja ümbritsevaga.
Jooga õpetab hingamise abil lõõgastuma ja rahunema, kui vajame rahu, aga samuti tõstma oma energiataset, kui on vaja olla aktiivsem ja energilisem. Joogafilosoofia õpetab, kuidas tegeleda efektiivsemalt nende asjadega, mida me saame mõjutada ja jätta rahule need, mida me muuta ei saa. Ja samuti seda tarkust, kuidas nende vahel vahet teha.
Kuulen tihti inimesi ütlevat, et neile jooga ei sobi, sest nad ei paindu. Minu õpetajad joogakoolis väidavad ka, et painduvus on oluline, aga mitte kehas vaid peas. Kui mõttepainduvus on olemas, siis joogaga tegelemisel pole takistuseks vanus, tervis, ega kehakaal - lihtsalt igaühe jaoks on võimalik leida just tema jaoks sobiv praktika.
Kuna tulemused joogas (k.a. need eriti peened ja keerulised asanad) saavutatakse läbi hingamisharjutuste, siis niikaua kuni inimene hingata suudab, suudab ta tegeleda joogaga ja ammutada temast kasu. Viis, kuidas joogat õpetada sõltub alati õpilasest.
Teine üldlevinud küsimus puudutab joogastiile. Kuna jooga on ülimalt populaarne, siis püütakse jooga nime all reklaamida ja müüa mida iganes. Ja mitte ainult meil Eestis, vaid igal pool maailmas. Joogastiile tekib juurde iga hooajaga. Reeglina pole neil joogaga eriti midagi pistmist peale nime. Need, kes räägivad, et õpetavad mingisuguseid joogastiile ei mõista tegelikult joogat ega tema sõnumit.
Joogasüsteem, kui maailma vanima tervendamissüsteemi ajurveda üks osa, on kirja pandud umbes mõnisada aastat enne Kristust Patanjali poolt. Patanjali kirjeldas jooga põhimõtteid 195 mõtteterast koosnevas Yoga Sūtras. Need iidsed põhimõtted kehtivad tänapäeval ja peale meidki. Aga nii nagu kõik printsiibid, ei luba nad kiireid tulemusi, küll aga kindlaid.
Seda, kas jooga meeldib või ei meeldi saab teada küll alles joogatunnis, aga järgnev harjutus võib olla väike proovikivi. Kui sa suudad võtta 5 minutit ja teha läbi järgneva kolmest sammust koosneva harjutuse ja sul on pärast seda hea enesetunne, siis on üpris tõenäoline, et jooga hakkab sulle väga meeldima.
1. Säti ennast toolile istuma. Mõlemad jalad toetuvad kindlalt maha, selg on sirge ja ei toetu vastu tooli seljatuge. Käed on rahulikult süles või reitel peopesad ülespoole. Hinga rahulikult ja sügavalt läbi nina.
2. Rahulikult hingates lõdvesta õlad, lase kätel oma süles muutuda raskeks. Lase oma näol muutuda rahulikuks, pehmeks, siledaks. Käi mõttes läbi otsaesine, seejärel silmaümbrus, suuümbrus. Hambad ei ole kokku surutud, keel on pehme.
3. Tunneta seda rahu ja vaikust iseendas. Naudi mõned minutid seda heaolutunnet, mida pakub iseendaga olemine.
Nüüd oled tõenäoliselt hoopis värskem, et uuesti oma kohustuste kallale asuda.
Ilusat Jaani!
kolmapäev, 8. juuni 2011
Jooga ja enesejuhtimine
Enesejuhtimise üks võtmeküsimusi on, kuidas hakkama saada oma negatiivsete emotsioonidega. Muidugi on selleks on palju erinevaid teid ja võimalusi. Mina ise pean ideaalseks vahendiks joogat, mille sellekohane toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul.
Jooga ühendab meie vajadused füüsilise koormuse ning vaimse tasakaalu järele ja teeb seda läbi hingamise.
Füsioloogilisel tasandil sissehingamine toidab meie keha ja väljahingamine puhastab meie keha, vabastades meid nii ebavajalikest ainetest kui ka kahjulikest emotsioonidest.
Kõik teavad kõnekäändu: sa oled see, mida sa sööd. Jooga väidab, et sa oled see, mis sinust välja ei tule.
Hingamiskiirus ja maht reguleerib meie kehalist aktiivsusest ja stressitaset. Emotsionaalset ja vaimset seisundit mõjutab hingamine otseselt. Erutusseisundis muutub meie hingamine samasuguseks kui raske füüsilise koormuse juures. Igapäevaelus, kui me teadlikult ei keskendu hingamisele, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest, piltlikult öeldes me lihtsalt hingeldame. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme nii tihti end väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased ning igasugused haigused tabavad meid kergesti.
Tihti arvatakse, et jooga on selline imelik kehaväänamise kunst ja see väänamine ongi jooga olemus. Tegelikult on nende asendide (sanskriti keeles asanate) eesmärk tekitada sünergia hingamise ja liikumise vahel, valmistades keha ette teadlikuks hingamiseks, pranayamaks. Ja selleks pole vaja pea peal seista ega muud keerulist teha. Vastupidi, asanad ei tohi olla füüsiliselt rasked, tekitada pinget või valu kehas, sest sel juhul ei teeni nad oma eesmärki, kuna takistavad pranayamat.
Pranayama tähendab kontrolli oma hingamise üle, mille eesmärk on muuta hingamine järjest pikemaks, pehmemaks ja sügavamaks. See on hingamine, kus sissehingamine, väljahingamine ja hingepeetused nende vahel on sooritatud teadlikult, muutes hingamise alateadlikust tegevusest teadvustatud tegevuseks. Pranayama lõdvestab keha, vabastab meid ebavajalikest emotsioonidest, sundmõtetest, tagab mõtteselguse ja suurendab sisemist rahu ning tasakaalu. Õigesti valitud pranayama aitab ennetada, leevendada ja ravida haigusi.
Variante, kuidas hingata sisse ja välja ning mida teha seal vahepeal on väga palju. Tegelikult just nii palju, et valida igaühele see, mis teda konkreetselt aitab. Jooga on väga individuaalne.
Joogat, mis on üle 10 tuhande aasta vanuse ajurveda tervendamissüsteemi üks osa, on nimetatud ka kirurgiaks ilma noata. Hea uudis on see, et seda saab harrastada praktiliselt viimse hingetõmbeni. Kuid vigastuste ja kahjulike mõjude oht võib olla samuti suur, seepärast ei tohigi joogaharjutusi ja hingamistehnikaid omal käel või raamatute abil praktiseerima hakata. Siit ka põhjus, miks nn jooga elementide kasutamine kõikvõimalike muude treeningsüsteemide osana on heal juhul kasutu, kuid võib ka olla lausa kahjulik.
Alustada tuleb kindlasti joogaõpetaja juhendamisel. Traditsiooniline joogaõpetajate õpetus on pikaajaline ja põhjalik ning üles ehitatud mentorluse põhimõttel: igal tõsisel joogaõpetajal on oma õpetaja või mentor, kes pidevalt suunab ja arendab teda ning vastutab ka tulemuste eest.
Jooga ühendab meie vajadused füüsilise koormuse ning vaimse tasakaalu järele ja teeb seda läbi hingamise.
Füsioloogilisel tasandil sissehingamine toidab meie keha ja väljahingamine puhastab meie keha, vabastades meid nii ebavajalikest ainetest kui ka kahjulikest emotsioonidest.
Kõik teavad kõnekäändu: sa oled see, mida sa sööd. Jooga väidab, et sa oled see, mis sinust välja ei tule.
Hingamiskiirus ja maht reguleerib meie kehalist aktiivsusest ja stressitaset. Emotsionaalset ja vaimset seisundit mõjutab hingamine otseselt. Erutusseisundis muutub meie hingamine samasuguseks kui raske füüsilise koormuse juures. Igapäevaelus, kui me teadlikult ei keskendu hingamisele, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest, piltlikult öeldes me lihtsalt hingeldame. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme nii tihti end väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased ning igasugused haigused tabavad meid kergesti.
Tihti arvatakse, et jooga on selline imelik kehaväänamise kunst ja see väänamine ongi jooga olemus. Tegelikult on nende asendide (sanskriti keeles asanate) eesmärk tekitada sünergia hingamise ja liikumise vahel, valmistades keha ette teadlikuks hingamiseks, pranayamaks. Ja selleks pole vaja pea peal seista ega muud keerulist teha. Vastupidi, asanad ei tohi olla füüsiliselt rasked, tekitada pinget või valu kehas, sest sel juhul ei teeni nad oma eesmärki, kuna takistavad pranayamat.
Pranayama tähendab kontrolli oma hingamise üle, mille eesmärk on muuta hingamine järjest pikemaks, pehmemaks ja sügavamaks. See on hingamine, kus sissehingamine, väljahingamine ja hingepeetused nende vahel on sooritatud teadlikult, muutes hingamise alateadlikust tegevusest teadvustatud tegevuseks. Pranayama lõdvestab keha, vabastab meid ebavajalikest emotsioonidest, sundmõtetest, tagab mõtteselguse ja suurendab sisemist rahu ning tasakaalu. Õigesti valitud pranayama aitab ennetada, leevendada ja ravida haigusi.
Variante, kuidas hingata sisse ja välja ning mida teha seal vahepeal on väga palju. Tegelikult just nii palju, et valida igaühele see, mis teda konkreetselt aitab. Jooga on väga individuaalne.
