On mul tõesti tahtmine muutuda?

Esita endale kaks küsimust ja kuula oma vastused ka ära.

1. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu isiklikus elus märkimisväärseid tulemusi?

2. Kas on olemas üks tegevus, mille kohta ma tean, et kui ma teeksin seda ülimalt hästi ja järjekindlalt, siis annaks see minu tööelus märkimisväärseid tulemusi?

Kui oled oma vastused ära kuulanud ja leidnud, et selline tegevus on olemas, ja mitte üks vaid isegi mitu, siis küsi endalt veel üks küsimus:
Aga miks ma siis juba ei tee seda?
Vastust pole eriti keeruline leida ja tuleneb kahest tegurist, millega me pidevalt oma elus kokku puutume - pakilisusest ja olulisusest. Me tegeleme mõlemaga, aga üks neist on põhiparadigma läbi mille me näeme oma aega ja elu.
Pakilisus tuleb meie ellu nii väljastpoolt, kui ka meie endi seest. Me ise leiame, või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegemist. Me elame pakilisuse maailmas, suur osa kõigest mis luuakse on seotud ainult sellega, et teha asju kiiremini: kiirtoit, uued arvuti- ja mobiilifunktsioonid, suhtluskeskkonnad jne. Pakilisus iseenesest pole probleem, probleem tekib siis, kui see hakkab meie elus domineerima, sest siis see hakkab mõjutama meie prioriteete - pakilisuse müra annab olulisuse illusiooni.
Olulisus tuleb meie ellu meie endi seest. See on seotud meile tähtsate kohustuste, suhete, meile tähtsate eemärkidega, on seotud meile oluliste väärtushinnangutega – sealt tulevad prioriteedid ehk esmatähtsad asjad, mis on vaja seada esikohale.
Victor E. Frankl ¹, Austria psühhiaater, Viini III psühhiaatriakoolkonna esindaja, logoteraapia ja proaktiivsuse mõiste looja, räägib et inimese muutumisvõime võtmeks on teadmine sellest, kes ta on, milline tahab olla ja mida saavutada. Inimesed ei suuda muutuda, seni kuni nad ei teadvusta oma väärtushinnanguid ja pikaajalisi eesmärke ehk sisemist tuuma, mille ümber kõik muu hakkab ringlema. Visioon ja väärtushinnangud on kompassiks, mis annab suuna, pikaajalised eesmärgid on kaart mille abil teelt mitte eksida.
Victor Frankl kirjutab, et oma elueesmärke ei tasu leiutada, need tuleb enda seest avastada. Pole mõtet küsida, mis on minu elu mõte, pigem on vaja mõista, et see olen mina, kellelt elu seda küsib. Ja elu küsib seda igalt inimeselt. Vastata saab sellele oma eluga ja vastuse saab anda ainult vastutav ehk proaktiivne olles.
Logoteraapia väidab, et paljud vaimsed ja emotsionaalsed haigused on tegelikult inimeses sügaval peituva mõttetuse- ja tühjusetunde sümptomid. Mõtteviis, et elu on kurbja mõttetu ning ainult palk ajab naerma, kuulub samasse valdkonda.
Need kirja alguses esitatud kaks küsimust võivad olla edukalt avastusprotsessi sissejuhatuseks. Aga ära üle pinguta, üle kolme eesmärgi elluviimine ühel ajaperioodil on üpris ebatõenäoline. Täideviimise tõenäolisus hakkab robinal langema, kui eesmärkide arv paisub üle kolme, väidavad nii FranklinCovey xQ auditi uuringud kui ka Larry Bossidy "Elluviimise" näited.

Ilusat jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Silva

¹Victor E. Frankl "Man`s Search For Meaning"

Eesti keeles saab Viktor E. Frankl´i teadustöödest lugeda raamatust "Mõttetahe. Valitud ettekandeid logoteraapiast."

Uusaastalubaduste aeg on saabumas

FranklinCovey firma viib juba aastaid läbi uusaatalubaduste uuringut ameeriklaste hulgas. Siin on toodud 2010. aasta uusaastalubaduste pingerida ja allpool on 2009. aasta oma.

Uusaastalubadused 2010

1. Parandada oma finantsseisu

2. Langetada kehakaalu

3. Hakata tervislikult elama (nt, tevislikult sööma, trenni tegema)

4. Vahetada töökohta

5. Hakata regulaarselt raha säästma

6. Lõpetada halvad harjumused ((nt, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, liigsöömine)

7. Veeta rohkem aega pere ja sõpradega

8. Muud

9. Olla paremini organiseeritud

10. Arendada mõnd oskust või annet

Paluti avaldada ka oma arvamust selle kohta, mis juhtub järgmisel aastal. Vastused jagunesid järgmiselt:

• Mu elujärg läheb üldiselt paremaks - 57%

• Mu elujärg jääb samaks - 36%

• Mu elujärg läheb halvemaks – 7%

2009. aasta lubadused olid sarnased, üsna pisikeste eranditega, esimesed kolm käisid ikka rahamurede, kehakaalu ja tervislike eluviiside kohta.

1. Saada võlgadest lahti või hakata raha koguma

2. Langetada kehakaalu

3. Hakata tervislikult elama (nt, söömine, regulaarne treening)

4. Olla paremini organiseeritud

5. Veeta rohkem aega pere ja sõpradega

6. Arendada mõnd oskust või annet

7. Vähem töötada, rohkem elust rõõmu tunda

8. Muud

9. Lõpetada halvad harjumused ((nt, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, liigsöömine)

10. Vahetada töökohta


Samad olid ka 2008. aasta kolm esimest lubadust ja ega 2007 ja 2006 eriti erinenud.

Kahjuks uusaastalubadused täituvad harva ja põhjuseid selleks on palju. Küsitlustes osalevad reeglina inimesed, kes kasutavad planeerimissüsteeme, seega pole eriti oluline ka planeerimissüsteemi olemasolu.
Uuriti ka seda miks nad ei täitu. Põhjuseks number üks nimetati vähest pühendumust eesmärgi täitmisele ja kohustuse puudumist. Teise põhjusena toodi, et liiga palju oli muid asju teha ja kolmandaks öeldi, et lubadus ununes ära.
Loomulikult on võimalik ka uusaastalubadusest vormida eesmärk, mille täideviimine on mõttekas ja realistlik. Aga sellest võibolla mõni teine kord, juhul kui Kristjan oma blogis kõike ära ei kirjuta:)
Jagan kahe käega Kristjani mõtet, et kingi oma kallist aega oma kallitele.
Alusta endast. Kellega head suhted kõige tähtsamad on? Ikka iseendaga.
Luba endale päevas vähemalt üks kord mõelda endast hoolivuse ja armastusega, ja kui see on harjumuseks saanud, siis lisa sinna ka üks väike tegu juurde, mis näitab seda, et hoolid endast.
Silva

Kui palju sa kiirgad?

Netis kolades sattusin ühele Gallupi testile, mis mõõdab, kui positiivselt me mõjume meid ümbritsevatele inimestele. Vastused tuli anda 5-palli süsteemis: 5 on väga hea tulemus, 1 vilets.

1. Ma aitasin kedagi viimase 24 tunni jooksul.

2. Ma olen väga viisakas inimene.

3. Mulle meeldib olla positiivsete inimestega koos.

4. Ma kiitsin kedagi viimase 24 tunni jooksul.

5. Mul on oma nõks, kuidas teha teistel tuju heaks.

6. Ma suudan palju rohkem korda saata, kui mu ümber on positiivsed inimesed.

7. Olen viimase 24 tunni jooksul öelnud kellelegi, et hoolin temast.

8. Mulle meeldib igal pool, kus ma käin, inimestega tutvuda.

9. Kui mind kiidetakse, siis tekib mul tahtmine ka teisi kiita.

10. Eelmisel nädalal ma kuulasin inimest, kes rääkis mulle oma eesmärkidest ja suurtest plaanidest.

11. Ma suudan ka kurvad inimesed ajada naerma.

12. Ma kõnetan kõiki oma kaastöötajaid just selle nimega, mis neile meeldib.

13. Ma panen alati tähele, kui mu kolleegid teevad midagi suurepäraselt.

14. Ma naeratan alati, kui kohtan kedagi.

15. Ma tunnen end hästi, kui tunnustan kedagi hea käitumise eest.



Test nagu test ikka. Mõtlema pani, et nii palju küsimusi, aga alles siis, kui kõike seda teed praktiliselt 5-peale, mõjud sa teistele positiivsena. Tüüpiline eestlane ei hakkagi kiirgama, heal juhul ainult helendab pisut, kuigi hea inimene on sellegipoolest.

Kuid kiirgus kulub praegusel pimedal ja lumisel ajal marjaks ära, eriti võiks volüümi juurde keerata punktide 1, 2, 5, 11 osas. Lausa karjuvalt vajavad positiivset fooni kõik need, kellele igapäevane labidaga vehkimine õues ja tänaval ning parkimiskohta sisse – välja kaevamine on emigreerumise mõtted pähe toonud. Omal ajal tegi kuulsa Maslow murelikuks haamer ja naeltena koheldud inimesed. Kas ei või sama juhtuda lumelabidaga? Kui ikka pea poole aastast on su põhitööriist lumelabidas, äkki hakkad end ümbritsevaid inimesi ka lumeks pidama?
Lume ärakoristamine on kallis, väitis linnaametnik. Katsume siis positiivsusega, see ei maksa ju midagi!
Silva

Leadership ja management

Kuna kõik asjad luuakse kaks korda, esmalt oma vaimus ja alles seejärel füüsilisel kujul, siis kas me oleme sellest teadlikud või mitte, kas meil on selle üle kontroll või ei - meie elu iga osa jaoks on olemas esmane looming. Meie ise oleme kas iseenda proaktiivse plaani teine looming või teiste inimeste plaanide, kavatsuste, erinevate olukordade või minevikuharjumuste teine looming.
Alustamine lõppeesmärki silmas pidades põhineb liidriks olemise printsiibil.
Kahjuks eesti keel ei oska väljendusrikaste eestikeelsete sõnadega vahet teha kahel väga olulisel juhtimisalasel ingliskeelsel terminil: leadership ja management. Kasutusel on sõnad „eestvedamine“ ja „ohjamine“, aga olgem ausad, inimeste jaoks need sõnad eriti mõnusalt ei kõla. Peale selle on ka leadershipi või liidriks olemise sisu hoopis midagi muud kui vedamine. See on oma tiimiga koos sammumine ja innustamine, kus töö põhisisuks on olla pigem treener või coach. Teatud iroonia peitub ka selles, et  nn "eestvedamine" röövib juhilt just selle aja, mis tal tuleks investeerida oma tiimi käima ja mängima õpetamisele. Ega sõna „ohjaminegi“ parem pole, inimene lihtsalt ei taha ohjes püsida, kasvõi ainuüksi kiusu pärast.
Peter Drucker ja Warren Bennis ütlevad, et management on teha asju õigesti ja leadership – teha õigeid asju.
Management on tõhus edukuse redelil ronimiseks, leadership kindlustab selle, et redel toetuks vastu õiget seina.
Mulle meeldib Covey näide meeskonnast, kes rajab teed läbi džungli, raiudes end läbi alusmetsa. Need on tegutsejad, probleemilahendajad inimesed. Nende selja taga seisab management, et kirveid teritada, juhtnööre ja instruktsioone kirjutada, tegeleda muskliarendusprogrammidega, sisse tuua täiuslikumaid tehnoloogiaid, koostada tööplaane ja eelarveid. Liider aga ronib kõige kõrgema puu otsa, vaatab ringi ja röögatab alla: „See on vale džungel!“
Kuidas tavaliselt vastavad toimekad ja tõhusad inimesed all? Mis iganes trükimusta mittekannatavat sealt ka tuleb, hoopis mõtlemapanevam on see, mis neile sõnadele järgneb: „Me teeme siin edusamme!“
Efektiivsus – sageli isegi ellujäämine – ei sõltu ainuüksi sellest, kui palju pingutusi tehakse, vaid sellest, kas need pingutused on tehtud õiges džunglis.
Isiklikus elus kehtib sama, enamgi veel, leadership on kriitilise tähtsusega mõtteviis ja oskus.
On üpris tavaline, et oleme nii süvenenud iseenda managementi, muudkui püstitame ja saavutame ammu enne veel, kui oleme endale selgeks teinud oma väärtushinnangud ja sihid.
Vaatasin nädalavahetusel PÖFF-il filmi „Kuidas elada igavesti“. Film on kahest teismelisest leukeemiahaigest poisist, kes unistavad mida nad tahaksid veel teha enne surma. Seejärel pühendavad elu viimased kuud oma unistuste teokstegemisele. Äärmiselt inimlik, siiras ja innustav film ka nende jaoks, kes pole kaugeltki nii raskes olukorras.
Silva

Kas redel toetab vastu õiget seina?