Joogat, mis on üle 10 tuhande aasta vanuse ajurveda tervendamissüsteemi üks osa, on nimetatud ka kirurgiaks ilma noata. Hea uudis on see, et seda saab harrastada praktiliselt viimse hingetõmbeni. Kuid vigastuste ja kahjulike mõjude oht võib olla samuti suur, seepärast ei tohigi joogaharjutusi ja hingamistehnikaid omal käel või raamatute abil praktiseerima hakata. Siit ka põhjus, miks nn jooga elementide kasutamine kõikvõimalike muude treeningsüsteemide osana on heal juhul kasutu, kuid võib ka olla lausa kahjulik.
Alustada tuleb kindlasti joogaõpetaja juhendamisel. Traditsiooniline joogaõpetajate õpetus on pikaajaline ja põhjalik ning üles ehitatud mentorluse põhimõttel: igal tõsisel joogaõpetajal on oma õpetaja või mentor, kes pidevalt suunab ja arendab teda ning vastutab ka tulemuste eest.
Oma järgnevates kirjades ma tahan jätkata jooga teemadel.
kolmapäev, 25. mai 2011
Sae teritamine
"Sae teritamise" eesmärk on oma keha, vaimu, suhete ja hinge arendamine viisil, mis tagab hea une, rõõmsa meele ja suurema sisemise rahu.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.
Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?
Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?
Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?
Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.
Piltlikult öeldes on meil nagu autolgi neli ratast, mis sujuvaks sõitmiseks peaksid olema tasakaalus - keha, mõistus, süda ja hing.
Auto rataste eest hoolitsema paneb meid terve mõistus. Kui ei tee, on tagajärjed kallid.
Oma keha eest hoolitsema on meid suhteliselt kerge motiveerida. Mõnel aitab juba sellest, kui suveriided selga ei mahu, teisel sellest, kui arst hirmutava diagnoosi paneb. Ka ülejäänud kolme saagi teritama võime end motiveerida mõistliku hirmutamisega.
Näiteks, kujuta ette, et mu teadmised ja oskused oleksid kahe aasta pärast nii vananenud, et nendega tööturul pole midagi peale hakata. Mida oleks vaja juba praegu õppima hakata, et oma vaim terav hoida?
Või kujuta ette, et inimesed kuulevad pealt kõike, mida ma nende kohta ütlen. Kas soov hoida häid suhteid paneks mind oma sõnu paremini valima?
Või kujuta ette, et elada on jäänud ainult üks aasta. Mis mälestus, mis jälg minust jääb?
Aga kui ei taha ennast hirmutada, siis juba iidamast - aadamast peale on parimaks stressirohuks peetud head, mõtekat eesmärki. Eesmärki, mis innustab ja võimaldab anda endast parima ja vastu annab parema mina.
Oma järgmistes kirjades tahan kirjutada joogast, enesejuhtimise viisist, mis aitab hoida ka kõik neli saagi alati teravana.
kolmapäev, 18. mai 2011
Ei tohi olla sõitmisega nii ametis, et pole aega isegi kütust võtta
- Mis sa teed?
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
- Näed ise, et puud saen.
- Sa näed üpris väsinud välja.
- Olengi väsinud.
- Kaua sa saaginud oled?
- Juba mitu tundi.
- Siis oled sa ju täitsa läbi.
- Jah, olen küll.
- Saag peaks sul juba ka üsna nüri olema. Miks sa pausi ei tee ja saagi ei terita?
- Mul ei ole aega, puu on vaja maha saagida!
Sae teritamise metafoor sümboliseerib meie pühendumust säilitada ja täiustada oma suurimat vara – iseennast.
Sae teritamine mõjutab otseselt meie töö ja suhete kvaliteeti ning rahulolu endaga.
Meil kõigil on neli vajadust ja võimet - elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg, sest meil kõigil on keha, mõistus, süda ja hing.
Meie füüsiline keha vajab teritamist tervisliku toidu, piisava füüsilise koormuse ja unega.
Vaim vajab teritamist õppimisega.
Meie suhted iseenda ja teistega vajavad pidevaid hooldustöid.
Ja ka hinge eest on vaja hoolt kanda.
Probleem on selles, et kõik need neli dimensiooni vajavad tasakaalustatud teritamist. Vastasel juhul vajume tasakaalust välja, lihtsalt kütust ei jätku.
Sae teritamine on vaja oma ellu planeerida, muidu seda lihtsalt ei juhtu.
Oma nädalaplaani peaks üle vaatama pilguga: Mis on need olulised tegevused, millega ma sel nädalal hoolitsen oma keha, vaimu, suhete ja hinge eest?
Üpris tavaline on see, et me teeme küll trenni või järgime dieeti, kuid ülejäänud dimensioonid jäävad kahesilma vahele. Järgmisel nädala jätkan nendega.
kolmapäev, 11. mai 2011
Draama ja komöödia
Üldiselt kogeme me negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid ja ebameeldivad asjad meie käitumises vallanduvad kergemini. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene mitte eestlase loomusest vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, me tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu ning see on evolutsiooni pärand. Tänagi me kardame riski rohkem kui otsime õnne.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.
Õnnetunded ei ole mitte juhus, vaid õigete mõtete ja tegevuse tagajärg – selle käsitluse osas on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Meie harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigte otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi seevastu on olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.
Eesmärk ei peaks olema esimeses järjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine.
Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.
Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid talle vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja meie reaktsiooni vahele, saame me vähemalt osaliselt mõjutada. Näiteks, on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt nii kaua lihvida, kuni tunneme Bordeaux erinevate chateaux´de veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad.
Me oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär – eesmärgid, mis jäävad meie enda isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.
kolmapäev, 4. mai 2011
Naeratamise mõju
On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet.
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda. Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
Silva
kolmapäev, 27. aprill 2011
Lõokesed ja öökullid
Puhkepäevadel saab selgeks, kas olete hommiku – või õhtuinimene. Osa inimesi kargab heatujuliselt varahommikul voodist välja, kuid teised rõõmustavad, et ei pea magusat und pooleli jätma.
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
Stefan Klein kirjutab sel teemal oma raamatus „Aeg. Aine, millest koosneb elu“.
Kui inimesed jääks ilma välise sunduseta oma looduliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa ärkab. See, mis tüüpi inimese hulka me kuulume, sõltub sellest, millises tempos tiksub meie sisemine kell. Kui sisemine kell vajab ühe ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti ette seada. See sünnib siis, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus varases faasis. Aovalgus annab ajasignaali, et kooskõlastada organismi ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara. Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist kella veelgi. Lõokesed on virged varsti peale päikesetõusu või veelgi varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse sisemine kell õhtuti veelkord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks, aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette, õhtul jälle tagasi. – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada.
Kui lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid aga võiksid end harjutada magama ilma kardinaid ette tõmbamata ning ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu, kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale hommikulapsi ja õhtuvanemaid õhtulapsi.
Samal ajal oma erinevates elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis vanemaks saades nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast, et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna. Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus puudub igasugune ööelu. Alles peale kahekümnendat eluaastat muutuvad nad jälle hommikuti elavamaks.
Ühel päeval saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab ka tegevuste parima stsenaariumi. Oma isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale kannatada, kui sundida neid liiast oma tõelise rütmi vastu võitlema.
Isegi see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku varahommikul. Surmal olevat parim lõikus kell viis hommikul.
Silva
kolmapäev, 20. aprill 2011
Õnne paradoksid
Me hindame sündmuste mõju oma rahulolule üle. Kuna harjume nii positiivsete kui negatiivsete muutustega küllalt kergesti, mõjutavad välised tingimused meie rahulolu palju vähem kui arvame. Keegi tark on öelnud, et ilusa inimesega harjutakse sama kiiresti kui inetuga.
Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.
Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.
Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.
Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui negatiivsete juhtumiste tagajärgi, kirjutab Stefan Klein oma raamatus „Õnne saladus“. Oma raamatus ta räägib uuringust, mille viisid läbi ameerika teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas kui kohanemisvõimelised on inimene nii heas kui halvas.
Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini – kas siis, kui olen lotoga võitnud jackpoti või siis, kui - mida loodetavasti ei juhtu – olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud? On siililegi selge, et ma eelistan miljonärielu. Aga kui hakati nende inimeste, kes olid võitnud jackpoti ja kes olid õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud, rahulolu oma eluga uurima, siis selgusid üllatavad tulemused.
Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Wolkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võibolla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltuma ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma endise elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja – kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja seejuures need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul nurisevad ikka edasi.
Seejuures muidugi peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule eluga hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini. Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on nagu muusikateosel muusikakriitikaga, mis annab paari sõnaga sellele hinnangu.
kolmapäev, 6. aprill 2011
Auru väljalaskmisest pole abi
Nuta, läheb kergemaks! Sõima, saad südamelt ära! Tihti arvatakse, et raevupurse vabastab raevust ja pisarad kurvastusest. See müüt on valeks ja ka kahjulikuks tunnistatud.
Negatiivsed tunded nagu kurbus või viha ei kao kuhugi, kui me nad välja elame, vaid muutuvad seeläbi isegi tugevamaks, räägivad ajuuurijad. Uste paugutamine, telefoni loopimine, karjumine, nutmine - auru väljalaskmine teeb meile hoopis halba ja mitte ainult sellega, et arusaamatused jäävad klaarimata, vaid seeläbi jäävad meie negatiivseid emotsioonid hoopis kauemaks ajaks püsima. Piltlikult öeldes lisame halge oma tusameele ahju.