„Kiisu, kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mul on enam-vähem ükskõik kuhu - " vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.

Lewis Caroll „Alice Imedemaal”

Kõik asjad luuakse kaks korda, esmalt oma vaimus ja alles seejärel füüsilisel kujul. Lihtne näide on maja ehitamine. Me loome selle oma peas juba enne, kui arhitekt ta paberile paneb või labidas maasse lüüakse. Kui seda mitte teha, toob see kaasa teises, füüsilises loomingus, väga suuri kulusid.
Printsiip, alusta lõppeesmärki silmas pidades, kehtib kõigis eluvaldkondades, nii äris kui elus, nii suurtes kui väikestes tegemistes ja iga kord kui me seda printsiipi eirame, maksame ümbertegemiste, suhete lappimise jms näol ka oma raha või ajaga.
On väga lihtne sattuda pideva hõivatuse lõksu, rabada rohkem ja rohkem, et ronida mööda edukuse redelit ainult avastamaks, et redel toetub vastu valet seina.
Inimesed avastavad alatihti, et nad on saavutanud oma võidud ja edu asjade hinnaga, mis olid neile hoopis olulisemad, kuid mis nüüd on maha mängitud.
Võiks arvata, et see on ammu-teada tõde, kuid sellegipoolest ei alusta me tavaliselt lõppeesmärki silmas pidades, ei oma töös ega isiklikus elus.
Iga firmajuht võib oma inimestele esitada ühe lihtsa küsimuse: „Mis on meie ettevõtte eesmärk?“ Erinevaid vastuseid on tavaliselt just nii palju, kui palju vastajaid.
Julgemad võivad sarnase küsimuse esitada, näiteks, õhtusöögi ajal oma perele: „Mis on meie perekonna eesmärk?“ Tavaliselt arvavad su armsad pereliikmed, et oled peast soe.
Kui oled jõudnud oma pereelus mõnda keerulisse etappi ja oled abielus kellegagi, kellel on täiesti erinev arusaam ühise elu eesmärkidest, siis rasketel hetkedel lähenetakse rahaprobleemidele, laste kasvatamisele, vanemate hooldamisele ja muudele probleemidele täiesti erinevalt. Ja kas pole mitte lahutused ühed kõige kallimad ümbertegemised isiklikus elus?
Löö lahti mistahes ajaleht või uudisteportaal mistahes päeval, see kubiseb näidetest -  konfliktidest ja probleemidest, mis on saanud alguse sellest, et pole võetud aega läbi mõelda, mida me siis tegelikult saada tahame.
Olles pea iganädalane klassikalise muusika kontserditel käija, teeb mind hirmus kurvaks ERSO ja, minu arvates, tema väga asjaliku ja tubli direktori ümber lahvatanud skandaal. Kui esmalt oleks mõeldud lõppeesmärgile, kas siis oleksid osapooled jõudnud sellise tegutsemiseni?
Stephen R. Covey oma 7 harjumuse raamatus soovitab igat tegevust alustada selge eesmärgiga: kuhu tahame jõuda? Millise tulemusega tahame lõpetada? Ja mitte vähem oluline pole: mis tundega tahame lõpetada?
Kui alustada lõppeesmärki silmas pidades, muutub asjade, olukordade ja ka edukuse mõistmise perspektiiv. Pole oluline, kui kiiresti ronida, peaasi, et redel toetuks vastu õiget seina.
Üks mees küsis teiselt peale ühise sõbra surma: „ Kui palju ta järele jättis?“ Teine vastas:„ Ta jättis kõik.“
Silva

Keel reedab

4.sajandil elanud kreeka mõttetark ja kirjanik Evagrius Ponticus kirjutas raamatu, kus ta loetleb rohkem kui kuussada negatiivset enesesisendust, mis võivad inimese haigeks teha. Oma raamatu pealkirjaks pani ta Antirrhetikon (kogumik vastuväidetest).
Kui me end jälgime, siis avastame, et elame pidevalt mingite lausete mõjusfääris, mida me endale lausume või mis meile teatud olukordades automaatselt pähe tulevad. Me reageerime ebaõnnestumistele, kaasinimestele, tööasjadele lausetega nagu: „ See ajab mind hulluks!“,„See on mulle liiga raske, ma ei suuda seda!”, „Juba jälle see tüüp!“ „Selline asi juhtub ainult minuga!“ jne jne


Anselm Grün (sünd. 1945), Münsterschwarzachi benetiktiinide ordu munk, üks kaasaja enimloetud kristlikke autoreid, tuntud nõuandja ja koolitaja, toob oma raamatus Enesesisendusest – kuidas oma mõtetega toime tulla väikese valiku tema kursustel osalenute poolt kirjapandud keelekasutusest.


Ma ei saa sinna midagi parata! Mul pole mingitki tuju! Ma olen nii väsinud! Ilge ilm täna! Hakkab pihta! Nõme töö! Miks mina pean selle kõik üksi ära tegema? Miks ma pean alati üksi olema? Ma ei meeldi kellelegi! Miks mul on nii vähe sõpru? Miks mind piinatakse? Miks alati mina ja mitte keegi teine? Miks keegi mulle midagi ei kingi, mitte midagigi? Ma kardan! Ma ei saa! Ma ei suuda! Olen ma alles kobakäpp. Ma olen nii tuim ja tühi. Sel pole ju mingit mõtet! Ma ikkagi ei saa sellega hakkama! Seda ei õpi ma ealeski ära! Ma olen ikka täiega loll! Jälle ma õgin! Minu jaoks pole kunagi aega! Kõik see käib mulle täiega pinda! Ma lihtsalt ei suuda end vaos hoida! Jälle ei saa ma sellega hakkama! Teised on minust palju paremad! Ooh, jälle see tund, jälle see õpetaja! No see juhtub küll ainult minuga! Olen ma ikka üks jobu küll! Tuju on täiega nullis! No on seda vaja? Jätke mind ometi rahule! Mul on liiga palju jamasid kaelas! Ma ei taha praegu enam midagi kuulda! Oli alles tobe päev! Ma hakkan vist lolliks minema! Milleks see kõik! Parema meelega oleksin ma surnud!


Kas pole see mitte meie igapäevane keelekasutus kodus, koolis, netis, tööl? Mis siis selles häda on, see ongi selline teatud släng, suhtluskeel?
Meie igapäevane keelekasutus on selgeks näiteks, kui proaktiivsed või reaktiivsed me oleme. Kui proaktiivsus näitab vastutuse võimet, siis reaktiivse keelekasutuse eesmärk ongi vabastada end vastutusest. Reaktiivse keelekasutusega seostuv probleem on aga see, et see muutub eneseteostuslikuks ennustusteks. Ja me loome ise pidevalt oma keelega tõendeid, mis seda toetavad. Mis omakorda viib selleni, et me tunneme ennast üha suuremate ohvritena. Sinu sõnad on su elu või sinu sõnad on su haigus, ütlevad ka meelearstid.
Ükskõik kui palju me ka ei tahaks ega pingutaks end muuta, pole sellest mingit kasu, kui meie sisekõne ja keelepruuk on negatiivne. Meie aju on struktureeritud nõnda, et kõik meis olev moodustub ka keeleliselt. Ma ei ole mitte lihtsalt vihane, ma teadvustan, kinnitan ja süvendan seda seisundit sisekõne ja sõnadega. Sellel on äärmiselt suur mõju meie tervisele, hoiakutele, meeleolule, mõtlemisele, tundmisele ja tegutsemisele. Oli ju Iiahil, karupoeg Puhhi lugudes, ka tervis viletsavõitu.

Anselm Grüni küsitluses panid osalejad paberile ka terve hulga positiivseid lauseid.

Küll kõik saab korda! See pole veel maailma lõpp! Kõik möödub. Homme näib maailm hoopis teistsugusena! Igal asjal on mingi mõte! Let it be! Take it easy! Haarame härjal sarvist!  Ära näe asju nii piiratult! Ilm ei saagi kogu aeg ilus olla. Pole pooltki nii hullu! Just nii, nagu asjad lähevad, ongi hea! Ikka külma närviga! Pole viga. Järgmine kord läheb paremini!. Ma saan sellega hakkama! Kui teised saavad, saan mina ka! Jne jne
Pandi kirja ka vanarahva tarkusi: Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Harjutamine teeb meistriks. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Iga algus on raske. Peale vihma paistab päike. Ükski meister pole taevast kukkunud. Umbrohi ei hävine. Olgu sul päike südames. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kiirusta aeglaselt. Asjad pole pooltki nii hullud, kui näivad.
Kui mõni aeg teadlikult jälgida oma keelepruuki ja kuulata sisemonolooge ning need kirja panna saab sellise väikese isikliku antonüümide sõnaraamatu koostada: ühele poole reaktiivne ja teisele poole proaktiivne keelepruuk. Sellise sõnaraamatu võib koostada ka tiimi või firma jaoks. Näiteks, leida antonüümid klienditeenindaja sisekõnele: „Noo on ikka tropp!“
Silva