Loomulikult on oma tundmuste jagamisest lähedaste inimestega abi – jagatud mure on ikka jagatud mure, kuid uurimused on tõestanud, et raevuhood võivad viha suurendada ning pisarad depressiooni süvendada.
See-eest on võimalik – ja ka hingelise tasakaalu seisukohalt märksa arukam – oma negatiivseid emotsioone teadlikult kontrollida.
See saab sündida siis, kui oma tundeid küll teadvustada, siis aga need kõrvale heita, keskendudes teisele tegevusele.
See on väljakutse, ent seda on võimalik treenida. Kaunitar Scarlett O´Hara romaanis „Tuulest viidud“ ütles endale ikka, kui mured üle pea kasvasid: “Ma ei mõtle sellele praegu“.
Seega sünged mõtted tuleb samal hetkel, mil neid märgatakse peast heita, sõna otseses mõttes ütelda „Stopp“ ja oma aju tähelepanu millelegi muule suunata. Kümnendiksekundite jooksul peale negatiivse emotsiooni esilekerkimist on võimalik saada jälle iseenda peremeheks. Sedasi harjutades on võimalik saada ka meistriks.
Üht meetodit, mida hiljem hakati kognitiivseks käitumisteraapiaks kutsuma, kasutas juba Robinson Crusoe. Inimtühjal saarel pani ta kirja oma deebeti ja kreediti:
Halb
Mind paisati üksikule saarele, ilma lootuseta
siit kunagi pääseda.
Hea
Ma olen siiski elus ja mitte uppunud nagu kõik mu kaaslased.
Jne, jne.
Mõte iseeneset ülilihtne, pane kirja kõik, mis sul kõigest hoolimata on hästi ja keskendu sellele ning ammuta sealt jõudu.
Suurepäraseid meetodeid oma emotsioonide, murede ja masendusega võitlemiseks on teisigi.
Minu esimene soovitus on: hakka tegelema joogaga. Joogas õpid õigesti hingama ja seeläbi oma emotsioone juhtima.
Ajurveda teadis juba tuhandeid aastaid tagasi aju kohta asju, mida kaasaja teadus tasapisi alles avastab. Aga käepärast peab olema kogenud õpetaja. Ise, lihtsalt kellegi eeskujul või raamatute abil hingamistehnikatega tegelemine on liiga ohtlik.
Silva
Negatiivsed tunded nagu kurbus või viha ei kao kuhugi, kui me nad välja elame, vaid muutuvad seeläbi isegi tugevamaks, räägivad ajuuurijad. Uste paugutamine, telefoni loopimine, karjumine, nutmine - auru väljalaskmine teeb meile hoopis halba ja mitte ainult sellega, et arusaamatused jäävad klaarimata, vaid seeläbi jäävad meie negatiivseid emotsioonid hoopis kauemaks ajaks püsima. Piltlikult öeldes lisame halge oma tusameele ahju.
Loomulikult on oma tundmuste jagamisest lähedaste inimestega abi – jagatud mure on ikka jagatud mure, kuid uurimused on tõestanud, et raevuhood võivad viha suurendada ning pisarad depressiooni süvendada.
See-eest on võimalik – ja ka hingelise tasakaalu seisukohalt märksa arukam – oma negatiivseid emotsioone teadlikult kontrollida.
See saab sündida siis, kui oma tundeid küll teadvustada, siis aga need kõrvale heita, keskendudes teisele tegevusele.
See on väljakutse, ent seda on võimalik treenida. Kaunitar Scarlett O´Hara romaanis „Tuulest viidud“ ütles endale ikka, kui mured üle pea kasvasid: “Ma ei mõtle sellele praegu“.
Seega sünged mõtted tuleb samal hetkel, mil neid märgatakse peast heita, sõna otseses mõttes ütelda „Stopp“ ja oma aju tähelepanu millelegi muule suunata. Kümnendiksekundite jooksul peale negatiivse emotsiooni esilekerkimist on võimalik saada jälle iseenda peremeheks. Sedasi harjutades on võimalik saada ka meistriks.
Üht meetodit, mida hiljem hakati kognitiivseks käitumisteraapiaks kutsuma, kasutas juba Robinson Crusoe. Inimtühjal saarel pani ta kirja oma deebeti ja kreediti:
Halb
Mind paisati üksikule saarele, ilma lootuseta
siit kunagi pääseda.
Hea
Ma olen siiski elus ja mitte uppunud nagu kõik mu kaaslased.
Jne, jne.
Mõte iseeneset ülilihtne, pane kirja kõik, mis sul kõigest hoolimata on hästi ja keskendu sellele ning ammuta sealt jõudu.
Suurepäraseid meetodeid oma emotsioonide, murede ja masendusega võitlemiseks on teisigi.
Minu esimene soovitus on: hakka tegelema joogaga. Joogas õpid õigesti hingama ja seeläbi oma emotsioone juhtima.
Ajurveda teadis juba tuhandeid aastaid tagasi aju kohta asju, mida kaasaja teadus tasapisi alles avastab. Aga käepärast peab olema kogenud õpetaja. Ise, lihtsalt kellegi eeskujul või raamatute abil hingamistehnikatega tegelemine on liiga ohtlik.
Silva
kolmapäev, 30. märts 2011
Emotsionaalne pangaarve
Kui eluõnn või leivatükk laual sõltub ühest katkiläinud suhtest, siis võiks hakata tegema sissemakseid oma Emotsionaalsele pangaarvele.
Emotsionaalse panga metafoor pärineb Stephen R Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ raamatust.
See metafoor on ka tegelik tööriist oma suhete parandamiseks.
Igaüks meist on Emotsionaalse panga omanik. Pangas on just nii palju kontosid kui palju on inimesi, kellega me suhtleme.
Igale kontole saab teha sissemakseid, mis suurendavad usalduse hulka selles suhtes ja muudavad seda paremaks.
Igalt kontolt saab ka "raha" välja võtta, nii teadlikult kui kogemata. Kui selle suhte kontol on palju usaldust, siis mõned väljavõtud ei tee suurt häda midagi. Kui aga konto on miinustes või pole sinna veel midagi laekunud, siis muutub asi kriitiliseks.
Üks oluline pisiasi selle panga juures on veel. Selle üle, kas tegemist on konkreetsele kontole sissemaksuga või hoopis väljavõtuga, otsustab alati selle suhte teine osapool. Mina võin küll omast arust teha sissemakseid, nii et veri ninast väljas, kuid kui teine osapool otsustab, et need pole seda mitte, siis on see asjatu vaev. Ja hea veel kui ta otsustab, et need pole sissemaksud, kuid ta võib ka otsustada, et need on hoopis väljavõtud.
Seega oleks hea teada, mida teine pool peab sissemaksuks ja keskenduda nende tegemisele.
Hea uudis on see, et on olemas universaalsed sissemaksud, mis kasvatavad igal juhul igat kontot. Neid on 6 tükki:
• Lahkus ja viisakus
• Siiras vabandamine
• Lubadustest kinnipidamine
• Ootuste täitmine
• Lojaalsus eemalolijate suhtes
• Püüd esmalt mõista ja alles seejärel olla ise mõistetud.
Seejuures nende tegevuste vastandid on alati väljavõtud: ebaviisakus; ülbus ja uhkus; lubaduste murdmine; ootuste mittetäitmine; ebalojaalsus, tagarääkimine ja püüd alati olla ise mõistetud.
Hea uudis on see, et nende sissemaksete abil, kui järjekindlalt ja siiralt tegutseda, on võimalik üles ehitada ükskõik kui kehvas seisus olev suhe ükskõik kellega. Hea uudis on ka see, et sissemaksete tegemine on 100% minu mõjuulatusringis ja sõltub täielikult minu tahtest.
Halb uudis on see, et väga nässus kontole sissemaksete tegemine võib nõuda palju aega ja tavaliselt tulevad ka tagasilöögid. Esimene tagasilöök on tavaliselt see, et teine pool arvab, et temaga manipuleeritakse. Seega, kui su kavatsus pole siiras, siis oled juba eos läbi kukkunud.
Hoopis raskem on iseendaga toime tulemine. Miks mina? Miks tema ei tee midagi? Isegi natukestki ei tule vastu!
Kunagi küsis mõnus koomik Sulev Nõmmik: „Kui inimesed elavad selleks, et teisi abistada, siis milleks need teised elavad?“
Aga kui ma olen olukorras, et minu eluõnn või leivatükk laual sõna otseses mõttes sõltub sellest, kas ma suudan selle suhte uuesti üles ehitada, siis on asi väärt, et oma kallist aega investeerida.
Paar näpunäidet veel. Tihti arvatakse, et lubaduste murdmine on halb asi, aga mis need ootused siia puutuvad?
Ootuste mittetäitmine on tavaliselt enamuse konfliktide taga nii tööl kui kodus. Me tekitame alatasa teistes ootusi ilma ise seda märkamata. Ja meil endilgi on väga palju ootusi, millest me ei räägi. Kasvõi selline situatsioon: ootus oli saada kihlasõrmus, aga kingiti hoopis kõrvarõngad jne, jne.
Seega ootuste väljaselgitamine ja läbiarutamine on üks tõsisemaid suhtlemisteemasid, millele keskenduda nii tööl kui eraelus. Vallandamiste, lahkumiste, halva kliendisuhte ka abielulahutuste taga on tavaliselt ikka palju täitmata ootusi, kuigi neist võib-olla kunagi polnud otseselt juttu.
Muidugi tuleb arvestada, et Emotsionaalses pangas ei saa lappida miinustes kontosid teiste kontode arvelt.
Alustuseks on selleski palju abi kui peatada oma pangast raha väljavool.
Silva
Emotsionaalse panga metafoor pärineb Stephen R Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ raamatust.
See metafoor on ka tegelik tööriist oma suhete parandamiseks.
Igaüks meist on Emotsionaalse panga omanik. Pangas on just nii palju kontosid kui palju on inimesi, kellega me suhtleme.
Igale kontole saab teha sissemakseid, mis suurendavad usalduse hulka selles suhtes ja muudavad seda paremaks.
Igalt kontolt saab ka "raha" välja võtta, nii teadlikult kui kogemata. Kui selle suhte kontol on palju usaldust, siis mõned väljavõtud ei tee suurt häda midagi. Kui aga konto on miinustes või pole sinna veel midagi laekunud, siis muutub asi kriitiliseks.
Üks oluline pisiasi selle panga juures on veel. Selle üle, kas tegemist on konkreetsele kontole sissemaksuga või hoopis väljavõtuga, otsustab alati selle suhte teine osapool. Mina võin küll omast arust teha sissemakseid, nii et veri ninast väljas, kuid kui teine osapool otsustab, et need pole seda mitte, siis on see asjatu vaev. Ja hea veel kui ta otsustab, et need pole sissemaksud, kuid ta võib ka otsustada, et need on hoopis väljavõtud.
Seega oleks hea teada, mida teine pool peab sissemaksuks ja keskenduda nende tegemisele.
Hea uudis on see, et on olemas universaalsed sissemaksud, mis kasvatavad igal juhul igat kontot. Neid on 6 tükki:
• Lahkus ja viisakus
• Siiras vabandamine
• Lubadustest kinnipidamine
• Ootuste täitmine
• Lojaalsus eemalolijate suhtes
• Püüd esmalt mõista ja alles seejärel olla ise mõistetud.
Seejuures nende tegevuste vastandid on alati väljavõtud: ebaviisakus; ülbus ja uhkus; lubaduste murdmine; ootuste mittetäitmine; ebalojaalsus, tagarääkimine ja püüd alati olla ise mõistetud.
Hea uudis on see, et nende sissemaksete abil, kui järjekindlalt ja siiralt tegutseda, on võimalik üles ehitada ükskõik kui kehvas seisus olev suhe ükskõik kellega. Hea uudis on ka see, et sissemaksete tegemine on 100% minu mõjuulatusringis ja sõltub täielikult minu tahtest.
Halb uudis on see, et väga nässus kontole sissemaksete tegemine võib nõuda palju aega ja tavaliselt tulevad ka tagasilöögid. Esimene tagasilöök on tavaliselt see, et teine pool arvab, et temaga manipuleeritakse. Seega, kui su kavatsus pole siiras, siis oled juba eos läbi kukkunud.
Hoopis raskem on iseendaga toime tulemine. Miks mina? Miks tema ei tee midagi? Isegi natukestki ei tule vastu!
Kunagi küsis mõnus koomik Sulev Nõmmik: „Kui inimesed elavad selleks, et teisi abistada, siis milleks need teised elavad?“
Aga kui ma olen olukorras, et minu eluõnn või leivatükk laual sõna otseses mõttes sõltub sellest, kas ma suudan selle suhte uuesti üles ehitada, siis on asi väärt, et oma kallist aega investeerida.
Paar näpunäidet veel. Tihti arvatakse, et lubaduste murdmine on halb asi, aga mis need ootused siia puutuvad?
Ootuste mittetäitmine on tavaliselt enamuse konfliktide taga nii tööl kui kodus. Me tekitame alatasa teistes ootusi ilma ise seda märkamata. Ja meil endilgi on väga palju ootusi, millest me ei räägi. Kasvõi selline situatsioon: ootus oli saada kihlasõrmus, aga kingiti hoopis kõrvarõngad jne, jne.
Seega ootuste väljaselgitamine ja läbiarutamine on üks tõsisemaid suhtlemisteemasid, millele keskenduda nii tööl kui eraelus. Vallandamiste, lahkumiste, halva kliendisuhte ka abielulahutuste taga on tavaliselt ikka palju täitmata ootusi, kuigi neist võib-olla kunagi polnud otseselt juttu.
Muidugi tuleb arvestada, et Emotsionaalses pangas ei saa lappida miinustes kontosid teiste kontode arvelt.
Alustuseks on selleski palju abi kui peatada oma pangast raha väljavool.
Silva
kolmapäev, 23. märts 2011
Kiiruse müra annab olulisuse illusiooni
Kui kuulata kella tiksumist täiesti muutumatus taktis, aga suureneva helitugevusega, siis meile tundub, et tiksumine kiireneb. Maurice Ravel kasutas seda efekti oma kuulsa Boléro loomisel. Boléros on üksainus meloodia, mida kantakse veerandtunni jooksul korduvalt ette samas rütmis, muutub ainult heli tugevus ja kõla, aga kuulaja arvab, et tants läheb üha kiiremaks ja kiiremaks…...võimsamaks ja mõjuvamaks.
Sama efekt mõjutab meid igapäevaelus, nii tööl kui kodus.
Kõik, mis teeb pidevalt, pikalt ja kõvasti häält, saab meilt hoopis rohkem tähelepanu tekitades tunde, et ju see on tähtis ning me peame sellega võimalikult kiiresti tegelema. Näiteks, kui keegi räägib pidevalt, et selle asjaga on kiire, kiire, kiire – hakkab õige pea tunduma, et küllap on see asi väga tähtis.
Ja miks ka mitte, see võibki olla väga tähtis. Aga võib ka mitte olla. See võib olla üksnes pakiline asi, millele tuleks tegelikult EI öelda. Aga kuna see ülesanne kogu aeg piniseb, hullem kui lausa kisab, siis tormame temaga tegelema enne kui jõuame esitada endale küsimuse: Miks ma seda teen?
Rääkimata küsimisest, kas sellega tegelemine aitab mul saavutada oma prioriteete, tiimi prioriteete jne. Ja kas see on üldse minu aja parim kasutamine?
Silva
Sama efekt mõjutab meid igapäevaelus, nii tööl kui kodus.
Kõik, mis teeb pidevalt, pikalt ja kõvasti häält, saab meilt hoopis rohkem tähelepanu tekitades tunde, et ju see on tähtis ning me peame sellega võimalikult kiiresti tegelema. Näiteks, kui keegi räägib pidevalt, et selle asjaga on kiire, kiire, kiire – hakkab õige pea tunduma, et küllap on see asi väga tähtis.
Ja miks ka mitte, see võibki olla väga tähtis. Aga võib ka mitte olla. See võib olla üksnes pakiline asi, millele tuleks tegelikult EI öelda. Aga kuna see ülesanne kogu aeg piniseb, hullem kui lausa kisab, siis tormame temaga tegelema enne kui jõuame esitada endale küsimuse: Miks ma seda teen?
Rääkimata küsimisest, kas sellega tegelemine aitab mul saavutada oma prioriteete, tiimi prioriteete jne. Ja kas see on üldse minu aja parim kasutamine?
Silva
kolmapäev, 16. märts 2011
Kuula, või su keel muudab su kurdiks
ütleb indiaani vanasõna.
Oleme oma elus õppinud rääkimist, lugemist ja kirjutamist nii mõnedki aastad kodus ja koolis, kuid mõnikord ikka muretseme, et ei oska piisavalt hästi. Aga kuulamist ja veel niimoodi, et tõesti mõista ja aru saada? Samal ajal inimestena on meie kõigi üks suuremaid, kui mitte kõige suurem soov, olla mõistetud.
Tavaliselt me kuulame kavatsusega vastata, mitte kavatsusega mõista.
„ Jaa, jaa, mul oli hiljuti sama lugu! Tead, sa peaksid tegema niimoodi….“.
Või: „Noo on ikka tüübid! Kas sa ikka seda ja seda ja seda oled juba teinud?"
Mõistmist ja arusaamist hakkab segama meie enda taust, kogemused ja autobiograafia. Sellisel kuulamisel pole midagi häda, kui teine pool tahabki saada head ja tarka nõu. Tahabki teada, kuidas teine pool üht või teist asja tõlgendab, hindab jne.
Aga kui olukord on emotsionaalne, tundlik ja teine pool tahab vaid tunda end mõistetuna, mitte meie tarka nõu, siis valab selline kuulamine ainult õli tulle. Paljud naised on nutma puhkenud, uksi paugutanud ja mida kõike veel teinud, kui nende mehed on neile sõbralikku ja tarka nõu andnud.
Siin on vaja empaatilist kuulamist, kuulamist kavatsusega mõista. Empaatiline kuulamine on teoorias väga lihtne, praktikas kahjuks väga keeruline.
Esiteks nõuab ta sügavat võidan-võidad mõtteviisi ja oskust panna end teise inimese olukorda. Jah, minu ainus motiiv on sind siiralt mõista ja alles seejärel aidata. Diagnoos enne ravi. Ma ei teeskle mõistmist. Ma ei manipuleeri oma kuulamisoskustega, et panna sind rääkima asjadest, mis mind huvitavad või mida hiljem saan kasutada oma huvides.
Teiseks, nõuab see praktilisi oskusi. Oskust peegeldada ja ümbersõnastada teise poole sõnu, muresid nii, et ta tunneks - teda ongi mõistetud.