Pärdikud ja gorillad

„Nad ei suhtle minuga, nad ei helista ju mulle“, põhjendas keegi vaimukas inimene seda, miks ta nii vähe raamatuid loeb.
Juba mitu nädalat pilgutab mulle raamaturiiulist silma igihaljas juhtimise klassika William Onckeni ja Donald L. Wassi Manangement Time: Who´s Got the Monkey. Olles juba mõnda aega siin ilmas elanud ja kogenud, et uus on tavaliselt ammuunustatud vana ja seda tasub alati uurida. Aastakümneid tagasi lihtsalt igaüks ei hakanud raamatut kirjutama, kirjutas ikka see, kellel oli ka midagi öelda.
Võtsin ta siis kätte, sirvisin üle ja mõtlesin, et panen temast paar mõtet oma blogisse kirja. Aga tõlkida küll ei viitsi ja hakkasin eestikeelset analoogi otsima. Oma suureks üllatuseks avastasin, et seda polegi  eesti keelde tõlgitud.
Reeglina juhid teavad väga hästi, kes või mis need väikesed pärdikud on, mis neile õlale kipuvad ja hoolitsust nõuavad, takistades neil tõeliste gorilladega, ehk sellega, milleks neid palgatud on, rinda pista.
Oma eelmises kirjas ma kirjutasin mõjuulatusringist ja sellest, et juhid tegelevad nende asjadega, mis on nende otsene vastutus ja mille suhtes on nende mõju kõige suurem, tegelikult kõige vähem. Mõningatel andmetel isegi ainult 10% oma tööajast, sest aeg kulub pärdikute karjatamisele.
Sokutajad ilmutavad tihti ülisuurt osavust, aga üks kõige tavalisem situatsioon on järgmine. Astub juht mööda koridori, töötaja peatab ta ja teatab: „Tead, meil on probleem!“ Juht mõistab, et ta peab küll asjasse sekkuma, kuid ei taha siiski koridoris otsust teha ja vastab: „Las ma mõtlen selle üle.“ Ja loomake ongi endale uue sooja pesa leidnud.
Kuidas siis hoida ennast nende pärdikute eest ning julgustada ja õpetada oma alluvaid pärdikuid ise kantseldama, vabastades sellega oma aja gorilladega tegelemiseks, näiteks, võidan-võidad kokkulepete sõlmimiseks.
Onckeni ja Wassi idee kõlab lihtsalt ja enesestmõistetavalt.
Arenda oma alluvate initsiatiivi ja proaktiivsust. Näiteks, kui alluv üritab sokutada oma pärdiku eest hoolitsemise sinu kaela, siis selgita välja, kas tal endal on olemas toimiv lahendus või tegevused pärdiku taltsutamiseks välja pakkuda. Seejärel palu tal nende tegevuste tulemustest kas koheselt, etapikaupa või lõpplahenduseni jõudmsel, aru anda. Millal ja kuidas aru anda sõltub sellest, missugusel tasemel on su alluv empauerdatud (ingl. k. empower – võimendamine, võimustamine, volitamine).
Kuidas see idee praktikasse viia?
• Vaata iseendasse ja uuri oma motiive. Äkki sa ei tahagi, et su alluv oleks proaktiivsem ja haaraks initsiatiivi. Äkki paneb see sind tundma ülearusena. Kas sul on piisavalt sisemist kindlust, mis annab vabaduse lahti lasta otsesest kontrollist ja toetada oma inimeste arengut?
• Hoidu pärdikutega tegelemast sel hetkel, kui sind hõlmast kinni hoitakse. Sel hetkel on raske tegutseda piisava asjalikkusega. Määra aeg ja koht, millal asja arutada.
• Kui kokkusaamise käigus on kokku lepitud, kuidas edasi toimida, siis vastavalt alluva võimendamise tasemele lepi kokku aeg ja koht kuidas probleemi lahendusest aru antakse.

• Ära kuluta aruteluks rohkem kui 15 minutit.
Alluvad püüavad pärdikutest lahti saada reeglina siis, kui nad kardavad või pole võimelised probleemiga tegelema. Kui alluval puuduvad oskused, siis suuna või aita tal need omandada, ehk tegele oma gorillaga. Loomulikult võtab see hoopis rohkem aega, kui sul endal probleemi lahendamiseks kuluks, kuid tulevikus see vähendab oluliselt pärdikute karja su turjal ja kasvatab vastastikkust usaldust tiimis. Kui on usaldus tiimis, siis alluvad ei karda läbi kukkuda ja ei sokuta oma pärdikuid sinu karja ja otsivad ise probleemidele lahendusi.
Silva

Kontrollitav ja kontrollimatu

Me kõik oleme kuulnud mõttetera: Issand, anna mulle julgust muuta seda, mida ma muutma pean ja suudan, meelerahu leppida sellega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Probleemid, millega me kokku puutume, kuuluvad ühte kolmest kontrolli liigist:
• otsene kontroll (probleemid, mis on seotud meie enda käitumisega);
• kaudne kontroll (probleemid, mis on seotud teiste inimeste käitumisega ja kus meie mõtteviis, koostööoskused ja empaatiavõime suudavad tulemusi mõjutada);
• kontrollimatu (probleemid, millega me ei saa midagi peale hakata nagu näiteks meie minevik, loodusseadused, keda homme meedia ülistab või kirub või kes meie ärilmas parajasti endale killeri või riigikogust seaduse tellib.
Olgu probleem otsene, kaudne või kontrollimatu, esimene samm lahenduse suunas on ikka ja alati meie kätes, kas või ainult selle läbi, kuidas me probleemi näeme või kuhu ta liigitame.
Minu kirja alguses toodud mõttetera on ka efektiivse ajakasutuse põhireegel. Oma aega ja energiat tasub investeerida ainult sinna, kus minu tegevusest midagi kasu on mulle endale või teistele.
Stephen R. Covey piltlikustab seda mõttetera kahe üksteise sees oleva ringiga. Suurem ring, mille nimi on Huvidering ja selle sees olev väiksem ring, mille nimi on Mõjuulatusring.
On palju asju, mille üle me muretseme või mis meid huvitab: tervis, laste kasvatamine, töö, hinnatõus, naabri uus auto, kas islami terroristid ka meie tänavatele jõuavad jne jne. Meie emotsionaalne ja vaimne seotus ühtede või teiste probleemidega on aga erinev. Vastavalt sellele me võime nad paigutada kas huvideringi, kuhu üldisemas mõttes kulub kõik see, mis mind huvitab või muretsema paneb ja mõjuulatusringi, kuhu kuulub kõik see, mille suhtes saab ja tasub ise midagi ette võtta.
Enesejuhtimise efektiivsus sõltub sellest, kui kaua me suudame püsida Mõjuulatusringis ja vähendada huvideringis veedetud aega.
xQ audit¹, kus mõõdetakse töötaja mõjuulatusringis veedetud tööaega näitab, et Eesti firmades keskmiselt ainult 35% tööajast tegelevad töötajal tulemusi andvate tegevustega, ülejäänud aeg läheb muidu huvitavate või muretsemapanevate tegevuste nahka. Eriti vähe aega veedavad mõjuulatusringis keskastmejuhid, mõningatel andmetel ainult kuni 10%. Põhjus lihtne, nende aeg kulub tegevustele, mis on kellegi teise mõjuulatusringis.
Igaüks võib oma igapäevase mõjuulatusringis ja huvideringis veedetud ära mõõta. Võib näiteks ära mõõta kui palju aega kulus valesti või halvasti tehtud töö ümbertegemiseks, mõttetu töö, kliendi, ülemuse või alluva kirumiseks, internetis või sotsiaalvõrgustikes kolades, vananenud andmebaasiga vaeva nägemisest, selle asemel, et ette võtta ja see korda teha või uus luua, ebameeldivate, raskete või ebahuvitavate asjade edasilükkamise õigustamiseks jne jne.
Mõjuulatusringis püsimise eelduseks on proaktiivsus. Ja eks proaktiivsed inimesed ongi mõjukad. Peale selle julgevad nad rääkida inimestega, kelle mõjuulatusringis on see, mis neid huvitab. Mõjuulatusringis veedetud aja boonuseks on aga see, et ring tasapisi suureneb ja suureneb.
Silva

¹ FranklinCovey xQ™ audit võimaldab prognoosida organisatsiooni või mõne tema üksuse võimet oma püstitatud eesmärgid ellu viia. xQ mõõdab seda 6 teguri alusel, millel on tõestatud majanduslik põhjus-tagajärg seos.

Vastutan, ei vastuta (järg)

Mis on seal stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid? Victor Frankl kirjeldab, et reaktsioon sõltub meie väärtushinnangutest, visioonist, neljast inimandest ja kuivõrd me oleme panustanud nende arendamisse.
Väärtushinnangud juhivad meid. Mida iganes ma teen, valin, ütlen – selle taga on alati midagi, mis on minu jaoks oluline. Kuid väärtushinnangud ei too iseenesest endaga kaasa elu kvaliteeti positiivselt mõjutavaid tulemusi, välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe.
Mis need printsiibid siis on?
Printsiibid (põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes) on põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja ka religioonid ning mille järgi tegutsemine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid positiivseid tulemusi. Näiteks: ausus, julgus, Kuldne Reegel, aupaklikkus, õpetatavus, võidan-võidad mõtteviis, püüd mõista esmalt teist inimest, selle asemel, et olla ise mõistetud ja palju-palju teisi.
Printsiipide jõud seisnebki nende universaalsuses. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see ei pruugi sobida. Näiteks, ühe inimesega suheldes mingid suhtlemistehnikad töötavad ja teise inimesega mitte. Aga kõigi inimeste juures toimib printsiip „püüa esmalt mõista ja alles siis olla ise mõistetud“. Ja väga lihtsal põhjusel, inimestena me kõik soovime olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.
Kui me printsiipe mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiremini kohaneda iga muutusega. Pidevad muutused on elu reaalsus, meeldib see meile või mitte. Stephen R. Covey ütleb, et maailmas on kaks püsivat asja – printsiibid ja muutused. Printsiibid toimivad ja muutused toimuvad kogu aeg. Õppides ja õpetades tegevuste asemel mõistma printsiipide toimimist ja näidates kuidas praktilised tegevused on seotud printsiipidega, valmistame nii end kui oma lapsi paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega.
Näiteks, Viktor Navorski, „Terminali“ peategelane, oli töökas, õiglane, hooliv, ausameelne, ta püüdis teistega käituda nii nagu oleks soovinud, et temagagi käitutaks - ja seda kõike kinnitas ka tema tegutsemine.
Natsi koonduslaagri vangina hakkas Victor Frankl uurima teemat: mis aitab mõnedel ellu ja inimeseks jääda seal, kus enamik sureb või loomastub.
Ta uuris erinevaid tegureid: tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kui mõni neist ka andis alguses teatud eelise, siis pikema aja jooksul need eelised haihtusid. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus – veendumus, et neil on elus täita oluline eesmärk, et pooleli on millegi tähtsa saavutamine.
Ka Viktor Navorskil oli selge eesmärk, tegelikult selle elluviimise käigus ta ju sinna lennuväljale lõksu sattuski. Ta oli täitmas isale enne surma antud lubadust.