Covey nimetab empaatilist kuulamist psühholoogilise õhu andmiseks.
Neid oskusi tasub õppida, sest nad avavad iga ukse. Aga sel juhul tuleb omandada terve komplekt. Kui õppida selgeks ainult tehnilised oskused ja võidan-võidad mõtteviis puudub, siis juhtub sama, mis iga printsiibi eiramisega. Tagajärjed tulenevad printsiibi eiramisest ja on negatiivsed. Varem või hiljem sulguvad uksed veel kõvemini.
Silva
Oleme oma elus õppinud rääkimist, lugemist ja kirjutamist nii mõnedki aastad kodus ja koolis, kuid mõnikord ikka muretseme, et ei oska piisavalt hästi. Aga kuulamist ja veel niimoodi, et tõesti mõista ja aru saada? Samal ajal inimestena on meie kõigi üks suuremaid, kui mitte kõige suurem soov, olla mõistetud.
Tavaliselt me kuulame kavatsusega vastata, mitte kavatsusega mõista.
„ Jaa, jaa, mul oli hiljuti sama lugu! Tead, sa peaksid tegema niimoodi….“.
Või: „Noo on ikka tüübid! Kas sa ikka seda ja seda ja seda oled juba teinud?"
Mõistmist ja arusaamist hakkab segama meie enda taust, kogemused ja autobiograafia. Sellisel kuulamisel pole midagi häda, kui teine pool tahabki saada head ja tarka nõu. Tahabki teada, kuidas teine pool üht või teist asja tõlgendab, hindab jne.
Aga kui olukord on emotsionaalne, tundlik ja teine pool tahab vaid tunda end mõistetuna, mitte meie tarka nõu, siis valab selline kuulamine ainult õli tulle. Paljud naised on nutma puhkenud, uksi paugutanud ja mida kõike veel teinud, kui nende mehed on neile sõbralikku ja tarka nõu andnud.
Siin on vaja empaatilist kuulamist, kuulamist kavatsusega mõista. Empaatiline kuulamine on teoorias väga lihtne, praktikas kahjuks väga keeruline.
Esiteks nõuab ta sügavat võidan-võidad mõtteviisi ja oskust panna end teise inimese olukorda. Jah, minu ainus motiiv on sind siiralt mõista ja alles seejärel aidata. Diagnoos enne ravi. Ma ei teeskle mõistmist. Ma ei manipuleeri oma kuulamisoskustega, et panna sind rääkima asjadest, mis mind huvitavad või mida hiljem saan kasutada oma huvides.
Teiseks, nõuab see praktilisi oskusi. Oskust peegeldada ja ümbersõnastada teise poole sõnu, muresid nii, et ta tunneks - teda ongi mõistetud.
Covey nimetab empaatilist kuulamist psühholoogilise õhu andmiseks.
Neid oskusi tasub õppida, sest nad avavad iga ukse. Aga sel juhul tuleb omandada terve komplekt. Kui õppida selgeks ainult tehnilised oskused ja võidan-võidad mõtteviis puudub, siis juhtub sama, mis iga printsiibi eiramisega. Tagajärjed tulenevad printsiibi eiramisest ja on negatiivsed. Varem või hiljem sulguvad uksed veel kõvemini.
Silva
kolmapäev, 9. märts 2011
Võidan-võidad kokkulepped
Enamikul inimestel ei ole midagi selle vastu, kui keegi teine võidab, kuni see ei takista neil saamast seda, mida nad tahavad.
Võitmine ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi teine peab kaotama ja tööriist, mis selle tagab on võidan-võidad kokkulepe.
Kui ma tahan anda tööl vabatahtlikult oma teadmised, initsiatiivi, andekuse ja loomingulisuse – ja lisaks sellele tunda end ka võitjana, siis on mõttekas sõlmida kokkulepe.
Võidan-võidad kokkuleppel on 5 olulist osa:
1.Soovitud tulemused
Oluline on, et nii eesmärgid kui ootused ja osapoolte „võit“ on:
• osapooltele selged ja ühtmoodi mõistetavad ning
• mõõdetavad.
Tavaliselt nõuab eesmärkide ja ootuste väljaselgitamine palju aega. See on ka põhjus, miks neid kokkuleppeid tegelikkuses nii vähe sõlmitakse. Kuid on ka selge, et eesmärkide ja ootuste valestimõistmise ning ümbertegemiste ja konfliktide tagajärjed on lõppkokkuvõttes alati kulukamad.
Parafraseerides Peter Druckerit – Kõik suurepärased ideed taanduvad lõppkokkuvõttes raskeks tööks.
2. Põhisuunad ja piirangud
Siin määratakse kindlaks tegevuse raamid. Arvesse võetakse ka mitmesugused eritingimused, näiteks:
• organisatsiooni üldpoliitika, väärtused;
• klientide nõudmised;
• standardsed protseduurireeglid;
• riiklikud seadused ja õigusaktid jne.
Aga mida ei määrata on meetodid – need jäägu töö teostaja valida, et mitte tappa initsiatiivi ja vastutust.
3. Ressursid
Ressursid näitavad ära, missuguseid inimesi, rahalisi vahendeid, ruume, seadmeid ja süsteeme jne on võimalik soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada.
Üks tähtsamaid ressursse on alati juht - abistajana, nõuandjana, õpetajana.
4. Aruandlus
Aruandluses tuuakse välja konkreetsed näitajad (aeg, kvaliteet ja kvantiteet jne), mille alusel osapooled saavad olla kursis, kuidas neil soovitud tulemuste saavutamine läheb. Samuti määratakse ära, kuidas ja millal üksteisele oma tegevusest aru antakse.
5. Tagajärjed
Siin täpsustatakse osapoolte arusaamine, mis on tulemuste saavutamise või mittesaavutamise tagajärjed.
Võidan-võidad kokkulepped on unisversaalsed töövahendid nii tööelu kui isikliku elu juhtimisel.
Eriti hästi toimivad nad teismelisega rahuliku kooselu korraldamisel. Loomulikult saab sel juhul hakkama ilma riiklike seaduste jms. lepingusse kirjutamiseta. Ja on üpris tavaline, et teismeline peab oma võiduks juba seda, et lapsevanem tema kallal enam ei nääguta.
Silva
Võitmine ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi teine peab kaotama ja tööriist, mis selle tagab on võidan-võidad kokkulepe.
Kui ma tahan anda tööl vabatahtlikult oma teadmised, initsiatiivi, andekuse ja loomingulisuse – ja lisaks sellele tunda end ka võitjana, siis on mõttekas sõlmida kokkulepe.
Võidan-võidad kokkuleppel on 5 olulist osa:
1.Soovitud tulemused
Oluline on, et nii eesmärgid kui ootused ja osapoolte „võit“ on:
• osapooltele selged ja ühtmoodi mõistetavad ning
• mõõdetavad.
Tavaliselt nõuab eesmärkide ja ootuste väljaselgitamine palju aega. See on ka põhjus, miks neid kokkuleppeid tegelikkuses nii vähe sõlmitakse. Kuid on ka selge, et eesmärkide ja ootuste valestimõistmise ning ümbertegemiste ja konfliktide tagajärjed on lõppkokkuvõttes alati kulukamad.
Parafraseerides Peter Druckerit – Kõik suurepärased ideed taanduvad lõppkokkuvõttes raskeks tööks.
2. Põhisuunad ja piirangud
Siin määratakse kindlaks tegevuse raamid. Arvesse võetakse ka mitmesugused eritingimused, näiteks:
• organisatsiooni üldpoliitika, väärtused;
• klientide nõudmised;
• standardsed protseduurireeglid;
• riiklikud seadused ja õigusaktid jne.
Aga mida ei määrata on meetodid – need jäägu töö teostaja valida, et mitte tappa initsiatiivi ja vastutust.
3. Ressursid
Ressursid näitavad ära, missuguseid inimesi, rahalisi vahendeid, ruume, seadmeid ja süsteeme jne on võimalik soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada.
Üks tähtsamaid ressursse on alati juht - abistajana, nõuandjana, õpetajana.
4. Aruandlus
Aruandluses tuuakse välja konkreetsed näitajad (aeg, kvaliteet ja kvantiteet jne), mille alusel osapooled saavad olla kursis, kuidas neil soovitud tulemuste saavutamine läheb. Samuti määratakse ära, kuidas ja millal üksteisele oma tegevusest aru antakse.
5. Tagajärjed
Siin täpsustatakse osapoolte arusaamine, mis on tulemuste saavutamise või mittesaavutamise tagajärjed.
Võidan-võidad kokkulepped on unisversaalsed töövahendid nii tööelu kui isikliku elu juhtimisel.
Eriti hästi toimivad nad teismelisega rahuliku kooselu korraldamisel. Loomulikult saab sel juhul hakkama ilma riiklike seaduste jms. lepingusse kirjutamiseta. Ja on üpris tavaline, et teismeline peab oma võiduks juba seda, et lapsevanem tema kallal enam ei nääguta.
Silva
kolmapäev, 2. märts 2011
Võitjad ja kaotajad
Võidan - kaotad mõtteviis ütleb, et mina saan oma tahtmise, aga sina enda oma ei saa. Kaotan – võidad mõtteviis ütleb, et mina olen madalam kui muru. On otse loomulik, et võidan – kaotad - inimesed armastavad kaotan - võidad - inimesi.
Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.
Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kaheteraga mõõk.
Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.
Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.
Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.
Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.
Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.
Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.
Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“
Silva
Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.
Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kaheteraga mõõk.
Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.
Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.
Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.
Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.
Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.
Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.
Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“
Silva
kolmapäev, 16. veebruar 2011
Kuldne reegel
Kuldne reegel ütleb, et tee teistele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid.
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).
Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.
Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva
Lihtsustatud lähenemine sellele heale nõuandele võib tõesti olla nii, et ma küpsetan koogi, mis mulle küll väga meeldib, aga teised tahaksid hoopis kiluleibu. Kuldreegli olemuslikum tähendus peitub selles, et püüa teist inimest mõista nii nagu sa tahaksid, et sind mõistetaks ja kohtle teda sellest arusaamisest lähtuvalt. Kuldne reegel on põhiline elu seadus, kõigi kestvate suhete seadus. Selle võib leida igast suuremast maailma usundist. Selle võib leida nii psühholoogiast kui filosoofiast, mis on püsima jäänud. Minu ülikooliaegne filosoofiaprofessor nimetas seda alternatiiviks inimkonna enesetapule.
Kuldne reegel on ka võidan-võidad mõtteviisi alus. Võidan – võidad mõtteviis on inimsuhtluse üks kuuest paradigmast.
Teised paradigmad on:
• võidan – kaotad
• kaotan – võidad
• kaotan – kaotad
• võidan
• võidan – võidad või asi jääb katki.
(Järgnevas blogikirjas ma tahan ka neist pisut kirjutada).
Võidan – võidad mõtteviis taotleb vastastikkust kasu, kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele tulutoovad. Selle mõtteviisi kohaselt on elu koostöö ja mitte konkurentsi koht. See on ka usk kolmandasse alternatiivi - on olemas veel parem lahendus, mis osapooltel algselt oli.
Miks siis inimesed nii vähe seda kasutavad, kui see nii hea on?
Stephen R. Covey toob välja mitmeid põhjusi:
Enamus inimesi kasvavad üles võrdlusel ja konkurentsil põhineva identiteediga. Neid võrreldi lapsepõlves, koolis, spordiplatsil – võrdlemine hõlmab peaaegu kõiki eluvaldkondi.
Enamus inimesi näevad elu nagu pirukat – on ainult nii palju. Kui sina saad sellest suurema tüki, siis mulle jääb vähem. Kui sina saad rohkem kasumit, siis mina saan vähem. Kui sind tunnustatakse, siis mind mitte.
Neile, kes arvavad, et võidan-võidad mõtteviis on lihtsalt abstraktne, filosoofiline ja hästikõlav jama, vastab ta, et ongi idealistlik, kuid see on ainus realistlik lähenemine, mis pikemas perspektiivis toimib, sest me kõik oleme samas paadis.
Võidan – võidad mõtteviisi põhineb isiklikul ausameelsusel, küpsusel ja külluse mõtteviisil.
Harwardi professor Hrand Saxienian määratleb küpsust lihtsalt ja praktiliselt: see on tasakaal iseenda tunnete ja veendumuste väljendamise võime ning teiste mõtetest ja tunnetest hoolimise vahel.
See on tasakaal julguse ja hoolivuse vahel.
Selleks, et minna võidan – võidad lahenduse otsimise peale ei pea olema mitte üksnes empaatiline vaid ka enesekindel ja omama külluse mõtteviisi. Külluse mõtteviis tähendab aga seda, et me ei pea kisklema ühe piruka ümber, küll aga koostööd tehes saame välja mõelda ja küpsetada uusi ja paremaid pirukaid.
Silva
kolmapäev, 9. veebruar 2011
Pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni
Ameeriklane Mark Helprin kirjutab, et me elame oma elu praegusel ajal sellises erutusseisundis, mis meie esivanematele sai osaks ainult lahinguolukorras.
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
Igapäevane rutt, muljete tulv viib meid pideva stimulatsiooni seisundisse, kuid mida suurem on erutus, seda viletsamini suudab meie aju keskenduda ning kaotab võime teha vahet olulisel ja ebaolulisel.
Omakorda kisub meid kaasa keskkond. Kui keegi mulle kogu aeg räägib, et sellega asjaga on kiire-kiire-kiire, siis hakkab tunduma, et see on ka tähtis. Pakilisuse müra lisab asjadele olulisuse illusiooni.
Tööaja uuringud näitavad, et peaaegu pool tööajast kulub ebaolulistele, tulemusi mitteandvatele tegevustele ehk nn mittetöisele hõivatusele. Ja põhjus pole siin sugugi mitte meie inimlikus laiskuses. Vastupidi, oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Iga väiksegi pausi sisse topime veel mõne tegevuse, olgu see või SMS, mille toksime valmis lõunasöögi leti ees seistes, sest ootamine ja mittemidagitegemine pole meie väärilised.
Pakilisuse mõtteviisi järgi elamine ei ole ilmtingimata ebameeldiv. Ta annab tunde, et olen elus ja vajalik. Kuni me oma asjadega enam-vähem hakkama saame, tunneme end hästi. Sant tunne tekib alles siis, kui tajume, et me pole oma päevades midagi nimetamisväärset korda saatnud, vaid kogenud esmajoones kiirust.
Sellest rattalt mahahüppamine on sama raske, kui ükskõik millisest sõltuvusest jagusaamine. Vaja on julgust tegelikkusele otsa vaadata, enda tegevusi analüüsida ja uusi mõtteviise harjutada.
Järgmiste küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine aitab liikuda tulemuslikuma, mõtestatuma ajakasutuse ja parema läbisaamise poole iseendaga.
- Kas töö ise hästi ja kiiresti ära teha või varuda aega, et õpetada kolleegi või alluvat (või last) seda tegema?
- Kas investeerida aega planeerimisele, ettevalmistamisele või kulutada aega ümbertegemistele, kriiside lahendamisele?
- Kas investeerida aega oma tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks või tegeleda läbipõlemise tagajärgedega?
Prantsuse kirjanik Hevré Bazin on kirjutanud: „Mitte jõgi ei voola, vaid vesi. Mitte aastad ei möödu, vaid meie.“
Silva
kolmapäev, 2. veebruar 2011
Nädalakompass
Paradoksaalsel kombel on meil tänapäeval rohkem aega, kui inimestel kunagi varem on olnud. 12-tunnine või pikem tööaeg on minevik. Kodune majapidamine ja toidu valmistamine võtab tänu majapidamismasinatele ja supermarketitele hoopis vähem aega. Kuid eeskätt on meil aega rohkem seetõttu, et me elame hoopis kauem kui meie esivanemad. Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga arenenud maades peaaegu kahekordistunud, aga proovige, näiteks, nelja elurõõmsa pensionäriprouaga leida kokkusaamiseks ühine vaba aeg.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
Kroonilise ajapuuduse põhjuseks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire elutempo, vaid eelkõige faktorid, mis tulenevad meist endist: tasakaalu ja keskendumisvõime puudus ning stress.
Pidev infotulv ja keskkonna poolt turundatud tunne, et sellega peab pidevalt sammu pidama, röövib meilt tasapisi võime keskenduda ja süveneda.
Pealiskaudsuse alal oleme edukalt järele jõudnud, või ka ette läinud, ameeriklastest.
Pidevas ajapuuduses olemise tunde oluline põhjus on see, et „teised“ kontrollivad minu elu, ma pean tegema seda, mis neile on oluline, aga mulle, ausalt öeldes, suva.
Parim stressirohi, nagu targad maailma eri aegadel ja kohtadel on väitnud, on haarav ja innustav eesmärk, mille saavutamisel on inimese jaoks sügav mõte. Igapäeva kontekstis oleks see töö, millele ollakse pühendunud. Inimesed, kes tunnevad oma tööst rõõmu ja on pühendunud reeglina ei kaeble ajapingete ja stressi käes.
Kahjuks selline elu suhu ei kuku. See nõuab tööd, millest kõige raskem osa on iseendas selgusele jõudmine. Ajajuhtimise tööriistad aitavad siin vähe, sest eelkõige on see mõttetöö ja alles seejärel planeerimine. Muidugi on turul saadaval ka valmisprogrammid, mis tüüpnirvaanasse ehk rantjee ellu juhtida lubavad.
Küll aga pakub ajakorraldamise neljas põlvkond, millest ma põgusalt oma eelmises blogis kirjutasin, välja lihtsa, aga üpriski geniaalse tööriista, mis aitab keskenduda ja hoida end tasakaalus.
Selliseks keskendumise ja tasakaalu tööriistaks on Franklin Planneri Nädalakompass (Weekly Compass®), mis toetab printsiipi, et esmatähtsad asjad elus on suhted.
Nädalakompass lisab nädalaplaanile vaate, mis aitab hoida oma võtmerollid pidevalt silma all vastatates küsimusele: mis on kõige olulisem asi, mida selles rollis sel nädalal teha.
Need ei pea olema suured asjad, küll aga olulised, mis muudavad mind selles rollis paremaks, tugevamaks, osavamaks.
Näiteks, juhi rollis võiks olla see mõni õpetamistegevus, mis edaspidi aitab paremini mõnd asja delegeerida. Lapsevanema rollis lihtsalt oma teismelise kuulamine, seejuures hoides oma elutarkuse hammaste taga seni, kuni selle jagamist meilt pole palutud jne. Iseenda rollis võiks korraldada kohtumise iseendaga, et ennast paremini tundma õppida.