Proaktiivsus meeskonnas või inimgrupis sõltub sellest, kas neid inimesi ühendavad ühised väärtused ja kuivõrd need väärtushinnangud, mis neid inimesi tegutsema panevad on seotud printsiipidega. Võiks arvata, et seda lihtsat ja väsinud tõde teavad juba kõik, aga miks me siis ei suuna sinna oma energiat ja ressursse?
Seda kirja kirjutades kuulan telekas järjekordset populaarset vaidlust selle üle kas saavad või miks ei saa erineva nahavärvi, religiooni, keele, orientatsiooni vms inimesed tulemuslikult ja üksteist väärtustavalt elada ja koostööd teha. Üks pool on kindel, et saavad ja rõhub erinevuste väärtustamisele ja suuremale tolerantsile. Teine pool on kindel, et ei saa, sest süüdi on just need erinevused, usk, „teistsuguste“ suur osakaal jpm. Vastus võiks olla, et saavad muidugi, kui nad inimestena tahavad jagada ühiseid printsiipidekeskseid väärtusi ja kui neil on ühised eesmärgid. Aga ei ole ju ei üht ega teist ja nn lõimumistegevustele raha kulutamise tulemus on kas kerge make-up või halvemal juhul streigid, terroriaktid.
Silva

Vastutan - ei vastuta

Kujuta ette, et oled tohutu suures lennujaamas, võõral maal, ilma kehtiva passi ja viisata, ilma rahata, ilma ühegi seadusliku võimaluseta riiki sisse pääseda, ilma mingi võimaluseta koju tagasi saada, sest seal toimus parajasti verine riigipööre ja lennukid sinna enam ei lenda. Sinu ümber on võõrad, ebasõbralikud inimesed, kellega sa isegi rääkida ei saa, sest sa ei oska keelt. Bürokraadist ametnikud püüavad sinust iga hinna eest lahti saada, sest oled nende jaoks äärmiselt tüütu probleem. Isegi toidutalongid, mis nad sulle andsid läksid kaduma. Ja ainult jumal teab, millal sa siit pääseda võiksid. Mida teha? Nutad, vannud, langed masendusse, hakkad kerjama?
Kes on näinud Steven Spielbergi kuulsat filmi „Terminal“ Tom Hanksiga peaosas teab, mida tegi filmi peategelane Viktor Navorski. Igal juhul, 9 kuud hiljem kui tal avaneb võimalus koju pääseda, on tal sealsamas lennujaamas sõbrad, töö, armsam ja palju inimesi, kes teda hindavad. „Terminali“ vaatamine tekitas minus tunde, et Spielbergi lõi selle filmi teise kuulsa ameeriklase Stephen R. Covey raamatu „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ printsiipide toimimise illustreerimiseks. Muidugi pole see tõsi. Küll on aga „Terminal“ proaktiivsuse - printsiibi ja paradigma, mille abil saavutada positiivseid tulemusi - praktiline õpetus.
Sõna „proaktiivne“ on juhtimisalases kirjanduses küll täiesti tavaline, aga paljudest sõnaraamatutest teda ei leia või on seletus ebapiisav. Olla proaktiivne tähendab enamat kui ennetavate sammude astumist.
Proaktiivsuse mõiste võiks kõlada nii: minu elu on minu enda valikute, mitte aga mind ümbritsevate tingimuste või olukordade tulemus ja mina ise vastutan oma valikute eest.
Nii irooniliselt kui see ka ei kõla, on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu.
Emotsionaalselt on seda üpris raske omaks võtta, eriti kui oleme oma õnnetusi aastate jooksul seletanud olukordade või teiste inimeste käitumisega. Senikaua, kuni inimene pole valmis sügavalt enese sisse vaatama ja ausalt endale tunnistama, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ta ka teisiti valida.
Proaktiivsus on 21. sajandi kõige enam hinnatud omadus tööandjate poolt. Proaktiivseid inimesi me reeglina imetleme, armastame ….ja tihti ka kadestame.
Maailma üks tuntumaid juhtimisgurusid Jim Collins kirjeldab proaktiivsuse paradigmat järgmiselt: ainus vahe õigete ja valede inimeste vahel on selles, et valed näevad, neil on töö, aga õiged näevad, et neil on vastutus.
Üks teine Victor, austria psühhiaater Victor Frankl, kes on defineerinud proaktiivsuse kontsepti, kirjeldab selle toimimist järgmiselt: meiega toimuva – see on stiimul – ja meie reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võim ja vabadus valida oma reageering. Ning nendest valikutest sõltub meie rahulolu iseendaga, meie efektiivsus ja lõppkokkuvõttes ka õnn.
Mul on vabadus valida kuidas ma reageerin mässumeelse teismelise, ülbe ülemuse, laisa alluva, ebausaldusväärse partneri, noriva kliendi, tülitseva elukaaslase, lolli seaduse, suure töökoormuse, töötuse, masu jne peale.
Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid ju meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.
Mis on seal tühjas kohas stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid, sellest järgmises kirjas.
Silva

Sellest kuidas me asju näeme, oleneb see, kuidas me tegutseme

Oletagem, et teil on vaja jõuda Chicago kesklinnas teatud kohta. Teil on olemas linna kaart. Kuid kaart, mis teil on, on tegelikult Detroidi kaart, ainult trükivea tõttu on sinna peale kirjutatud Chicago. „Arvata võib, kui ebaefektiivne on selle kaardi abil jõuda vajalikku sihtkohta“, juhatab Stephen R. Covey sisse teema paradigmadest.
Te võite vaeva näha oma käitumise kallal – rohkem pingutada, olla hoolsam, kahekordistada kiirust. Kuid need pingutused aitavad vaid veel kiiremini eksida.
Te võite teha tööd oma hoiakutega – mõelda positiivsemalt. Sellel vaatamata ei jõua te õigesse kohta, te lihtsalt olete nüüd õnnelikult eksinud.
Iva on aga selles, et te ikka olete eksinud, põhiprobleemil pole mingit pistmist hoiakute või käitumisega – teil on lihtsalt vale kaart.
Alles siis, kui kaart on õige, muutub hoolsus oluliseks ja kui siis tuleb teel ette takistusi, võib suhtumine muuta olukorra.
Igaühel meist on peas väga palju kaarte, mida võib jaotada kahte põhilisse kategooriasse: kaardid sellest, kuidas asjad on ehk reaalsus ja kaardid sellest, kuidas asjad peaksid olema ehk väärtused.
Me tõlgendame kõike, mida kogeme, nende vaimsete kaartide või paradigmade kaudu. Sõna paradigma tuleb kreeka keelest ja tähendab mudelit, taju, mustrit, oletust või raamistikku. Üldisemas tähenduses on see viis, kuidas me maailma „näeme“ , mitte visuaalses mõttes, vaid tajumise, arusaamise või tõlgendamise mõttes. Teatud mõttes on paradigmad meie vaimsed kaardid.
Me kahtleme harva oma paradigmade õigsuses: sageli me pole nende olemasolust teadlikudki. Me lihtsalt oletame, et viis kuidas me asju näeme, ongi see kuidas need tegelikult on, või olema peaksid. Meie hinnangud ja käitumisviisid tulenevad sellistest oletustest. See tähendab aga seda, et me näeme maailma mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu me ise oleme – või nagu me oleme vormitud teiste poolt seda nägema.
Nüüd kui me ei ole iseenda või oma tegutsemisega ja sellest tulenevate tulemustega rahul oleks vaja vahetada oma paradigmasid. Termini paradigmade vahetus võttis kasutusele Thomas Kuhn oma raamatus "The Structure of Scientific Revolutions", kus ta kirjeldab, et peaaegu iga oluline läbimurre teaduslike katsetuste vallas on ennekõike lahtiütlemine traditsioonidest, vanast mõtteviisist ja endistest paradigmadest. Paradigmade vahetuse jõud on olulise muutuse põhiline jõud.
Juba 50 aastat tagasi soovitas juhtimisguru Peter Drucker vahetada paradigma „äriühingu eesmärk on kasumi teenimine“ paradigma vastu „äriühingu eesmärk on rahuloleva kliendi loomine“. Kui läbi viimase vaadata oma äri peale, siis ilmselt hakatakse tegema teistsuguseid tegevusi, kui läbi esimese vaadates. Kuigi enam-vähem kõik juba räägivad, et kõige rohkem toob firmale kasu pikaajaline ja lojaalne klient, siis samal ajal vaadatakse läbi „papi“ paradigma. Näiteks, kes mobiilside turul hoolitsevad oma pikaajaliste klientide eest, tehes neile olulisi soodustusi, selle asemel, et teha neid uute võitmiseks?
Praegusel ajal räägitakse palju ka töötajate väärtustamisest, aga meie raamatupidamissüsteem endiselt tunnistab masinad, tootmisliinid, arvutid jms varaks, aga inimesed kuluks.
Me võime kulutada nädalaid, kuid või aastaid nähes vaeva, et muuta oma hoiakuid ja käitumisi ja mitte kuhugi jõuda. Kui tahame ellu viia olulise muutuse, on vaja alustada tööst paradigmade kallal.


Silva
PS: See kiri on ilmunud minu loal ka PROFIUUDISTES.

Efektiivsus – kas kiiremini, kõrgemale ja kaugemale?

Jätkan eelmises blogis alustatud "Väga efektiivse inimese 7 harjumuse" raamatu tutvustamist.
Seitse harjumust põhinevad efektiivsuse paradigmal, mis on kooskõlas printsiibiga, mida Covey nimetab T/TV tasakaal. Selle printsiibi sisu kirjeldab hästi Aisopose valm hanest ja kuldmunast.
Valm räägib vaesest talumehest, kes avastab ühel päeval, et tema lemmikhani on munenud kuldse muna. Talumehe esimene mõte on, et see on jama. Kuid siis hakkab ta muna uurima ja avastab, et muna ongi puhtast kullast. Talumees ei suuda oma suurt õnne uskuda. Ja kui järgmisel ja ülejärgmisel päeval kordub sama, muutub ta väga umbusklikuks. Kõik näib liiga hea, et olla tõsi.
Kuid koos jõukuse kasvuga tekib ka ahnus ja läbematus. Olles võimetu päevast päeva uut kuldmuna ootama, otsustab talumees, et tapab hane, siis saab kõik korraga kätte. Kui ta hane lõhki lõikab, näeb ta, et hane sees kuldmune polegi. Ja hävitatud oli ka nende saamise võimalus.
Enamik inimesi näeb efektiivsust läbi kuldmuna paradigma: mida rohkem toodate, mida rohkem te teete, seda efektiivsem olete.

Kui rakendada mudelit, mis keskendub kuldmunadele ja eirata hane, siis varsti pole enam vara, mis kuldmune toodab. Teisest küljest, kui hoolitseda ainuüksi hane eest ja mitte tahtagi kuldmune, siis varsti pole enam vahendeid, millega ennast ja hane toita.

Efektiivsus põhineb T/TV tasakaalul. T tähendab soovitud tulemuste nimel tehtud tegusid. TV tähendab teovõimet või tootmisvõimet, suutlikust ja vahendit kuldmunade tootmiseks.

Aisopose valmi meeldetuletamine on üpris asjakohane enne, kui pidev munemine on tervise peale hakanud.
Silva

Me oleme see, mida korduvalt teeme

„Külvad mõtte, lõikad teo; külvad teo, lõikad harjumuse; külvad harjumuse, lõikad iseloomu; külvad iseloomu, lõikad saatuse,“ ütleb tarkusesõna.
Meie iseloom on oma põhiolemuselt harjumuste segu. Meie kujundame oma harjumused ja seejärel kujundavad harjumused meid.
Harjumused on meie elu võimas jõud. Nad on väga püsivad, pahatihti ebateadlikud mudelid ning kutsuvad esile meie efektiivsuse…. või ebaefektiivsuse.
Harjumustel on tohutu gravitatsioonijõud – igaüks teab kui raske on mõnest halvast harjumusest lahti saada, see nõuab palju enamat, kui veidi tahtejõudu ja pisikesi elumuutusi.
Tihti küsitakse minult, miks on Covey raamatul selline kummaline nimi „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ - miks mitte oskust, teadmist, kompetentsi jne, vaid selline lihtne sõna nagu harjumus. Põhjus ongi harjumuste gravitatsioonijõus.
Aga nii nagu iga loodusjõud töötab ka gravitatsioon kas meie heaks või meie vastu. Mõnede meie harjumuste gravitatsioonijõud võib meid pidevalt takistada minemast sinna, kuhu me tahame minna.
Kuid ka see on gravitatsioonijõud, mis hoiab koos meie maailma, planeete nende orbiidil ning meie universumit tasakaalus. Seda jõudu saab kasutada ka siduvuse ja korra loomiseks, mida vajame efektiivsuse maksmapanemiseks oma elus.
Harjumus on kujunenud kui me oleme teadlikult ebakompetentsi tasemelt jõudnud ebateadlikule kompetentsi tasemele.
Covey on harjumust defineerinud kui teadmise, oskuse ja soovi lõikepunkti. Teadmine on teoreetiline paradigma, arusaamine mida teha ja miks seda teha. Oskus on kuidas teha ja treening. Ja soov on tahtmine seda teha. Harjumuse kujunemiseks on kõiki kolme vaja. Näiteks, kui ma ei tea inimestevahelise suhtlemise õigeid printsiipe, ei pruugi ma teada, et on vaja esmalt kuulata. Isegi, kui ma tean, et efektiivseks suhtlemiseks on vaja teisi inimesi kõigepealt kuulata, ei pruugi ma seda osata. Kuid teadmisest, et on vaja kuulata ja teadmisest kuidas seda teha ei piisa. Kuni ma ei taha kuulata, ei saa see muutuda minu elus harjumuseks. Harjumuse loomine nõuab tööd kõigis kolmes dimensioonis.
Näiteks, kui sooviks on kujundada harjumuseks olla proaktiivne, siis alusta lubaduste pidamise treenimisest.  Annad lubaduse ja täidad lubaduse. Ja nii päevast päeva. Boonusena sellele, et saad palju edasilükatud asju tehtud, kaasneb veel teiste silmis usaldusväärseks muutumine. Siit edasi võiks veel pikalt kirjutada, mis häid asju usaldusväärsus endaga kaasa toob.
Üks väga kasulik enesejuhtimise harjumus on õigesti hingamine.
Igapäevaelus, kui me ei teadvusta hingamist, kasutame umbes 30% oma hingamisvõimest. See on ka üks oluline põhjus, miks me tunneme end tihti väsinuna, unisena, tujutuna, seedimine ja ainevahetus on aeglased. See on ka põhjus, miks stress meid nii kergesti lõhub. Hingamistehnikate õppimine ja harjutamine on kasulik eelkõige seetõttu, et nende abil on võimalik kontrollida ja suurendada oluliselt oma organismi energiataset, seega nii füüsilist kui vaimset heaolu. Ideaalne vahend selleks on jooga, mille toime ning tulemused on järele proovitud tuhandete aastate jooksul. Teadvustatud hingamise (pranayama) abil on võimalik suurendada oma hingamismahtu oluliselt ja viia see 80 või isegi 100 protsendini.
Aga nii nagu ikka harjumuse tekkimiseks on vaja suurt soovi, seejärel omandada teadmised (mis puutub hingamist, siis kindlasti joogaasjatundja juhendamisel), ja seejärel pidavalt iga päev harjutada. Targad teadlased on öelnud, et ühe keskmise, enam-vähem priskemat sorti harjumuse kujundamiseks piisab, kui treenida seda asja kolm nädalat järjekindlalt iga päev. Omast käest lisan juurde, et 3 nädalaga pranayama tehnikad harjumuseks ei kujune, aga kolme aastaga on see täiesti võimalik. Kuid see on ka kaugelt üle keskmise mõjujõuga harjumus ja kui arvestada, selle harjumuse tohutut mõju meie emotsionaalse ja füüsilise elu korrastamisel ja elukvaliteedi parandamisel, siis vast ei tundugi harjutamise aeg nii pikk.
Muidugi on alati väga oluline teema, kuidas saada lahti halbadest harjumustest. Elu on näidanud, et lihtsam on alustada uute heade harjumuste harjutamisest…ja siis ei jää vanade jaoks lihtsalt enam aega. Ja need asjad, mille jaoks meil aega pole jäävad ikka tasapisi tahaplaanile ja unarusse.
Aga kõige raskem on alustada. NASA teadlased ütlevad, et 98% energiast kulub stardimomendil.
Ilusat sügise algust!
Silva

PS. Sel sügis-talvel teen oma blogis lühiülevaateid maailma enimostetud äriraamatu “Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“  erinevatest kontseptidest, sest raamatu arvukad eestikeelsed  trükid on juba ammu läbi müüdud. 7 harjumuse raamatu alapealkirjaks on „Tagasitulek karakteri eetika juurde“. Minu pikaajaline kogemus nende teemadega töötamisel erinevate projektide ja  koolituste raames veenab mind üha enam selles, kui kasulik on ikka ja jälle nendesse lihtsatesse printsiipidesse süüvimine.  Kui alguses tundubki, et ma tean seda niigi, siis teadmisest kasutamiseni on tavaliselt okkaline tee, mida harjumus saab siluda. 

Julgusest

Senikaua, kuni mul puudub julgus sügavalt enese sisse vaadata ja ausalt tunnistada, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ma ka teisiti valida.
On kerge kujutleda julgust seoses dramaatiliste, ebaharilike olukordadega, nagu põlevast majast lapse päästmine või üle süte kõndimine. Aga kõige märkimisväärsemad julgustükid sooritatakse hetkes, mis jääb meie igapäevase elu otsustuste stiimulite ja reageeringute vahele.

On vaja suurt julgust, olemaks inimene, kes lõpetab solvangu edastamise või tagarääkimise ja otsustab inimväärikuse ja austuse printsiipide alusel tegutsemise kasuks. On vaja julgust, et olla aus iseenese vastu, analüüsida oma sügavamaid motiive ja loobuda ettekäänetest ja põhjendustest, mis takistavad elamast kooskõlas oma parema minaga. On vaja julgust, et elada printsiipidekeskset elu, teades, et tehtud valikud ei pruugi olla populaarsed ja ka mitte arusaadavad selles keskkonnas kus elad.

On vaja suurt julgust tunnistada, et olen iseenda valikute tulemus.


Väga efektiive inimese 7 Harjumuse raamatus räägib Covey loo, mis juhtus tema koolitusel. Üks koolitusel osalenu jutustas, et on põetajaks ühele kõige tänamatumale ja armetumale inimesele, keda üldse võib ette kujutada. Mitte miski pole selle inimese jaoks piisavalt hea, ta leiab vigu kõigis ja kõiges. See inimene muutis mu elu põrguks kuni selleni, et ma valasin sageli oma ärrituse oma pere peale välja.

„Ja nüüd on Covey´l jultumust mulle väita, et ma ise valisin olla solvunud ja õnnetu. Sellega ma küll nõus olla ei saa! See vastik inimene on süüdi, et ma ennast nii halvasti tunnen! Aga kui ma  lõpuks taipasin, et mul on vabadus valida, kuidas reageerida ja kui ma selle suure kibeda pilli julgesin alla neelata, siis mõistsin, et olen oma õnnetuolemise tõesti ise valinud ja sain ka aru, et võin teha valiku mitte olla õnnetu“.

See, mis meid tõeliselt haavab pole mitte see, mis teised meile teevad, vaid meie reageering sellele, - aga selle tunnistamine nõuab julgust.
Silva

Ausameelne tegutsemine valikuhetkel algab küsimisest

Printsiipidekeskne ja ausameelne tegutsemine valikuhetkel nõuab küsimuste esitamist oma südametunnistusele. Mitte lihtsalt uudishimu pärast, vaid selleks, et osata tegutseda südametarkuse järgi.
Eesmärk on seeläbi suurendada stiimuli ja reageeringu vahelist ala valikuhetkel ja oma jõudu seal ausameelselt tegutseda.

Kavakindel küsimine kinnitab veelkord printsiipide mõju ja nende olulisust meie elus. See kinnitab ka meie inimlike annete olemasolu – tõika, et meil on eneseteadlikkus mõistmaks, et on vaja küsida; südametunnisus, mis suunab meid õigesse põhjakaarde; sõltumatu tahe valiku tegemiseks ja loov kujutlusvõime, et seda kõige tõhusamal viisil ellu viia. See väljendab tõsiasja, et meie soov teha õigeid asju on tugevam kui meie soov lihtsalt midagi teha.

Pole oluline, kuidas see küsimus on sõnastatud, oluline, et ta tuleks südamest.

Stephen R. Covey pakub välja sellised küsimused:

• Mis on just praegu kõige olulisem?

• Kas see asub minu Mõjuulatusringis?

• Missuguseid printsiipe rakendada?

Covey toob oma raamatus näite juhist, kes peab mõne minuti pärast olema ühel tähtsal koosolekul, kui töötaja, kellega ta parajasti vestleb hakkab rääkima oma tõsistest muredest, mis tema tööd mõjutavad.

Mis siis on hetkel olulisem?

Juht teab, et inimesed on tähtsamad kui plaanid, aga ka planeeritud koosolek puudutab inimesi.

Kas see on minu Mõjuulatusringis?

Mõlemad olukorrad asuvad Mõjuulatusringis.

Sellises olukorras on juhil võimalik reageerida mitmeti. Paluda töötajal vestlust jätkata hiljem. Paluda sekretäril minna koosolekuruumi ja paluda, et teiega seotud päevakorrapunktid lükatakse koosoleku lõpupoole. Paluda oma kolleegil teid asendada koosolekul. Või tuleks teil töötajaga koos minna personalijuhi juurde jne.

Küsimusi esitades on oluline mõista, et tarkus on südame ja mõistuse abielu. Sageli käsib meie südametunnisus teha asju, mis on juba teada ja mõistlikud. See on midagi, mida me oleme õppinud, mida me oleme kogenud, mille üle mõelnud - seega tegemist on osaga meie ratsionaalsest raamistikust. Siin kohal näitab südametunnistus kätte lihtsalt nende teadmiste asjakohase rakendusviisi.

Teistsugustes olukordades saab südametarkusest mõistusetarkus. Meil ei pruugi olla otseseid teadmisi või kogemusi nende tegude vallas, mida meie tunded meile ette ütlevad, aga mingil viisil me teame, et just see on õige. Sedamööda, kuidas õpime kuulama oma südametunnistust ja selle järgi elama, kanduvad paljud asjad, mida südametunnistus õpetab, meie enda kogemuste kaudu meie teadmiste ratsionaalsesse raamistikku.

Asja olemus peitub selles, et iseenese vajaduste ja ajaraamide järgi reageerimise asemel võtate hetkeks aja maha, mõtlete printsiipidele ja pöördute oma südametunnistuse poole viisil, mis võimendab teid valikuhetkel esmatähtsaid asju esikohale seadma.
Silva

Ausameelsus valikuhetkel (järg)

Jätkan eelmises kirjas alustatud ausameelsuse ja südametunnistuse teemat.
Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme me ühte kahest: me kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima – miks me peaksime tegutsema teisiti.
Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.
Stephen R.Covey toob järgmise näite.
Kujuta ette, et tuled peale rasket päevatööd väsinult koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.
Aga tegelikult te ei taha seda teha. Mitte, et te ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga te olete nii väsinud ja olete oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks te olete selle ära teeninud. Te rabate päevad läbi, et perel oleks toit laual. Te olete rassinud tööl keeruliste probleemide, inimestevaheliste pingete, vihaste klientide ja õelate konkurentidega. Orjanud eelarvete ja aruannete kallal - ja seda kõike selleks, et saaksite oma perele veidi paremaid asju lubada. Ja kõik mida te praegu soovite, on paar tundi enda jaoks. Seega kasutate söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas teil on tõsi taga. Teil ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“
Kui poiss on juba uksel, siis hõikate talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean“, hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah.“ Pomiseb poiss vaikselt.
Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid.
Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde.
Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.
Pinged ja sisemise ebakõla tagajärjed, sellepärast, et me ei tee seda, mida me oma südametunnistuse arvates tegema peame, väsitavad palju rohkem kui raske pidev töö.
Tegelikult kujutab suur osa sellest, mida me kutsume ajakorralduse frustratsiooniks – tundest, et meid kistakse tükkideks, et meile avaldatakse pidevat survet – oma põhiolemuselt sisemise ebakõla tekitatud probleeme.
Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Senikaua, kui meil on küsimusi, senikaua kuni kahtleme ei ole ju vaja midagi teha, me ei vastuta tulemuse eest. Seepärast me veedamegi päevi, nädalaid, kuid ja aastaid enese poolt loodud ratsionaalsete valede sisse mässituna, vältides lihtsaid tegevusi, mis viiksid meid kooskõlla elu kvaliteeti valitsevate seadustega.
Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust „Jah, ja….“. Ärge põhjendage, ärge õigustage, lihtsalt tehke, soovitab Covey.
Kooliaasta algas, võtame aega.
Silva