Isegi kui ma nädala jooksul ei jõua kõikides oma rollides eesmärki saavutada, pole lugu. Võin seda teha ka järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Oluline on, et sel moel seisavad võtmerollid mu tähelepanu all, ma ei unusta mõnda neist ning rollid hakkavad tasapisi üksteist toetama tänu nende vahel tekkivale sünergiale.
kolmapäev, 26. jaanuar 2011
Ajajuhtimise neli põlvkonda
Kui me mõtiskleme aja ja selle üle, kui kiiresti see voolab, siis tavaliselt ei huvita meid filosoofilised või füüsikalised dimensioonid. Pigem tunnistame seda, et puhkus või lühiajaline laen kiirendavad oluliselt aja kulgu. Me seome aega ikka mingi olukorra või sündmusega oma elus: sel ajal juhtus see ja see; see asi võttis nii palju aega jne. jne
Seega hea aja juhtimise või korraldamise praktiline kasu on ikkagi selles, kui hästi me juhime ennast nende sündmuste keerises.
Stephen R. Covey, selle ala väga kauaaegne uurija pakub välja neli ajakorraldamise põlvkonda, kus iga järgmine toetub ja kasvab välja eelnevatest.
Esimest põlvkonda iseloomustab märkmete tegemine ja „mida-tuleb-teha“ nimekirjade koostamine. Nimekirjadest asjade mahakriipsutamine või „linnukeste“ tõmbamine annab ärategemise rõõmu ja tekitab hakkamasaaja tunde. See meetod tekitab inimestes ka kõige vähem vastuseisu. Väljastpoolt pealesurutud distsipliin ja graafikud annavad inimesele tunde, et neid on vaja ja samas võtavad neilt vastutuse tagajärgede eest.
Teist põlvkonda iseloomustavad kalendrid ja kalendermärkmikud. Katsed vaadata ettepoole, planeerida tulevikuüritusi- ja tegemisi. Saavutada suurem kontrolli sündmuste üle oma elus. Üldjuhul peetakse neid inimesi vastutustundlikeks, nad paistavad silma sellega, et neil on korralikud ajakavad, kuigi reeglina on neil vähe märkimisväärseid saavutusi.
Kolmas põlvkond peegeldab ajakorralduse valdkonna praegust olukorda. See lisab eelnevale idee määratleda prioriteedid, luua selgus väärtushinnangutes ja võrrelda tegemiste suhtelist väärtust, sõltuvalt nende suhetest väärtushinnangutesse. Lisaks sellele keskendutakse eesmärkidele – spetsiifiliste pikaajaliste, keskmiste ja lühiajaliste sihtide püstitamisele, millele tuleks pühendada aega ja energiat, nii et see oleks kooskõlas väärtushinnangutega. See kätkeb endas ka igapäevase planeerimise mõistet, konkreetse plaani koostamist nende eesmärkide elluviimiseks ning nende asjade kordasaatmiseks, mis on prioriteetsed.
Kuigi kolmanda põlvkonna panus on olnud märkimisväärne, tekitab see inimestes tihti tunde, et aja pidev planeerimine ja kontrollimine töötavad vastu tõeliste tulemuste saavutamisele. Keskendumine tõhususele loob ootusi, mis põrkuvad kokku võimalustega arendada rikastavaid suhteid, rahuldada inimeste vajadusi ja nautida spontaanseid hetki igapäevaelu tasandil. Kitsendused, mida tekitavad pidev planeerimine ja enda surumine plaanidesse ja graafikutesse võib tekitada olukorra, kus koos „vanniveega visatakse välja ka laps“, ja pöördutakse tagasi esimese „mida–tuleb-teha“- nimekirjade juurde. Lisaks sellele ei ütle kolmanda põlvkonna juhtnöörid midagi selle kohta, kuidas juhtida oma erinevaid rolle tasakaalustatult.
On olemas ka tärkav neljas põlvkond, mis on kvalitatiivselt erinev ja kus tunnistatakse, et väljakutse seisneb mitte aja korraldamises vaid enda juhtimises. Selle asemel, et keskenduda asjadele ja ajale keskenduvad neljanda põlvkonna ootused pigem suhete säilitamisele ja laiendamisele ning tulemuste saavutamisele ehk tasakaalule oma rollides ja tegudes.
Teise ka kolmanda põlvkonna kalendermärkmikud ja erinevad arvutiprogrammid ei anna meile tegelikult midagi muud kui koha, kuhu kokku korjata kõik oma tegemist vajavad asjad ja eelseisvad kohustused, seada nad pingeritta ja planeerida nende elluviimine. Täiustused, mida pakuvad uued IT lahendused sel alal on suunatud reeglina sellele, kuidas seda teha vähema sõrmekulu ja libedama sünkroniseerimisega.
Vajadus on uue dimensiooni järele, mis aitaks efektiivselt tegeleda esmatähtsate asjadega ehk hallata tasakaalustatult oma erinevaid rolle, nii et nad oleksid pidevalt meie silma all. Ja võtmeküsimus pole siin mitte see, kuidas oma ajakavasid korraldada, ülesandeid prioritiseerida ja jälgida, vaid kuidas oma prioriteete ajakavadesse mahutada.
Neljanda põlvkonna jaoks on loodud FranklinPlanner ja PlanPlus`ide erinevad elektroonilised versioonid. PlanPlus for Microsoft Outlook püüab, näiteks, Outlooki viia neljandasse põlvkonda.
Kuid sellel turul on veel palju-palju ruumi tegutsemiseks, eelkõige sel alal, kuidas oma rolle elektrooniliste vidinaga sama efektiivselt hallata kui Nädalakompass® seda FranklinPlanneri paberversioonis võimaldab.
Seega hea aja juhtimise või korraldamise praktiline kasu on ikkagi selles, kui hästi me juhime ennast nende sündmuste keerises.
Stephen R. Covey, selle ala väga kauaaegne uurija pakub välja neli ajakorraldamise põlvkonda, kus iga järgmine toetub ja kasvab välja eelnevatest.
Esimest põlvkonda iseloomustab märkmete tegemine ja „mida-tuleb-teha“ nimekirjade koostamine. Nimekirjadest asjade mahakriipsutamine või „linnukeste“ tõmbamine annab ärategemise rõõmu ja tekitab hakkamasaaja tunde. See meetod tekitab inimestes ka kõige vähem vastuseisu. Väljastpoolt pealesurutud distsipliin ja graafikud annavad inimesele tunde, et neid on vaja ja samas võtavad neilt vastutuse tagajärgede eest.
Teist põlvkonda iseloomustavad kalendrid ja kalendermärkmikud. Katsed vaadata ettepoole, planeerida tulevikuüritusi- ja tegemisi. Saavutada suurem kontrolli sündmuste üle oma elus. Üldjuhul peetakse neid inimesi vastutustundlikeks, nad paistavad silma sellega, et neil on korralikud ajakavad, kuigi reeglina on neil vähe märkimisväärseid saavutusi.
Kolmas põlvkond peegeldab ajakorralduse valdkonna praegust olukorda. See lisab eelnevale idee määratleda prioriteedid, luua selgus väärtushinnangutes ja võrrelda tegemiste suhtelist väärtust, sõltuvalt nende suhetest väärtushinnangutesse. Lisaks sellele keskendutakse eesmärkidele – spetsiifiliste pikaajaliste, keskmiste ja lühiajaliste sihtide püstitamisele, millele tuleks pühendada aega ja energiat, nii et see oleks kooskõlas väärtushinnangutega. See kätkeb endas ka igapäevase planeerimise mõistet, konkreetse plaani koostamist nende eesmärkide elluviimiseks ning nende asjade kordasaatmiseks, mis on prioriteetsed.
Kuigi kolmanda põlvkonna panus on olnud märkimisväärne, tekitab see inimestes tihti tunde, et aja pidev planeerimine ja kontrollimine töötavad vastu tõeliste tulemuste saavutamisele. Keskendumine tõhususele loob ootusi, mis põrkuvad kokku võimalustega arendada rikastavaid suhteid, rahuldada inimeste vajadusi ja nautida spontaanseid hetki igapäevaelu tasandil. Kitsendused, mida tekitavad pidev planeerimine ja enda surumine plaanidesse ja graafikutesse võib tekitada olukorra, kus koos „vanniveega visatakse välja ka laps“, ja pöördutakse tagasi esimese „mida–tuleb-teha“- nimekirjade juurde. Lisaks sellele ei ütle kolmanda põlvkonna juhtnöörid midagi selle kohta, kuidas juhtida oma erinevaid rolle tasakaalustatult.
On olemas ka tärkav neljas põlvkond, mis on kvalitatiivselt erinev ja kus tunnistatakse, et väljakutse seisneb mitte aja korraldamises vaid enda juhtimises. Selle asemel, et keskenduda asjadele ja ajale keskenduvad neljanda põlvkonna ootused pigem suhete säilitamisele ja laiendamisele ning tulemuste saavutamisele ehk tasakaalule oma rollides ja tegudes.
Teise ka kolmanda põlvkonna kalendermärkmikud ja erinevad arvutiprogrammid ei anna meile tegelikult midagi muud kui koha, kuhu kokku korjata kõik oma tegemist vajavad asjad ja eelseisvad kohustused, seada nad pingeritta ja planeerida nende elluviimine. Täiustused, mida pakuvad uued IT lahendused sel alal on suunatud reeglina sellele, kuidas seda teha vähema sõrmekulu ja libedama sünkroniseerimisega.