Ausameelsus valikuhetkel

Iga päev toob kaasa ootamatuid väljakutseid, uusi võimalusi, põhjusi või vabandusi mitte teha seda mida oled planeerinud.
Valikuhetk on tõe hetk. Siin toimub meie iseloomu ja pädevuse kontroll. Stephen R. Covey nimetab mõningaid tegureid, mis meid sel hetkel mõjutavad:
• pakilisus (asjad, mis on kiired ja vahetud)
• sotsiaalne peegel (asjad, mis on meelepärased ja populaarsed)
• meie enda ootused
• teiste ootused
• meie sügavamad väärtused (see, mida pikas perspektiivis oluliseks peame)
• meie nn operatiivväärtused (see, mis kohe oluline tundub)
• meie stsenaarium
• meie eneseteadlikkus
• meie südametunnistus
• meie põhivajadused
• meie tahtmised
Kuna kõik need tegurid meid mõjutavad, on oluline meeles pidada, et valikuhetk ongi just valiku hetk. See, kas me reageerime automaatselt ühele või enamale neist mõjutustest, anname olukordadele või teistele inimestele võimaluse meid juhtida või kasutame oma inimlikke andeid teadliku, südametunnistuse poolt suunatud otsuse tegemiseks, on enda valida. Kuigi illusioon, et olukorrad või teised inimesed vastutavad meie elu kvaliteedi eest, teeb elu tihti mugavamaks.
Kuigi mõned meie valikutest võivad näida sel hetkel tühised ja tähtsusetud, viivad need otsused, mis nagu tillukesed mägiojad voolavad lõpuks kokku võimsaks jõeks, meid ühiselt ja üha jõulisemalt meie saatuse poole.
Printsiipidekeskne valiku olemus tähendab kuulda võtta südametunnistuse häält. Miks? Sellepärast, et kõikide tegurite hulgas, mis meid valikuhetkel mõjutavad, osutab just see õigesse põhjakaarde.
Stephen R. Covey pakub välja järgmise harjutuse.
Mõtle hetkeks mõnele oma suhtele, millest sa sügavalt hoolid ja mis sinu meelest vajab parandamist. Vaata sügavalt endasse ja esita endale küsimus:
Mis võiks olla see üks asi, mis selle suhte kvaliteeti oluliselt parandaks?
Kas tuleb pähe mõni vastus? Kas oled veendunud, et see parandaks seda suhet?
Kuidas sa seda tead?
Tavaline vastus on, et ma lihtsalt tean. Tegemist on lihtsalt sügava sisemise teadmisega, et just see on õige tegu ning veendumus, et selle tegemine annab häid tulemusi. Kas vastus mille sa leidsid on kooskõlas põhjakaare printsiipidega?
“Jah.“
“Kas see tegu või tegevus asub sinu Mõjuulatusringis?“
“Jah.“
“See võib olla raske, kuid kas see on teostatav?“
“Jah!"

Mis siis, kui oma päevases lahingumöllus, selle asemel, et võtta oma otsused vastu pakilisuse, sotsiaalse surve, teiste ootuste, valu vältimise või kiirparanduse pärast, oleksid suuteline neid vastu võtma selle sisemise tarkuse alusel?
Covey toob näite, kus peale loengut tuli tema juurde noor naine ja küsis: “Kust ma tean, et see, mida ma kuulen ongi tõepoolest too südametunnistuse hääl, mitte mõni muu – sotsiaalne südametunnistus, stsenaarium, minu enese soovunelmad?“
Covey: “Kas siis, kui tegid seda harjutust, tuli sulle pähe midagi, mida peaksid kindlasti tegema?“
„Jah, ma tean paljusid asju, mida ma peaksin tegema.“
Covey: “Siis soovitan oma küsimus unustada ja lihtsalt teha seda kõike!"
Nähes naise ilmet ta lisas:“ Ma näen, et minu vastus ei meeldi sulle?“
“Ei!“ vastas naine.
“Miks?“
Naine ohkas: „Mul pole enam ettekäänet!“

Silva
PS. Vaata kaunist hingekosutust meie juubilari, Arvo Pärdi teose
Spiegel im Spiegel (Peegel peeglis) kohta.
 (Pärdi nimi on küll kahjuks valesti, aga muu on ilus)

http://www.youtube.com/watch?v=B8qg_0P9L6c

Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid

Oma raamatus Esmatähtis esikohale Covey ei väsi rõhutamast rollide tasakaalu mõju meie üldisele efektiivsusele.

Kust me oma rollid saame? Meie loomulikud rollid kasvavad välja meie missioonist.

Kui me pole näinud vaeva ega leidnud neid oma sisemusest, siis on need tõenäoliselt kombinatsioon tunnetest, mis on meil enda ja oma sotsiaalse peegli ehk teiste inimeste, keskkonna, meedia jm arvamuste suhtes.

Tööroll, mille ainsaks eesmärgiks on raha teenimine ja teiste inimeste ootuste täitmine, mitte iseenda sisemine veendumus ja vajadus või suhe, mis põhineb sotsiaalsel peeglil – neil rollidel pole ülendavat ja ühendavat jõudu, sest nad ei lähtu sellest sisemisest ja põletavast „jah“ sõnast.

Aga kui me oleme selle „jah“ nimel pingutanud, siis on meie rollid nagu elava puu harud. Nad kasvavad loomulikult välja ühest ja samast tüvest – meie missioonist, meie vajaduste ja võimete unikaalsest teostamisest. Ja ühistest juurtest – printsiipidest, mis tagavad jätkuvuse ja elu. Meie rollid on see, mille kaudu me elame, armastame, õpime ja jätame oma jälje.

Iga roll on eluliselt tähtis ja edu ühes ei õigusta läbikukkumist teises.
Ilma rollide üldpildi teadvustamiseta võib mõni rollidest meid tervenisti endasse haarata, teised jäävad unarusse ja kisuvad meid tasakaalust välja.

Covey toob näite tippjuhist, kes oma rollide üleskirjutamise käigus taipas äkki, et oma pika karjääri jooksul on ta kutsunud lõunale väga paljusid inimesi, aga polnud kunagi oma abikaasat lõunale kutsunud. Käinud küll, kaasa võtnud ka, aga mitte ise kutsunud. Ja ometi oli see tema elu olulisim suhe. Nii hakkaski ta oma Nädalakompassis planeerima oma naisega lõunalkäimisi, mis omakorda pani teda nägema ka teisi viise, kuidas olla parem abikaasa.
Tõsi ta on, inimesed tihti arvavad, et oma lähedasi näevad nad niigi ja neile tundub, et ka räägivad nendega piisavalt, tobe oleks seda veel planeerida. Aga võta kätte, mõõda üle ja pane ka jutt kirja. Tulemus võib üllatada.
Inimese elus on probleeme, kus taluvuse ja võimete piiril tegutsemine mingi pikema aja vältel on vajalik ja koguni vältimatu.
Mul pole midagi hilisööni töötamise vastu, kui mind tiivustab inspiratsioon. Reaalne oht tekib siis, kui me satume ületöötamise haardesse. Töönarkomaanid on väga intelligentsed, huvitavad ja tihti ka väga sarmikad inimesed, aga neis puudub sisemine tarkus. Sellest annavad tunnistust kriisid ja terviseprobleemid nende elus, mis on just pideva sisemise tasakaalutuse tulemus.
Rollid vajavad regulaarseid hooldustöid, eriti kui garantiiaeg on möödas.

Siin tuleb Covey jälle tagasi nelja vajaduse ja võime juurde. Ka igal rollil on neli dimensiooni, mis põhinevad meie neljal vajadusel ja võimel: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg.

Igal rollil on füüsiline dimensioon, mis vajab ressursside säilitamist ja hooldamist, et tagada selle rolli efektiivset toimimist.

Igal rollil on vaimne dimensioon, see nõuab arendamist, uute oskuste õppimist.

Igal rollil on sotsiaalne ja emotsionaalne dimensioon, mis nõuab suhete loomist ja nende hooldamist. Kui õnneliku abielu garantiiaeg on kirjandusklassika põhjal ainult aasta või kaks, siis ülejäänud nelikümmend või rohkem aastat tuleb teha iganädalaselt hooldustöid. Soovitan lugeda 7 harjumuse raamatust, kuidas Covey seda ise teeb (minu märkus)

Igal rollil on ka hingeline dimensioon, mis nõuab mõtisklemist printsiipide ja missiooni üle.
Need neli vajadust ja võimet aitavad säilitada tasakaalu ja sünergiat rollide vahel, sest mis iganes ma teen ühes rollis mõne vajaduse hooldamiseks, mõjutab see positiivselt ka teist rolli.
Silva 

Tasakaal pole mitte „kas/või“, see on „ja“

Ühes oma varasemas kirjas ma kirjutasin planeerimissüsteemide põlvkondadest. Minule teadaolevalt on neid defineeritud neli. Neljanda põlvkonna olulisim erinevus teisest ja kolmandast põlvkonnast (kuhu nt kuuluvad nii outlook kui enamus elektroonilistest vidinatest ja paberkalendritest), on see, et ta tegeleb ajakasutuse seisukohast niivõrd tähtsa teguriga nagu tasakaal.

Järgnev on lühikokkuvõte Esmatähtis esikohale raamatu peatükist, mis räägib tasakaalust oma erinevate rollide vahel.

Tasakaal on „õige põhjakaare“ printsiip. Nagu mistahes printsiibi puhul, on üks tähtsamaid tõendeid ka tasakaalu kohta tagajärjed, mida põhjustab selle vastand – tasakaalutus. Tasakaalutust väljendab nii komistamine, kukkumine, vertigo-tõbi kui ka pinge ja rahulolematus või nn ahvimeel ehk pidev sebimine ja rabelemine ühe asja juurest teise juurde.

Kas tagab tasakaalu võimalikult kiire jooks oma rollide vahel, eesmärgiga need ühe kindla ajaühiku jooksul läbida. Või on ka mõni tõhusam viis, mis avaldab ka tulemustele suuremat mõju?

Meid, läänemaailma inimesi, on juba lapsepõlvest peale õpetatud nägema rolle kui teatud eraldatud lahtreid või kaste. Meil on koolis erinevad klassid, meil on erinevad õppeained, igaühe jaoks on erinevad õpikud. Kui me saame 5 bioloogias ja 3 ajaloos siis reeglina ei tule meile pähe, et nende kahe aine vahel valitseb mingi muu seos, kui see, et ühte õppisin vähem. Me vaatleme oma rolli tööelus eraldi oma rollist kodus ja sel kõigel ei ole kuigi palju seost meie teiste rollidega, nagu näiteks enesearendamine või ühiskondlik tegevus.

Me mõtleme mõistetes kas/või – me keskendume kas ühele või teisele rollile. Niisugune lahterdamine väljendub ka meie iseloomus. Tööl me elame üht elu, kodus teist. Need, kes me oleme eraelus erineb sellest, kes me oleme avalikus elus. Niisugune lahterdamine väljendub ka ilmekalt sõnades tööaeg ja vaba aeg.

Oma raamatus The Unschooled Mind näitab Hovard Gardener lahterdatud mõtteviisi mõju, kus kõrgharidusega inimesed saavutasid häid tulemusi seni, kuni nad tegutsesid sel moel, nagu neid oli õpetatud. Niipea kui olukord või asjaolud muutsid nad mitte üksnes ei saavutanud kehvemaid tulemusi, nad kukkusid lihtsalt läbi. See on ka meie praeguse koolihariduse üks suuremaid probleeme. Koolis või kõrgkoolis võib olla hakkamasaamine suurepärane, kuid esimesel töökohal ilmnevad ületamatud raskused prioriteetide seadmisega, aja kasutamisega, initsiatiivi ja vastutuse võtmisega tulemuste eest,  teistega koostöötamise oskustega jne. Üks üliõpilane ütles mulle kunagi, et 7 harjumust oli terve tema ülikooliprogrammi kõige kasulikum aine (minu märkus).

Meie erinevad rollid on äärmiselt läbipõiminud ja iga osa mõjutab kõiki ülejäänud osasid. Tegelikkuses on inimene, kes hommikul üles tõuseb, duši all käib ja hommikust sööb seesama inimene, kes suhtleb kontoris klientidega, teeb juhatusele ettekande, käib jõusaalis, koristab kööki või garaaži. Elu on jagamatu tervik. Niisugune holistiline lähenemine on iseloomulik idamaade tarkusele, mis peab elu ja tervise aluseks tasakaalu.
Gandhi on öelnud, et inimene pole võimeline tegema head oma elu ühes valdkonnas, kui samal ajal on ametis halva tegemisega mõnes teises.
Kui nt läänemaailma meditsiin vaatleb inimese tervist keemilisest ja emotsionaalsest aspektist lähtuvalt, siis idamaades toob patsient endaga kaasa mitte ainult oma keemia ja emotsioonid, vaid ka oma suhted ja iseloomu ning ideaalis arst peab tegelema kõigi nende aspektidega. – inimese elu tasakaalu aitamisega. Sellise holistliku tasakaaluparadigma olemus on võetud kokku iidses sufismi õpetuses: “Sa arvad, et kuna mõistad ühte, peaksid sa mõistma ka kahte, sest üks ja üks on kaks. Aga sa pead mõistma ka ja´d nende vahel.

Seega tasakaal ei peitu mitte valikus kas / või, see peitub sõnas „ja“.

Ehkki igal rollil on oma spetsiifilised omadused, annavad õige põhjakaare printsiibid meile pädevuse, mis kehtib igas rollis ja loob rollide vahel sünergia, mis säästab uskumatult palju probleemide lahendamiseks kuluvat aega ja energiat. Nt, proaktiivsuse printsiip – oma elu ja valikute eest vastutuse võtmine iseendale - , toimib ja annab tulemuse nii siis, kui on tegemist pahase abikaasa või mässumeelse teismelisega, või kui tegelete vihase kliendi, nõudliku ülemuse, masendunud alluvaga. Empaatia – püüe kõigepealt mõista – loob usalduslikud suhted nii pereringis kui sõprade ja töökaaslaste hulgas.

Ka järgmises kirjas tuleb juttu tasakaalust rollide vahel.
Silva

Lihtsam on öelda EI ebaolulisele, kui sinu sees sügavamal põleb JAH olulisele

Tänases kirjas võtan lühidalt kokku peatüki, kus Covey räägib visioonist ja Viktor Franklist.
Austria psühholoog Viktor Frankl, olles vang natsi koonduslaagris, hakkas uurima küsimust: mis aitab mõnedel ellu jääda seal, kus enamik sureb.

Ta vaatles erinevaid tegureid - tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus –  veendumus, et neil on elus täita missioon, et neil on pooleli mingi tähtis töö. Vietnami ja teistest sõjavangide laagritest pääsenud on rääkinud samasugustest kogemustest: tulevikule orienteeritud visioon oli põhiline jõud, mis paljusid neist elus hoidis.

Kõigil meil on mingi visioon iseendast ja tulevikust. Ja see visioon loob tulemused.

Kui see nägemus on hästi lühikese perspektiiviga ja ei ulatu kaugemale reedesest grilliõhtust või teleseriaali järgmisest osast, siis paneb ta meid tegema valikuid selle põhjal, mis on otse nina all. Me kipume reageerima igale impulsile, tundele ja meeleolule, see on aga omakorda aega raiskav ja väsitav tegevus.Tulemuseks on reeglina rahulolematus iseendaga. Rahulolematus iseendaga sunnib omakorda otsima süüdlasi väljastpoolt jne. Üks tüüpilisi väljundeid on sõim netiavarustes.

Kui meie visioon põhineb illusioonil, ei suuda meie otsused tuua muutusi mida soovime. Me ei suuda usaldada enam oma unistusi, meie loov kujutlusvõime närbub, küünilisus kasvab. Kõik tundub mõttetu - ehk elu on üldiselt kurb ja ainult palk ajab naerma.

Kui meie visioon on osaline ja keskendub ainult nt majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele ja ignoreerib hingelisi ja vaimseid vajadusi, siis teeme me otsuseid, mis kisuvad meid tasakaalust välja.

Tüüpiline olukord on see, et oma südames taheti küll õnnelikku kodu, aga välja tuli elu, kus rabeletakse asjade muretsemise, laenude maksmise, ajapuuduse ja sellest tulenevate tülide küüsis. Ja lahku minnakse sellepärast, et väärtushinnangud olid erinevad. Jääb ainult küsimus, kelle omad.

Kui meie visioon põhineb sotsiaalsel peeglil, siis teeme oma valikud teiste inimeste ootuste põhjal. Me elame teiste – sõprade, vaenlaste, keskkonna, ühiskonna, meedia jne poolt meile antud või sissesöödetud stsenaariumide alusel. On ju öeldud, et kui inimene avastas peegli, hakkas ta kaotama oma hinge.

Aga kas see kräpp ja luulud, mida meile sisse söödetakse poelettidelt, majandusest ja poliitikast pole juba piisavalt hull küll?

Enam kui ükski teine tegur mõjutab meie nägemus meist endist meie valikuid ja muidugi seda, kuidas me endale antud aega, kasutame.

Tegelikult olen ju mina ise ainus kellele võin kindel olla ja loota, et ta seda teeb, mida ma tahan.
Silva

Kui pole aednikku, pole ka aeda

Stephen R Covey jutustab oma raamatus Esmatähtis esikohale loo, kuidas üks tema sõpru kolis uude majja ja palkas suurepärase aedniku oma aeda haljastama.
Sõbral oli väga selge nägemus selle kohta, missugust aeda ta saada tahab. Aga äärmiselt hõivatud inimesena, rõhutas ta pidevalt vajadust luua aed selline, et see nõuaks võimalikult vähe, parem kui üldse mitte, aega hooldamiseks. Lõpuks katkestas aednik ta jutu, öeldes, et ta saab aru küll mida temalt oodatakse, kuid enne kui jätkata, peab sõber lahendama enda jaoks probleemi: kui pole aednikku, pole ka aeda.

Enamik meist arvab, et oleks suurepärane, kui meil õnnestuks oma aed – oma elu – lülitada automaatrežiimile, kuid jõuda ikkagi elukvaliteedi osas selliste tulemusteni, mille saavutamiseks on vaja tööd ja pidevat hoolt.

Elu läheb edasi igal juhul ja midagi läheb alati kasvama, aga on suur vahe aktiivse aednikutöö ja minnalaskmise vahel.

Aednikutöö on olulisuse mõtteviisi praktiline rakendamine.

Ühel tasandil on see esmaabivahend, mis aitab jagu saada pakilisuse sõltuvusest. Nihutada oma mõtlemise raskuskese pakilisuselt olulisusele.

Teisel tasandil loob see raamistiku, mis võtab arvesse meie kõiki nelja vajadust: elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg. Arendada oma isiklikku võimet mõista ja korraldada oma elu nende printsiipide järgi, mis valitsevad elu kvaliteeti.

Kolmandal tasandil võimaldab see oma isikliku visiooni ja eesmärgid kanda igapäeva ellu.

Kõige tähtsam on pidada kõige tähtsamaid asju kõige tähtsamaks. Selgus neis küsimustes kes ma tahan olla, mida oma elus teha ja printsiibid millel põhinevad nii minu olemine kui tegemine on vundament olulisuse mõtteviisile.

Kui hakkad planeerima oma eelseisvat nädalat, siis tuleb esimese sammuna teada, millel on minu elus tervikuna kõige suurem tähtsus. Pole ju mõtet planeerida tegevusi või kohtumisi, mis ei ole kooskõlas minu eesmärkidega.

Edasi määratle oma rollid. Rollid kajastavad vastutust, suhteid ja valdkondi, kus me saame anda oma panuse. Suur osa meie meelehärmist tuleb tundest, et oleme edukad ühes rollis teiste, võimalik, et tähtsamate arvel. Meil võib õnnestuda rahuldada oma klientide vajadused, kuid me ei suuda rahuldada oma isiklikke arengu- või kasvuvajadusi. Tasakaal rollide vahel ei tähenda ainult seda, et kasutad iga rolli jaoks teatud aja, vaid seda, et need rollid funktsioneerivad üheskoos oma visiooni ja missiooni täitmise nimel.

Seejärel vali igas rollis üks II kvadrandi eesmärk esitades endale küsimuse : mis on üks oluline tegevus, mida ma saan igas oma rollis teha, et see annaks kõige suurema positiivse tulemuse? Ja pane need nn suured kivid oma nädalasse paika ja alles seejärel planeeri ülejäänud tegevused.

Ole valiku hetkel ausameelne. Kui oleme oma olulised II kvadrandi tegevused oma nädalakavas kohale paigutanud on igapäevaseks ülesandeks jälgida, et sel ajal kui me loovime läbi päeva ootamatute võimaluste ja väljakutsete, jääksid esmatähtsad asjad esikohale. Sedamööda, kuidas päeva kulgeb, kerkivad kahtlemata esile uued tegurid, mis sunnivad juba planeeritud tegevusi ümber hindama ja muutma: ülemus kutsub kokku koosoleku, keegi pakub kahte piletit kontserdile, klient jätab ära kokkulepitud kohtumise jne. jne.

II kvadrandi mõtteviis võimendab meid leidma oma ajakasutusele parima viisi, lähtudes olulisuse, mitte pakilisuse paradigmast. Kui olukord muutub, on võimalik pidurdada ja võtta ühendust oma sisemise kompassiga, määramaks missugune on parim viis kasutada oma aega ja energiat. On ootamatus vähem tähtis kui see mida olen planeerinud, siis aitab ta mul püsida valitud rajal. Kui ootamatult esile kerkinud tegevus on tähtsam, võimendab see mind kohanema ja plaani muutma, olles veendunud, et tegelen olulisega, mitte ei reageeri pakilisele.

Kõigi nende sammude eesmärgiks on tugevdada iseloomu ja kompetentsust ning suutlikkust järgida oma sisemist kompassi neil otsuste vastuvõtmise hetkedel, kui autokumm haakub asfaldiga.

Anna endale hinnang. II kvadrandi protsess poleks täielik, kui me ei muudaks ühe nädala kogemusi järgmiste nädalate suurema efektiivsuse alusmüüriks. Kuidas muidu vältida seda, et kordame nädalast nädalasse neidsamu vigu maadeldes samade probleemidega.

Nüüd võib küll tekkida küsimus, et mis on sellel kõigel pistmist aia ja aednikuga. Olulisuse mõtteviis on protsess, milles iga osa vajab tegemist, ühegi juures ei anna viilida, esialgu, kuni see pole muutunud harjumuseks, isegi mitte optimeerida.

Ühel minu koolitusel deklareeris üks noor juht, et tema eesmärk on jõuda elus võimalikult vähese vaevaga võimalikult kaugele ja kõrgele. Vastasin, et see on täiesti võimalik.