Vajadus on uue dimensiooni järele, mis aitaks efektiivselt tegeleda esmatähtsate asjadega ehk hallata tasakaalustatult oma erinevaid rolle, nii et nad oleksid pidevalt meie silma all. Ja võtmeküsimus pole siin mitte see, kuidas oma ajakavasid korraldada, ülesandeid prioritiseerida ja jälgida, vaid kuidas oma prioriteete ajakavadesse mahutada.
Neljanda põlvkonna jaoks on loodud FranklinPlanner ja PlanPlus`ide erinevad elektroonilised versioonid. PlanPlus for Microsoft Outlook püüab, näiteks, Outlooki viia neljandasse põlvkonda.
Kuid sellel turul on veel palju-palju ruumi tegutsemiseks, eelkõige sel alal, kuidas oma rolle elektrooniliste vidinaga sama efektiivselt hallata kui Nädalakompass® seda FranklinPlanneri paberversioonis võimaldab.
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Edu ühisnimetaja
Kindlustusagent ja kirjanik E. M. Gray pühendas suure osa oma elust sellele, et leida üht nimetajat, mis seob kõiki edukaid inimesi. Oma raamatus The Common Denominator of Success (Edu ühisnimetaja) ta kirjutab, et see üks tegur, mis tundub kõigist teistest, mis on ka tähtsad (nt kõva töörügamine, hea õnn, kasulikud suhted jm), peajagu olulisem, on oskus seada esmatähtsad asjad esikohale. Ta täheldas, et edukatel inimestel on harjumus teha asju, mida läbikukkujatele ei meeldi teha. Ka edukatele ei pea nende asjade tegemine just ilmtingimata meeldima, kuid nende vastumeelsus allub nende eesmärgikindlusele.
See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.
Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad:
• Suutmatus määratleda prioriteete.
• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.
• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.
Väidab enamus inimesi, et viimane, distsipliini puudus.
Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.
Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust, alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib.
See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.
Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad:
• Suutmatus määratleda prioriteete.
• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.
• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.
Väidab enamus inimesi, et viimane, distsipliini puudus.
Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.
Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust, alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib.
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Olemine ja tegemine
Kuigi tegemine (tegutsemine) tundub meile tihti väga väsitav ja koormav ning tekitab pingeid, on see sageli kergem kui olemine.
Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest. Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.
Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.
Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.
Tegemine on üpris tihti põgenemine ka iseenda, oma mõtete ja tunnete eest. Toetab seda hõivatud olemise mõtteviis: kui ma kogu aeg ei „aja asju“, siis võib-olla polegi mind vaja või ei kuulu ma õigete inimeste hulka.
Olemine on suhtlemine iseendaga, endasse süüvimine, oma mõtete ja tunnete uurimine.
Head suhted iseendaga tagavad head suhted teistega. Kõige konfliktsemad oleme teistega tavaliselt siis, kui iseendaga on suhted sassis. Konflikte teistega soodustavad, näiteks, endale antud lubaduste täitmata jätmine. Või olen ennast suure muretsemisega nii ära väsitanud, et kõik käib närvidele. Kuigi ma tean, et muretsemine ei lahenda ühtki probleemi. Tegelikult on muretsemine ju omamoodi palve, et halvad asjad juhtuksid.
Sageli on endasse süüvimine ülimalt raske, sest sealt võib vastu vaadata nii mõndagi niisugust, mida ma näha ei taha või olen juba aastaid eiranud. Iseenda sisse vaatamine, endale küsimuste esitamine ja vastuste ärakuulamine ning analüüsimine nõuab julgust. Veel enam otsustavust nõuab oma negatiivsete kogemuste, tunnete ja luukerede läbiseedimine ning äraviskamine. Omast kogemusest tean, et suureks abiks on siin jooga, eriti paranayama ehk teadvustatud hingamise tehnikate kasutamine. Hingamine mitte ainult ei rahusta vaid teeb ka meele rõõmsamaks.
Võta aega olemiseks. Aja planeerimine olemiseks ja kohtumised iseendaga aitavad meid jälle tagasi tasakaalu.
Tõsiasi on ka see, et enda parem mõistmine aitab meil paremini mõista teisi inimesi.
kolmapäev, 5. jaanuar 2011
Raha, ikka raha
Aastavahetuse märk on raha, sellest ei saa üle ega ümber. Soovitakse, et seda oleks sama palju kui lund, et arvutamine oleks lihtsam, et mündid poleks nii ebamugavad jne.
Mina isiklikult olen küll valmis oma töötasu vastu võtma kasvõi 1-sendistes, kui see poole suurem on ja nii kasvõi aegade lõpuni.
Oma koolitustel ma palun inimestel lõpetada lause: Kui ajapuudus ei oleks takistuseks, siis ühel päeval ma…..
Mitte küll tihti, kuid aegajalt ütleb ikka keegi, et ajapuudus ei olegi takistus, rahapuudus on takistus. Tõsiasi, et aeg on nii või teisiti raha teenimise jaoks suurim ressurss jääb kahesilma vahele. Pole olemas liiga suuri eesmärke, kuid üsna tavaline on see, et aeg on nende saavutamiseks on liiga lühike. Nii inimlik on tahta nüüd ja kohe.
Aga miks mitte võtta oma rahaasjad parema kontrolli alla, nüüd ja kohe. Situatsioon selleks on ju ideaalne, uue raha kasutuselevõtt on juba ajalooliselt innustanud inimesi kokkuhoidlikkusele. Teada on ka see, kuidas proaktiivsed inimesed seda teevad.
• Proaktiivne inimene sõlmib endaga kokkuleppe. Me ei saa oma rahaasju oma kontrolli alla enne kui pole endale andnud lubadust seda teha. Ta planeerib aja ja paneb kokku korraliku rahavoo analüüsi: kuhu raha liigub ja miks ta sinna liigub. Seejärel ta mõtleb läbi ja paneb kirja plaani, kuidas seda liikumist paremini juhtida ning koostab eelarve.
• Uuringud, selle kohta, kuidas asju täide viia on tõestanud, et avalik kokkulepe on see, mis tegelikult paneb asjad toimima. Seega räägib ta oma perele, sõpradele, töökaaslastele mida ja kuidas on otsustanud teha ja missuguseid muutusi see tema elustiilis teeb. Boonuseks on, et väline surve eelarveväliseid kulutusi teha väheneb. Mida rääkimine veel endaga kaasa toob paistab hiljem.
• Kuula ennast. Kui oled eelarveväliseid spontaanseid kulutusi tegemas, siis tee paus ja kuula oma põhjendused ära, miks sul kindlasti seda vaja on. Kas ei sarnane need põhjendused väikelapse omale, kes parajasti oma vanematelt midagi välja nurub? Ostujärgne monoloog on muidugi hoopis veenvam, sest kes siis ikka oma rumalust tunnistada tahab. Kuigi rumalaid oste võib põhjendada ka sellega, et oled ostnud puhast tarkust, mis aga teadupärast on hindamatu.
Ilusat euroaastat soovides,
Silva
Mina isiklikult olen küll valmis oma töötasu vastu võtma kasvõi 1-sendistes, kui see poole suurem on ja nii kasvõi aegade lõpuni.
Oma koolitustel ma palun inimestel lõpetada lause: Kui ajapuudus ei oleks takistuseks, siis ühel päeval ma…..
Mitte küll tihti, kuid aegajalt ütleb ikka keegi, et ajapuudus ei olegi takistus, rahapuudus on takistus. Tõsiasi, et aeg on nii või teisiti raha teenimise jaoks suurim ressurss jääb kahesilma vahele. Pole olemas liiga suuri eesmärke, kuid üsna tavaline on see, et aeg on nende saavutamiseks on liiga lühike. Nii inimlik on tahta nüüd ja kohe.
Aga miks mitte võtta oma rahaasjad parema kontrolli alla, nüüd ja kohe. Situatsioon selleks on ju ideaalne, uue raha kasutuselevõtt on juba ajalooliselt innustanud inimesi kokkuhoidlikkusele. Teada on ka see, kuidas proaktiivsed inimesed seda teevad.
• Proaktiivne inimene sõlmib endaga kokkuleppe. Me ei saa oma rahaasju oma kontrolli alla enne kui pole endale andnud lubadust seda teha. Ta planeerib aja ja paneb kokku korraliku rahavoo analüüsi: kuhu raha liigub ja miks ta sinna liigub. Seejärel ta mõtleb läbi ja paneb kirja plaani, kuidas seda liikumist paremini juhtida ning koostab eelarve.
• Uuringud, selle kohta, kuidas asju täide viia on tõestanud, et avalik kokkulepe on see, mis tegelikult paneb asjad toimima. Seega räägib ta oma perele, sõpradele, töökaaslastele mida ja kuidas on otsustanud teha ja missuguseid muutusi see tema elustiilis teeb. Boonuseks on, et väline surve eelarveväliseid kulutusi teha väheneb. Mida rääkimine veel endaga kaasa toob paistab hiljem.
• Kuula ennast. Kui oled eelarveväliseid spontaanseid kulutusi tegemas, siis tee paus ja kuula oma põhjendused ära, miks sul kindlasti seda vaja on. Kas ei sarnane need põhjendused väikelapse omale, kes parajasti oma vanematelt midagi välja nurub? Ostujärgne monoloog on muidugi hoopis veenvam, sest kes siis ikka oma rumalust tunnistada tahab. Kuigi rumalaid oste võib põhjendada ka sellega, et oled ostnud puhast tarkust, mis aga teadupärast on hindamatu.
Ilusat euroaastat soovides,
Silva
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