Silva

Kõige ägedamad lahingud peetakse maha meie hinge hääletutes kambrites

Jätkan Stephen R. Covey raamatu Esmatähtis esikohale tutvustust.

Nii nagu meie keha vajab pidevat hoolitsust ja arendamist, vajavad seda ka meie neli inimannet. Võimalusi selleks on lõputult, oluline on valida võimalikult suure jõuõlaga tegevused, mis kasvatavad ka nende annete vahelist sünergiat. Siinkohal toon mõned Covey soovitused selleks.

Pea päevikut. Mida sinna kirja panna? Kui sulle ei meeldi see, mis tulemusi saavutad ja mismoodi elad - siis pane see kirja.

Pööra tähelepanu sellele, kuidas sinu elu mõjutavad printsiibid ja nt Taluseadus ( vt ka 16. juuni kirja).

Miks sa ikka teed ühte või teist asja, hoolimata teadmisest, et see on kahjulik või isegi enesehävituslik. Analüüsi kuidas algpõhjused sünnitavad tagajärgi. Kui su vanemad tegid midagi, mis pidi sind hulluks ajama ja sa lubasid endale, et oma lastega sa kunagi nii ei käitu, aga ühekorraga avastad, et toimid samuti, - kirjuta ka see üles. Üleskirjutamine suurendab meie teadlikkust oma stsenaariumidest ja aitab neid analüüsida ja seejärel arukamaid otsuseid teha.

Kui võtad endale kohustuse kellegi teise ees, siis kirjuta ka sellest, kuidas rakendasid oma sõltumatut tahet selle täitmiseks. Kui annad endale lubaduse teha kolm korda nädalas trenni, ja ei teinud seda, siis uuri põhjusi miks. Kas lubadus oli antud kergemeelselt, oli see hoopis ebareaalne? Kas sinu sõltumatu tahte jaoks oli see liiga suur katsumus?

Kujuta ette võimalusi ja pane need kirja. Unistamine arendab loovat kujutlusvõimet. See on lavastaja nägemus lavastusest. On kaugema, keskmise ja lähema perspektiiviga unistusi, mis aitavad luua oma visiooni. Seejärel testi oma unistusi. Kas nad põhinevad printsiipidel? Kas oled valmis maksma nende saavutamise eest nõutavat hinda? Vaata oma unistusi kõrvalt, uuri neid, maadle nendega kuni oled veendunud, et nad põhinevad printsiipidel, mis aitavad tulemust saavutada. Päeviku pidamine annab võime päevast päeva näha, muuta või kohandada meetodeid, mida rakendad oma annete kasutamiseks ja arendamiseks.

Paar näidet. Üks minu hea kolleeg, Covey treener, innustas mind üles kirjutama iga päev seda, mida ma sellest päevast õppisin. Vahest jätkus kirjapanekuks paarist sõnast, mõnikord mõnest lausest, kuid see on olnud väga huvitav lugemise ja mõtisklemise materjal minu enda jaoks.

Üks teine Covey treener peab päevikut oma mõlema lapse kohta. Paneb kirja sündmusi, naljakaid seiku ja ütlemisi, probleeme, jutuajamisi ning analüüsib enda mõtteid ja käitumist. Ta kavatseb päevikud neile kinkida 18. sünnipäevaks.

Esita endale küsimusi ja kuula oma vastuseid.  Näiteks, kas ma tahan saada laitmatult ausameelseks inimeseks? Kas ma olen suuteline vabandama, kui olen eksinud, tingimusteta armastama, pidama kellegi teise õnne niisama väärtuslikuks kui enda oma?

Üks tükk minust võib kohe kisama pista: „Ei, mind poole nii kasvatatudki!“

„See keskkond, kus ma elan või töötan ei võimaldagi seda!“

„ Aga miks ma peaks, teised ju ei tee?“ jne

Just siin võib mu sõltumatu tahe öelda, ma ei pea olema oma stsenaariumi või sotsiaalse peegli ori. Mul on alati võimalik otsustada, kuidas ma reageerin kõigele sellele, mis minuga on juhtunud. Kuidas ja kas teised seda teevad või mitte, ei oma mingit tähtsust.

Ja ikka ja jälle printsiibid. Kui me mõistame printsiipe, siis näeme selgesti, et Taluseadus kehtib samamoodi nii inimese individuaalse arengu kui ka tomatikasvatuse puhul.

Siit ka põhjus, miks printsiipide rakendamise õpetamine oma igapäevases elus ja töös annab hoopis odavamaid ja pikaajalisemaid positiivseid tulemusi, kui püüd õpetada rakendama käitumisi ja hoiakuid.

Väga paljudele teenindajatele on tuttavad nn Kuldreeglid. Firma töötab välja reeglid ja käitumised, mida siis oma inimestele õpetatakse. Selles pole midagi halba, kuid see on üpris aeganõudev ja tihti ka ebaefektiivne, sest igapäevaelu situatsioonid ja vajadused jooksevad kiiremini eest ära kui koolitusprotsess suudab järele jõuda.

Näide elust, mille saatis mulle üks mu blogi lugeja. Lennujaama töötaja ei suuda mitme vahemaandumisega reisija pagasit „sisse tshekkida“ ja väidab, et reisija peab oma pagasit siiski korduvalt välja võtma ja sisse andma. Reisija on kindel et seda saab teha, sest seda on eelnevalt korduvalt samas lennujaamas tehtud. Pakub välja ka võimaluse, et igal juhul saab seda teha käsitsi, juhul kui programmil on tõesti mingi „kala“ sees. Töötaja on viisakas ja hooliv, kuid väidab, kindlalt, et käsitsi ei saa. Ta palub kolleegi appi, proovivad koos, aga ikka ei saa. Nad proovivad seda teha korduvalt ja see kestab nii kaua kuni reisija jääb oma esimesest lennust ja seetõttu ka kõigist järgnevatest maha. Meeleheitel reisija nõuab „ülemust“. Ülemus korraldab reisijale uue reisigraafiku, kannab käsitsi sisse pagasi lõppjaamani ja olukord laheneb tegelikult reisija jaoks üpris õnnelikult, lennufirma kannab muidugi kulusid, mida ümbertegemised alati põhjustavad. Odavaima lahenduse pakub sellistes ja paljudes muudeski situatsioonides, mida hetkel ei oska ette nähagi, sellise printsiibi nagu proaktiivus rakendamine. Proaktiivsusest ehk vastutuse võtmisest oma valikute ja tegevuse eest rakendamine on universaalne. Tulemus on alati etteennustatav ja lõppkokkuvõttes positiivne. Antud juhul teenindaja proaktiivsus oleks väljendunud selles, et ta võtab endale vastutuse tagada reisija jõudmine võimalikult mugavale reisile, mitte olla lihtsalt viisakas, positiivse hoiakuga ja teha reeglikohaseid, aga tulemust mitteandavaid tegevusi.

Parafraseerides Tšehhovit: "Ei ole sellist kuumust, mis ei taganeks jahedama ilma eest!"
Silva

Neli inimannet

Inimolenditena on meile antud unikaalsed anded, mis eristavad meid loomariigist. Need anded on peidus stiimuli ja reageeringu vahel, meiega toimuva ja selle vahel, kuidas me toimuvale reageerime.
Covey kirjeldab, kuidas ta palju aastaid tagasi kolas ringi ülikooli raamatukogu riiulite vahel, avas ühe köite ja leidis sealt mõjuvõimsama mõtte, mida kunagi oli lugenud. (Raamatu autor oli maailma üks tuntuimaid psühholooge Viktor Frankl - minu märkus). Asja sisu oli järgmine: stiimuli ja reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võimalik valida oma reageering. Selles reageeringus peitub meie areng ja vabadus.

Anded, mis peituvad selles tühimikus: eneseteadvus, südametunnistus, loov kujutlusvõime, ja sõltumatu tahe – loovad meie viimse inimliku vabaduse: võime valida, reageerida, muutuda. Nad moodustavad kompassi, mis võimendab meid oma elusuunda seadma õige põhjakaare järgi.

Eneseteadlikkus on meie võime vaadelda end kõrvalt ja analüüsida oma mõtteviisi, motiive, ajalugu, stsenaariume, tegevust, harjumusi ja kalduvusi. See võimaldab meil eest võtta „prillid“ ja vaadata nii neid kui ka läbi nende. See annab meile võimaluse teadvustada meis peituvate programmide sotsiaalset ja psüühilist ajalugu ning kasvatada intervalli stiimuli ja reageeringu vahel.

Südametunnistus ühendab meid ajastute tarkuse ja südametarkusega. See on meie sisemiste juhiste süsteem, mis võimaldab meil ära tunda, kui me tegutseme või alles kavatseme tegutseda viisil, mis on vastuolus printsiipidega.

Sõltumatu tahe on meie võime tegutseda. See annab meile jõu ületada oma paradigmasid, ujuda vastuvoolu, kirjutada ümber oma stsenaariumid, tegutseda printsiipide alusel, mitte reageerida emotsioonide või asjaolude sunnil. Ehkki keskkonna või geneetilised mõjud võivad olla väga tugevad, ei kontrolli nad meid. Me ei ole ohvrid.

Loov kujutlusvõime on võime endale ette kujutada tulevast olukorda, luua midagi oma ettekujutluses ja lahendada probleeme sünergiliselt. See on anne, mis võimaldab meil näha iseennast ja teisi teistsugustena, parematena kui me oleme praegu. See võimaldab meil visualiseerida ennast elamas oma eesmärkide kohaselt isegi kõige raskemas olukorras ja rakendada printsiipe efektiivselt ka uues situatsioonis.

Erinevad enesearendamise „liikumised“ tunnistavad tihtipeale neid andeid, aga kipuvad neid üksteisest eraldama ja vaatlema neid isoleeritult.

Eneseteadlikkus on ernevate tervendamisliikumise, aga ka psühhoanalüüsi ja valdava osa psühhoteraapia ala.

Südametunnistus seisab religiooni, moraali, eetilise mõtte, hea ja halva mõistete maailma keskmes.

Sõltumatu tahe on tahte jõul enda elust läbisurumine, soovitu saavutamine iga hinnaga.

Loov kujutlusvõime seisab niisuguste visualiseerimist ja mõttejõudu propageerivate liikumiste keskmes nagu positiivne mõtlemine, psühhoküberneetika, uskumusmaagia ja neurolingvistiline programmeerimine.

Hoolimata sellest, et iga sedalaadi lähenemine arendab ühte või mitut inimese annet, ei suuda nad näha ega arendada neis annetes omavahel seotud sünergilist tervikut ja tasakaalu.

Ei piisa üksnes eneseteadlikkusest – teadmisest, et meisse kirjutatud stsenaarium ei ole kooskõlas meie südametunnistusega, kui meil puudub loov kujutlusvõime, mis võimaldaks meil näha end paremana ning sõltumatu tahe, mis võimaldab meil teha muutusi. Enda läbisurumiseks elust ei piisa paljalt sõltumatu tahte olemasolust, kui me ei kujunda endas südametunnistust, mis aitaks meil avastada õiget põhjakaart ega lõika läbi eneseõigustusi, mis hoiavad meid ummikteedel. Sõltumatu tahteta kujutlusvõime loob idealistliku unistaja; südametunnistuseta kujutlusvõime võib luua Hitleri või Stalini.

Iga üksiku ande arendamine ja nendevaheline sünergia moodustavadki enesejuhtimise tuuma.

Järgmise kirjas tuleb juttu nelja inimande tasakaalustatud arendamisest.